Eesti jalgpallifänluse ajaloo uurimustöö neljandas ja eelviimases osas võetakse kokku Nõukogude okupatsiooni ajal toimunud arengud.

Kui perioodi keskel langes Eesti jalgpall pikaks ajaks varjusurma, siis 1980-ndatel aastatel järgnes jälle tõus, enne kui iseseisvumise järel siinne vutt uued tuuled tiibadesse sai.

Neljandas osas jagab oma mälestusi ja hinnanguid okupatsiooni aja viimastest kümnenditest jalgpalliajakirjanik Indrek Schwede, kes antud ajajärgul oma karjääri alustas.

Eesti jalgpalli juubelile pühendatud lugude seeria jõuab lõpule homme, Maarjamaa vuti sajandal aastapäeval, jõudes otsaga välja tänapäeva. Eelmiste osade lugemiseks vaata loo lõppu.
 

Indrek Schwede hinnang Eesti jalgpallile aastatel 1970-1991:

Milline oli ja kuidas kujunes Nõukogude Liidu perioodil inimeste hoiak jalgpalli?
Inimeste hoiak eestlaste hulgas oli võõristav. Aastal 1983 tegin mina loo jalgpallur Tõnu Vanakesast. Ta oli Viljandi poiss, väravavaht, ta valiti ühel üleliidulisel väga esinduslikul turniiril sümboolsesse koondisesse. Sisuliselt tähendas see seda, et koos oli kogu omaealiste Nõukogude Liidu paremik ja seal valiti üks eestlane sümboolsesse koondisesse.

Mina tegin temast loo ajalehte “Edasi” ehk siis kodusema nimega “Postimees”. Ma õppisin Tartus. Seal elab mul väga palju sugulasi ja mu tädi kuulis seda, et ma lähen tegema jalgpalluriga lugu. Mu tädi esimene reaktsioon oli: “Aga kas ta on siis venelane või?” Natukene kartlikult küsitud, et kas ma lähen venelasega lugu tegema? See peegeldab niivõrd hästi tavainimeste suhtumist, sest tädi jalgpalli ei jälginud, sporti niimoodi nagu inimesed ikka. Aga see, et jalgpall käib koos venelastega, et need on nagu paarisasjad, oli tema jaoks päevselge.

Kuidas ning milliste protsesside tulemusel muutus jalgpall taas eestlaste hulgas populaarseks?
Kui see venepärasuse koorem hakkas langema 1980ndate alguses, 1983 pani Eesti pärast 15-aastast vaheaega taas välja esindusmeeskonna Nõukogude Liidu meistrivõistlustele ja pidi alustama II liigast ehk tugevuselt 3. liigast, siis Roman Ubakivi esimesed õpilased, kellest tuntumad nimed – Ott Mõtsnik, Urmas Hepner, Tiit Kõmper, Urmas Kaljend, Aavo Sarap – olid siis need poisid, kes läksid meid esindama. Nende kõrval olid ka mõned vene nimed.

Siis tuli Eesti publik jälle tribüünidele. Muulaste jaoks ei olnud niivõrd oluline, kes on meeskonnas, see oli oluline eestlaste jaoks. Selleks, et eestlased samastuksid oma meeskonnaga, oli ju vaja, et platsil jookseksid ringi Eesti poisid. Venelaste jaoks oli oluline, et oleks jalgpall linnas esindatud, et oleks oma meeskond, et oleks futbol.

Mingil hetkel isegi tundsin 1983.-84. aastal, et kui näiteks tollastes okupatsiooni tingimustes õnnestuks hoida seda meeskonda eestikeelsena, siis nii üllatav kui see ka ei oleks, oleks see siduv faktor nende kahe kogukonna vahel. Nad olid ju kogu aeg üksteisest eraldatud, omavahel läbi suurt ei käidud. Need olid väga suured erandid, kui eestlased ja venelased sõbrunesid, aga jalgpallistaadionil oli tunda, et võib tekkida mingisugune meie-tunne. Väga tõenäoline, et see tunne oli illusoorne, aga selle tingimuseks oleks olnud, et meeskond koosneb eestlastest, sest eestlastele oli see oluline, venelastele aga, et oleks jalgpall.

Hiljem meeskond loomulikult venestus, see oli aja küsimus. Tollal oligi natukene liiga ilus loota, et see kõik oleks kestnud. Roman Ubakivi tegeles juba tegelikult ka uute poistega, lõvidega. Lõvide selline jalgpalli mängimise periood sattus väga õigele ajale, sest piirid avanesid. 1987 käisid lõvid esimest korda välismaal – Helsingis Helsingi Cupil mängimas ja võitsid oma vanuseklassis esikoha.

Järgmisel aastal, kui sini-must-valge oli välja toodud, läksid nad teist korda juba trikoloori all. Nii andekal põlvkonnal oli võimalus esindada Eestit oma lipu all, nad võitsid rahvusvahelise turniiri ja võitsid 1987. aastal veel ühte Brasiilia satsi, mis tekitas Eesti ajakirjandusel tunde, et nüüd me võitsime Brasiilia koondist. Kusjuures Brasiilia meeskonna juures oli ka kuulus mängija Roberto Falcao, kes oli 1980ndate aastate MM-idel Brasiilia meeskonna üks kõvemaid tegijaid. See lõi sellise esimese puhangu Eesti rahvuslikule jalgpallile.
 

Aastate 1940-1991 analüüs ja kokkuvõte:

Nõukogude Liidu okupatsiooni esimeseks ülesandeks okupeeritud Eestis oli panna tavainimene uskuma, et elu Nõukogude Liidus on parem, kui ta oli kunagi Eesti ajal. Veel parem, kui Vabariigi aeg inimeste mälust kustuks, misläbi leitaks endale ustavaid järgijaid. Selleks, et selline efekt saavutada, tuli kõigepealt lõhkuda see, mis oli varasema korra poolt loodud, ning nimetada see ümber omaks, hävitada tollane sümboolika nõukoguliku vastu.

Selle tulemusel vahetatigi sundkorras kohe ja kiiresti ära Eesti jalgpalliklubide nimed. Estoniast sai Dünamo, TJK-st Lokomotiiv, Spordist Spartak, Kalevist Ametiühingute Spordiselts, Tartu Olümpiast Dünamo, Pärnu Tervisest Spartak. Lisaks, et neid klubisid ja seeläbi ka Eestit kiiresti suure Venemaaga siduda, korraldati meie klubide kohtumisi N. Liidu klubidega. (Indrek Schwede “Väike jalgpallipiibel”: lk. 29-30)

Järgneval perioodil algas massiline venestamispoliitika. Eestlasi sõidutati tuhandete kaupa Siberisse, kelledest pooled surid ebainimlikes tingimustes. Samal ajal toodi aga Nõukogude Liidust siia juurde töölisi, misläbi drastiliselt muutus eestlaste ja muulaste suhe kogurahvastikus. See avaldas ka otsest mõju jalgpallile, kuna juurde tuli järjest enam vene klubisid, samas kui eestlased lahkusid jalgpalli juurest. Eestlastest jalgpallifännid olid justkui väikene jätk Eesti Vabariigi ajast. Lõpuks hakkas ka see põlvkond ära vajuma, mistõttu fänlus peaaegu lakkas. Klubid küll veel Eestis hingitsesid.

Koos Nikita Hruštšovi võimuletulekuga ja tema “sulaga” tekkis Eestil taas võimalus end jalgpalliriigiks üles ehitada, kui kõigist sotsvabariikidest võeti A liigasse klubi. Kuigi esimene hooaeg suudeti püsima jääda, siis järgmine hooaeg langeti tagasi B liigasse. Sealt alates algas pikem mõõn.

1964. aastal sai võimule Leonid Brežnev ja algas stagnatsioon ning seda kõigis eluvaldkondades. Eesti jalgpall oli niigi juba languseteel ning 1968 aastal lakkas ta olemast N. Liidu tasemel, sest 1969. aasta hooajal enam meeskonda välja ei pandud. Jalgpallielu seisis koos stagnatsiooniga.

Roman Ubakivi pidi minema stagnatsioonist mööda, et alustada eestlaste treeninggrupiga ning nn. N. Liidu “Uhkete matuste” perioodil hakkasid tema esimesed õpilased ennast näitama ning Ubakivi oli alustanud legendaarsete lõvide treenimist. Samal ajal, kui poliitikas kerkisid esile 80ndatel uutmismeelsed poliitikud ja Eestis algas “laulev revolutsioon”, astus üles Eesti jalgpallis revolutsiooni tegev põlvkond.

Loe ka eelnevaid osasid: 1. osa ; 2. osa ; 3. osa.

Viimane osa ilmub homme!