Eesti jalgpallifänluse ajaloo viimases osas jõuame tänapäevani välja ning vaatame hiljutisi arenguid.

Eesti jalgpall saab täna ametlikult saja-aastaseks, käesolev uurimustöö on valminud kolme aasta eest ning käsitleb aastaid 1920-2005.

Viimases osas saavad sõna jalgpalliajakirjanikud Tiit Lääne ja Indrek Schwede, endine jalgpallur ja jalgpallitreener Roman Ubakivi ning Poborsky nime all tuntud jalgpallifänn.

Soccernet.ee tänab Steiv Silma abivalmi koostöö eest ning soovib kõigile oma lugejatele piduliku päeva puhul palju positiivseid emotsioone.
 

Eesti jalgpallifänluse ajalugu 1991–2005

Tiit Lääne hinnang:

Milline on arengujoon välja näinud taasiseseisvunud Eestis?
Ma arvan, et taasiseseisvumise järgne arengujoon on läinud päris optimaalset rada pidi. Eesti suutis väga kiiresti, lühikese ajaga hüpata rongi peale, mis sõitis maailma tipu suunas. Eesti lülitus tagasi rahvusvahelisse ellu igal tasandil ja sellest oli ainult kasu.

Samamoodi hakati vaatama välismaa treenerite poole, mis samuti aitas jalgpalli nullist üles töötada. Õnneks olid meil sellised suured eestvedajad, kes läbi halli seina suutsid jalgpalli hakata edendama. Ma arvan, et jalgpall on küll 15 aastaga Eestis selgelt ja kindlalt arenenud.

Nüüd on muidugi küsimus selles, et ta on juba paar aastat jõudnud sellisele tasemele rahvusvaheliste koondiste skaalas, kust edasiminek on juba väga raske. Seal on vaja juba teist suurt kvalitatiivset hüpet, mis saab võib olla tõesti tulla ajapikku, kui juba oma noorte jalgpallurite kool suudab palju andeid kasvatada. Uus arenguhüpe saab tulla nüüd vaid väga suure töö ja vaevaga. Iseasi, et peame aru andma ka meie väiksusest, et läbilõikes ei saa nõuda, et Eesti suudaks kogu aeg rühkida kõrgemale tipu poole.

Eesti osaks jääb üllatada. Üllatada ühes mängus, jõuda ühele turniirile, üllatada seal korra. Paraku ta nii on. Maailma tippriigidki ei suuda stabiilselt kõrgel püsida.

Roman Ubakivi hinnang:

Milline on teie hinnang jalgpalliarengule taasiseseisvunud Eestis ning kuidas rahvas on selle omaks võtnud?
Nagu ma enne ütlesin, olin kindel, et ta populaarsust võidab. Ükskõik mismoodi. Jalgpalli loomuliku konkurentsieelise tõttu me võidame. Me muutume osaks Euroopast, kus on jalgpall ja teised spordialad. Meil oli jah see langus, kaotasime profimeeskonna ära. Nüüd me oleme punktis, kus populaarsus on aina tõusnud, meil on omad superstaarid, kes mängivad juba välisliigades.

Vaadake, kui palju meil on juba mehi välisliigades. See oligi minu arvates ainuke tee, kui Aivar Pohlak kutsus mind tagasi FC Florasse seda asja tõstma. Saimegi läbimurde, et mehed hakkasid minema – Poom läks, Risto Kallaste läks jne. Me saime jälle selle augu sisse, et meie mängijaid hakati tahtma. Sõna eestlane ei olnud enam nagu sõna tšuktši - sa võisid ta võtta ja teadsid, et ta võib mängida ja ütleme, et ei teinud hotellitoa nurka hunnikut. Ei olnud katastroof, kui sa eestlase võtad. See läbimurre sai läbi tehtud.

Nüüd aga, kui meil on palju mehi juba välismaal, tuleks panna rõhku noortele. Mina leian, et noortetöö on meil veel nõrk. Need on probleemid, aga kellel probleeme pole, see on surnud.

Mis ala on praegu Eestis number üks?
Harrastuselt jalgpall. See on loogiline, sest see on kõige odavam ja kõige lõbusam mäng. See on loomulik mäng. Siin pole kahtlust, jalgpall iseenesest tõuseb. Jalgpall on see, mis annab odavalt efekti. Tüdrukudki teevad ja see on kasulik neile. See on jalgpalli loomulik konkurentsieelis. Kui võtad meelelahutusäri seisukohalt, siis teistel ei ole mingeid šansse vastu saada. See on fakt, mitte minu arvamus.

Indrek Schwede hinnang:

Kuidas võiks hinnata Eesti jalgpalli ja jalgpallifänluse arengut alates taasiseseisvumisest?
1990ndate aastate alguses, kui Eesti vabanes, sai minna Eesti koondis välja, kusjuures meeskonna moodustasid Roman Ubakivi esimese põlvkonna õpilased ja lisaks jalgpalliklubi “Lõvid” mängijad. Siis hakkas suhe jalgpalli pöörduma. Eesti meedia, Eesti ajakirjandus jagas minu meelest väga hästi asja ära, et see on nüüd koht, kus tuleb hakata ajakirjanduslikult liialdama. See on koht, kus tuleb hakata rõhuma kunagise eestikeelse jalgpalli peale 20ndatel ja 30ndatel aastatel. See on koht, kus sisuliselt igas eesti keelt kõnelevas jalgpalluris tuleb näha tervet meeskonda, kus tuleb seda kõike võimendada ja anda heas mõttes ajakirjandusliku mulliga ka hoogu juurde rahvusliku jalgpalli arengule.

Õnneks sattus sel perioodil Eestis elama mees nimega Aivar Pohlak, kes võttis endale väga ambitsioonika ülesande – taastada Eesti rahvuslik jalgpall. Tema lõi FC Flora, kes siis hakkas koondama enda alla neid väga väheseid eestikeelseid jalgpallureid, kes tollal olemas olid, ning nii hakkas see pall veerema. Flora suutis oma süsteemi kaudu hakata andma niivõrd palju noori jalgpallureid, et need, kes ei pääsenud Florasse, ei pääsenud tippu, pudenesid teistesse meeskondadesse.

Ühtlasi hakkas eestlaste protsent tõusma ka mujal meeskondades, kes olid valdavalt venekeelsed. Juurde hakkas tekkima uusi meeskondi, eestlaste poolt looduid, ja jälle hakkas Eesti poisse juurde tulema. Tänapäeval oleme siis sellises seisus, et jalgpalli Eestis ei pea vist keegi enam vene alaks – saab küll pidada mänguks, mida mängivad nii eestlased kui venelased, teevad seda mõlemad väga innukalt ja väga hästi. Meie rahvuskoondiski koosneb nii eestlastest kui venelastest, aga vene alaks seda enam lugeda ei saa.

Vanad hoiakud on rasked langema, aga tänapäeval saame me kindlalt öelda ühte asja – noorema põlvkonna jaoks ei ole enam mingit küsimustki, et kas jalgpall kuulub mingisugusele teisele rahvusele. Noorem põlvkond võtab täiesti loomulikuna seda, et me mängime seda mängu, seda mängib terve maailm. Noorem põlvkond vaatab televisioonist Champions League’i, vaatab kõvade jalgpallimaade meistrivõistlusi, käib ise trennis mängimas, hakkab vaikselt järjest rohkem huvi tundma ka koduse jalgpalli tšempionaadi vastu. Seal ei ole mitte mingisugust küsimust.

Poborsky hinnang:

Millal ja miks loodi Jalgpallihaigla ning millised protsessid sellele eelnesid?
Jalgpallihaigla sündis de facto 1992. aastal koos esimeste rahvuskoondise mängudega. Tasapisi fännide hulk kasvas, kuni 1990ndate keskel tekkis arusaam, et vaja oleks ametlikku organisatsiooni. 1994. aastal registreeris FC Flora töötaja Ivar Sild Eesti 3. liigasse meeskonna Flora Fänn ja koondas kõik fännid mängima. Seda võib lugeda Jalgpallihaigla ametlikuks eelkäijaks. De jure sündis organisatsioon oma nime all aga alles 2001. aastal. Otsese vajaduse põhjustas raha. Soovisime, et sponsorid meid toetaksid ning ametlikult on parem asju ajada.

Mitu inimest kuulus Jalgpallihaiglasse algul ja kui palju praegu?
Juriidiliselt lõid organisatsiooni 2 inimest. Tegelikult oli selle grupi algsuurus 10 inimest. Nii palju meid algul tribüünil oli. Tänapäevaks on kasvanud liikmeskond juba 450-ni (hetkel 568 - toim.). Sellise liikmeskonnaga oleme Eesti suurim ja mõjuvõimsaim fänniorganisatsioon Eestis.

Kasvu võib siin eelkõige seletada jalgpallipüramiidi laia alusega, mis on stabiilselt kasvanud ning läbi uute liikmete ja meedia oleme muutunud ka pidevalt tuntumaks, mis omakorda toob uusi inimesi meie juurde. Eelduseks laienemisel on ka hea meediakajastus, mille eest võin ka endale väikese pai teha. Samas jalgpallifänluse arengut Eestis tuleb ülikiireks pidada, sest näiteks Euroopa 52 riigi fännidest jääme alla ainult Briti saartele ja teiste jalgpalli suurriikide fännidele, kui otsustada selle järgi, kui palju meid käib kaasas välisreisidel.

Aastate 1991-2005 kokkuvõte:

Eesti ühiskond oli üles äratatud ning ärksate eestimeelsete poliitikute kõrval astusid avalikkuse ette ka uued ärksad inimesed, kes tegid koduses jalgpallis põhimõtteliselt revolutsiooni, pestes jalgpallilt maha venelaste mängu maine, luues eestlastest koosneva rahvuskoondise.

Eesti majandus arenes maailmamõistes meeletus tempos ning tõele au andes sama metsiku tempoga arenes ka jalgpall, vaadates kas või fänniorganisatsiooni Jalgpallihaigla liikmete kasvu ning mängu harrastajate kasvu viimase 14 aasta jooksul.

Uurimustöö kokkuvõte

Tegemist on siinkohal küll lühikese ja väga ülevaatliku tööga, laskumata väga detailidesse, kuid siiski saab antud töö põhjal teha esmaseid järeldusi, mida mööda annab temaatikas edaspidi sügavamale tungida.

Antud töös püüdsin keskenduda pealiinile välja selgitamaks Eesti jalgpallifänluse ajaloo tõususi ja mõõnasid ning nende asetsemist vastava ajastu raamides ja oludes. Soovisin selgust saada, kuivõrd hästi tegelikult jalgpallielus toimuv peegeldab reaalselt ühiskonnas toimuvat. Loomulikult leiame aastaarve võrreldes ka mõningaid erinevusi, kuid siiski saame kätte ühiskonna suundumise tendentsid. Lõppkokkuvõttes tekkis siiski hämmastavalt sarnane peegelpilt jalgpalli ja ühiskonna pildi vahel.

Seda tööd kirjutama asudes proovisin ka teisi spordialasid sarnasesse situatsiooni asetada, kuid neil selline klapp puudus. Siinkirjutaja hinnangul tulenevad erinevused põhjusest, et maailmas kiputakse, ja mitte väga ekslikult, ütlema – on sport ja on jalgpall. Nii näiteks on muude spordialade puhul üldjuhul absoluutseteks tippvõistlusteks olümpiamängud, jalgpallil aga mitte (tuletan meelde, et jalgpalli katuseorganisatsioonil on rohkem liikmeid kui Rahvusvahelisel Olümpiakomiteel). Antud mäng oleks justkui täiesti omaette seisev võimas üksus, milles peitub palju enam kui ehk alguses peale vaadates julgeks öelda.

Selle töö eesmärgiks ei olnud naeruvääristada teisi spordialasid. Vastupidi, austan ka neid ning nad kõik on meile ühel või teisel põhjusel vajalikud. Lisaks ei olnud minu eesmärk jalgpalli tugevalt siduda poliitikaga jms., vaid taas vastupidi – pooldan enamalt jaolt seisukohta, et mida vähem poliitikat jalgpallis, seda parem mängule.

Loe ka eelnevaid osasid: 1. osa ; 2. osa ; 3. osa; 4. osa.