Oleme jõudnud Eesti jalgpallifänluse ajaloo uurimustöö avaldamisega Nõukogude Liidu okupatsiooni perioodini.

Tänases osas annavad oma hinnangu jalgpallitreenerid ja endised jalgpallurid Uno Piir ja Roman Ubakivi. Seejuures selgitatakse läbi isiklike kogemuste jalgpalli hääbumist ja "venelaste ala" maine tekkimist.

Nemad olid Eesti taasiseseisvumise järel ka koondise esimesed treenerid. Piir juhendas eestlaseid 1992.-1993. aastal ning Ubakivi 1994.-1995. aastal. Siin kirjeldavad nad aga iseseisvumisele eelnenud aega.

Homne osa võtab antud perioodi kokku ning laupäeval, Eesti jalgpalli sajandal sünniaastapäeval ilmuv viimane osa käsitleb juba hiljutisi arenguid.
 

Eesti jalgpallifänluse ajalugu 1940–1991

Uno Piiri hinnang:

Mis hakkas toimuma 1940ndatel aastatel Eesti jalgpallielus? Millised protsessid aset leidsid?
Eks protsessid olid need, mis jätkusid 50 aastat. Omal ajal oli see klubide tähtsus ja rahva koondumine režiimile ju vastuvõtmatu, sest seal võisid igasugused muud ideed ka veel levida. Kõigepealt lammutati klubide nimed ära, näiteks Estonia likvideeriti, selle asemel tuli Dünamo jne. See periood oli nii lühike, et erilist mõju see ei avaldanud.

Samas ei saa ka öelda, et Saksamaa okupatsiooni ajal ei oleks olnud jalgpallitegevust. Toimusid siiski Eesti meistrivõistlused. Hea ülevaate saab sellest raamatust “Magnetkätega mees”. Käisin minagi staadionil ja vaatasin, et sageli oli 500-1000 ja rohkemgi inimest. Eriti veel, kui mängisid eestlased sakslaste vastu. See toob alati rahvast, nii nagu Eesti Läti vastu ja ilmselt hiljem Eesti Venemaa vastu.

Mis võis olla klubide ümbernimetamise eesmärk?
See oli tollal poliitiline eesmärk, et kodanlikku nostalgiat ja kambavaimu lõhkuda. See oli muidugi suur õnnetus ja sama asi jätkus, kui Vene võim uuesti tuli. Sport kadus ära Spartakiks, Dünamo jäi edasi, kõik omaaegsed väikeklubide nimed jne. muutusid. Tartu Olümpia, olgugi et nimi oli neutraalne, muudeti samuti ära.

Lõhuti, et inimene ei saaks ennast läbi mingi klubi identifitseerida?
Jah. See oli suur miinus ka kogu liidu jalgpallile. Olid ainult üksikud klubid, kus olid siis fännklubid, nagu Moskva Spartakil, Kiievi Dünamol, Tbilisil ja Kaukaasia rahvaste klubidel. Kui toimusid nende vahelised kohtumised, siis oli sellel puhtpoliitiline taust, kus rahvas fännas omasid. Selline klubivaim nagu Lääne-Euroopas puudus. See oli suur miinus.

Milliseks kujunes jalgpallipoliitika pärast sõda?
Vene võimul oli esimene eesmärk see, et poliitilist tegevust neutraliseerida. Samal ajal aga soodustada sporditegemist ja viia asi teravast taustast rahulikule – las noored teevad sporti. Sporti soodustati riigi kulul jne. Samal ajal vaadati aga rangelt, et ei tekiks rahvuslikku vaimsust. Jalgpall oli saanud tõsise paugu ning need, kes sõjast tagasi tulid, nende parimad aastad olid sinna jäänud.

Ma ise hakkasin Dünamo noortes mängima, sest ma olin sealtsamast Kadrioru tagant Lasnamäe veerult pärit. Jalgpallitegevus hakkas muidugi hoogu võtma, aga need kaotused olid nii suured, et kui me hakkasime kohtuma ka Leedu ja Lätiga, siis võitsime harva nii Balti turniiril, sõpruskohtumistes kui ka klubidevahelistes mõõduvõttudes.

Kui palju mõjutasid reaalsed jalgpalliklubide nimevahetused ning paljude tähtmängijate kaotamine jalgpallimängude külastatavust ja populaarsust?
Räägin sellel taustal, kui hakkasin ise Tallinna Dünamos 1948. aastal mängima. Tribüünidel nägime veel tollal seda Eesti-aegset jalgpallipublikut. Seal oli intelligentsi, töörahvast, kes tundsid neid mängijaid. Endised Estonia fännid hakkasid nüüd fännama Dünamot. Oli ju toimunud hetkel ainult nimemuutus. Sellel taustal võib öelda, et selline fänlus jätkus, aga mida rohkem see põlvkond hakkas ära vajuma, seda rohkem hakkas publikut kaduma.

Lõpuks tuli üks segamass. Sõjast oli juba 5 aastat möödas ning igaüks teadis, et igasugune poliitiline asi lõppeb sulle halvasti. Lõpuks jäigi hall mass, kuna klubide fänlus vajus vaikselt ära ning samas langes ka tase. Venemaal on ju jalgpall vastuvaidlematult spordiala number 1, hiljem hakkas sinna talveperioodil kaasnema hoki. Meie spordijuhtidele sai kohe pärast seda, kui hakkasime proovima liidu meistrivõistlustel ja saime seal parajalt kolki, nii Kalev kui Dünamo, selgeks, et sellega omale medaleid ega aurahasid ei saa. See jäi enamuses vaid taustamänguks noortele ja klubidele. Kuna suurt edu seal loota ei olnud, siis mingisugust toetust sinna ei tulnud.

Siis jaotati spordialad nelja gruppi ja jalgpall pandi neljandasse gruppi, kusjuures vibulaskmine oli esimeses grupis, kuna sealt tuli Nõukogude Liidu meistritiitel või medal. Seda partei ja valitsus hindas. Ega viga ei olnud üksnes nendes. Viga oli ka selles, et jalgpallikaader oli nii ära hakitud ja purustatud. Sisse tulid venelased ja samuti sõjaväemeeskonnad, aga kaotades näiteks Balti Laevastikule või VVS-le (õhujõudude meeskond), viib see ju fänne vähemaks. Fänn tunneb end ka ahistatuna, kui ta tunneb, et vene punt lööb Eesti meeskonna maha. Algul ta elab kaasa, aga hiljem lööb ta käega.

Riigilt meile raha ka ei tulnud. Venemaal olid jalgpallil hoopis teised rahad ja suunitlused taga, seal luges iga parteikomitee esimene sekretär auasjaks, et kas siis külas või kusagil peab tal olema meeskond, kes teisi võidab. Meil oli auasjaks, kui sa saad medaleid Nõukogu Liidu meistrivõistlustelt.

Loomulikult olid ka meil jalgpallis üksikud pursked ja üritused. Üks üritus oli 1960. aastal, kui tuli uus korraldus, et kõik Nõukogude Liidu vabariigid hakkavad mängima kõrgemas sarjas – A klassis. Siis Elmar Saar vanemtreenerina ja mina tema abina pidime moodustama meeskonna, kes hakkab mängima NSVL meistrisarjas. Kusjuures liidu jalgpall oli siis hoopis teisel tasemel, kui ta praegu on Venemaa jalgpallina.

Tuli hakata mängima. Samas olukorras olin ma hiljem taasiseseisvumisajal, kui 1992. aastal tuli võtta Eesti meistrivõistlustelt mängijad ja minna kõrgprofessionaalsete meeskondade vastu.

Roman Ubakivi hinnang:

Kes olid need inimesed kes käisid 1940ndatel ja 1950ndatel aastatel jalgpalli vaatamas?
Valdav osa olid eestlased. Tol ajal olid Tallinna linnapildis ka ikka enamasti eestlased. Suuri muudatusi selles suhtes toimunud ei olnud, mitte nagu täna, kui rahvuselt on inimesed peaaegu pooleks.

Jutt ja kisa olid ka staadionitel ikka eesti keeles, sest enamik mängijaid olid veel eestlased. Imestasin siis, et paar võõrast oli sisse toodud, et milleks see mängib, sest kui tore oleks, kui kõik oleks eestlased.

1950ndatel oli jalgpall Eestis spordiala number 1?
Jah, kindlasti.

Milline oli jalgpalli areng Eestimaal 1950ndatel, 60ndatel?
1950ndatel ja 1960ndatel ei olnud veel hull, aga 1970ndateks oli läbi. 1970ndad oli see languspunkt, sest 1968. aastal likvideeriti meil jalgpall ametlikult ära. Samas ei olnud see Moskva käsk, see oli meie oma meeste arengu ja arusaamise vili. Ma olen küll Nõukogude Liidu vastu olnud, aga siin me ei saa neid ega Moskvat süüdistada.

See oli Eesti spordijuhtide üldarusaam. Ma tooksin sellise paralleeli, et näiteks armeenlased tulid isegi liidumeistriteks ja olid rahvuskangelased. See oli rahvusliku identiteedi väljendaja ja kujundaja. Ma olen mõelnud, et meil oli see võib olla laulupidu, et me olime kandlemehed rohkem, mitte sellised võitlejad. See, mis toimus mängu ajal Tbilisis näiteks, see oli sündmus. Kõik liiklus oli kinni jne. Jalgpallurid olid jumalad omaette, nagu Brasiilias umbes.

Meil oli degerantne suhtumine asjasse. Ettekääne, miks meil see ära lõigati, oli see, et me oleme nii väetikesed ja võimetud, et see pole Eesti rahva ala, sest me ei saaks niikuinii kellelegi vastu. Laseme parem vibu ja teeme kümnevõistlust. Vot see on eestlaste ala! Jalgpall aga pole üldse eestlaste ala, sest siin me oleme konkurentsivõimetud. Mina vaatasin, et mis fašistlik teooria ja muuseas ka väga levinud.

Seepärast oli väga raske jalgpalli nullist tõsta. Meil oli probleem – see ei olnud üldse probleem Venemaal või Lätis, Leedus, Armeenias, Gruusias – oma spordijuhtkonna ja ehk ka partei juhtkonna ideoloogiaga.

Millised olid need protsessid, mis viisid jalgpalli likvideerimiseni Eestis 1968. aastal?
Konkurentsivõimetus teatud mõttes. Juhtkond nägi ilmselt, et jalgpall ei olnud konkurentsivõimeline. 1958. aastal mängiti B klassi, aga siis oli suur jama Helsingi olümpial, kui me punakotkad ei võitnud ära ja said veel Jugoslaavialt peksa ja see meeskond maabus mitte Moskvas, vaid juba sõjaväeosas, sisuliselt vangilaagris. Nii on mulle tollased kõvad mängijad, Moskva Spartaki mehed, rääkinud.

Siis tehti suur reform. Vanasti oli kaks liigat. A oli väike – ma võin eksida –, kuskil 16 meeskonda, ning sinna kuulusid Moskva, Kiievi ja muud suuremad klubid, ja siis B liiga oli tsoonides. Reformi käigus lülitati A liigasse. Mina olin ka seal juba väike tegija, sest ma olin tollases Eesti noortekoondises. Meie ja kõik liiduvabariikide meeskonnad olid tasemel, mängisime hilisema liidumeistriga Kaunase Žalgirisega võrdselt, kaotasime sobipenaltiga Kiievi Dünamole.

Vanade meeskond aga ei saanud jalgu alla. Jalgpall on rohkem kui sport ja väga lugupeetud Elmar Saar oli meil treeneriks, kes siis ühendas Eesti aega ja Nõukogude Liidu aega. Ta oli tubli, aga nagu mina nüüd vanema mehena aru saan, ei olnud meil töötavat organisatsiooni, kes suudaks ette valmistada mängijad, treeningväljakuid, treenereid, kortereid mängijatele, muid rahalisi vahendeid. Meil ei olnud üldse sellist võimekust ega taset juhtkonnas, kes oleks sellist organisatsiooni teinud.

See lõi välja paari aastaga, mil me seal A liigas olime. Teised veel ostsid mänge ära – ütleme ausalt –, tegid sobi. Samas see ka näitab, et meil ei olnud finantse vastu panna. Me ei saanud neutraalselt mängida, me olime justkui peksupoisi osas, see ei olnud võrdne mäng. Enne mängu oli juba teada, et mängid kohtuniku kaasabil justkui üheteistkümnekesi neljateist vastu. Isegi võrdsete puhul olid sa juba kaotaja. Seega täielik organisatsiooniline võimetus, saamatus, tahtejõuetus.

Sealt see hakkas. Need mehed (spordijuhid - toim.) arvestasid väga lihtsalt: parem saame punkte rohkem oma sotsvõistlustelt! Ühelt vibulaskjalt sai rohkem punkte kui terve jalgpallimeeskonna pealt. Siin on muret kui palju ja peaasi, et kui vibulaskja halvasti laseb, siis kelle mure see on? Keda see huvitab? Kui aga jalgpallis peksa saad, siis järgmine päev on kõik ajalehed kaelas, et miks ei ole seda ja miks ei ole teist. Kellele seda jama tarvis oleks?

Ühelt poolt oli muidugi ka surve teistelt spordialadelt. Kujundati selline mentaliteet, isegi Fred Kudu oli selline mees, kes vaatas asja niimoodi, et milleks meile jalgpall? Meil on väike rahvas. Kontsentreerime ressursid kümne mehe peale, kes teevad parem kergejõustikku, ja me saame 1-2 medalit olümpiamängudelt, et miks meil on sellist jama vaja nagu jalgpall? Jalgpallis peab sul ikka 25 mängumeest olema, et iga nädal mängida, sest tulevad vigastused jne., ütleme 20 miinimum. See on ju meil võimatu, pluss veel see, et me siin põhjamaalased ja töntsi jalaga, nõrga võitlusvaimuga rahumeelsed tallekesed. Meile ei sobi selline vihane mees-mehe vastu võitlus, lisaks tehakse haiget ka.

Teine pool, nagu juba eelnevalt ütlesin, oli organisatoorne. Siis tekkiski selline “idee”. Ma lugesin ise tollasest “Rahva Häälest”, et meil tuli tark mõte vabatahtlikult ära tulla sealt ja et siis need mängijad, kes mängisid liidu tasemel, et need tulevad nüüd siis vabariigi tasemele ja tänu sellele tõuseb Eesti tase tohutult ja siis me tõuseme ja tõuseme ning tõstame selle üldise taseme üles ning lähme meteoorina Liidu tippu ja näitame. Tegime isegi lätlastele ja leedulastele ettepaneku selle ideega kaasa tulla. Nemad saatsid meid pikalt muidugi. Siis me kaotasime need profisportlased ära ja selle tagajärjel algas vaikne hääbumine.

Kes olid need inimesed, kes ütlesid, et see pole eestlaste ala?
See oli valdav eestlaste endi sisemine arusaam asjast. See ei olnud üks-kaks meest. See oli juba meie teadvusesse nii ilmunud, et aastaks 1975, see on siis 7 aastat pärast mängimise lõpetamist Nõukogude Liidu tasemel, oli see juba nii imbunud, et noortel poistel oli nii selge, et see pole üldse eestlaste ala. Eestlased sellega ei tegele – vuih, mis te nüüd! Me teeme kõike muud, aga niisugust asja me küll ei tee.

Proovime üldistada, et 50ndatest kuni 80ndateni oli siis suur langus?
1950 oli selles mõttes hea aeg ja kui Kalev mängis liidu A klassi, oli ka hea aeg tegelikult. See oli tõusu aeg, aga pärast seda kui sealt ära tuldi, siis ta hakkas tasapisi hääbuma. 1962, kui ma õigesti mäletan, hakkas ta tasapisi vajuma, kui Kalev jäi tahapoole. 1968 pandi kinni, aga ka valel ajal pandi kinni, sest ma mäletan ise, et meie noor põlvkond, ma kordan, mängis liidu noorte meistrite leedulastega viiki – meie noored olid tasemel ning olid head treenerid, suudeti mängida sel tasemel.

Siis juhtus, et jalgpalli tehti väga palju investeeringuid ja hüppeline tõus hakkas mujal toimuma, tekkisid spetsialiseeritud jalgpallikoolid jne. Kõigest sellest jäime meie maha tänu sellele B klassile. Eks see oli ka meie spordikomitee üldine ametlik liin. Probleem algas ikka peadest. Kalev loobus põhimõtteliselt siis, kui kõrgliigast välja kukuti.

Kas leidis aset ka venestamispoliitika?
See ei olnud venestamispoliitika, see oli omade eestistamispoliitika. Meie oma spordikomitee, seal olid eestlased eesotsas, lõikas ise jalgpalli juured ära. Venelastest ei öelnud keegi, et jalgpall on halb mäng. Meil oli selline teooria – ja see pole anekdoot –, et meil on ikka tõsised inimesed ja lumpenid ise rääkisid, et jalgpall on ju ajuvaba mäng. Kergejõustik – missugune intelligents seal on!

Ma mõtlesin, et issand jumal. Tegin siis nendega koos trenni talvel joostes ja mõtlesin, et sa jooksed 10 000 meetrit ringis ja treener ütleb sulle, et pane nüüd juurde või võta maha ja see ongi kogu intelligents, mis vaja. Jalgpallis on vastupidi – sa pead kogu aeg lahendama ettenägematuid olukordi. Selline vaimne kretinism valitses kahjuks meie oma Eesti tipus.

Tuleme tagasi 1975nda aasta juurde. Mis siis toimus? Noortele polnud mäng perspektiivikas, mistõttu uusi mängijaid peale ei tulnud...
Tallinnas ei olnud näiteks ühtegi gruppi eestlasi. Maapiirkond ikka päästab, neid oli õnneks Viljandis, Tartus, Pärnus. See on ka kõik kohtadest, kus veel eestlased mängisid. Ühe käe sõrmedel loed kohad üles... Tallinnas ei olnud näiteks ühtegi. Meil oli küll jah meeskond, kus juba vanad mängisid, sealhulgas mina Norma juures Uno Piiri juhendamisel. Samas vahetati mujalgi eestlasi tasapisi välja, sest eestlased ei mänginud ju enam. See ei olnud Moskva väljatõrjumine nagu mõni meil saab aru, et tehti meile halba, vaid me ise tegime endale halba. Meie oma liit tegi karuteene rahvale. See on minu arusaam.

Mis toimus üleminekuperioodil, 80ndate lõpus? Kui suureks oli jalgpalli populaarsus taas kasvanud eestlaste hulgas enne taasiseseisvumist?
Keegi ei rääkinud enam, et eestlased jalgpalli ei suuda mängida. Murrang toimus teadvuses, ajudes. Sellist asja ei olnud, et ma läksin kooli ja keegi oleks öelnud, et see pole eestlaste mäng. Isegi selline mees nagu (Mart) Poom, kes käis korvpallitrennis, eelistas lõpuks jalgpallitrenni. Spordialade lõikes oli korvpall siiski populaarsem, aga keegi ei rääkinud enam jalgpallist, et see pole eestlaste ala, et eestlased ei suudagi mängida jalgpalli, et mis me õnnetud sealt otsime.

See on sama nagu gröönimaalastele rääkida surfamisest või veel hullemat. See on metsik, kuidas me saame sellise alaga nagu jalgpall vastu Nõukogude Liidu koondisele. Mõte oli selline, et see on lootusetu tegevus ja niikuinii me midagi ei saavuta. Jätame selle jama, eks ole, mehed, me oleme jalgpallis impotentsed. Selline suhtumine oligi see kõige tähtsam äramurd.

Loe esimest osa siit ja teist osa siit. Järgmine osa juba homme!