Eesti neidude U17 koondise peatreener Aleksandra Ševoldajeva rääkis Hispaanialt saadud 0:6 matši järel, et tegemist oli ainsa mänguga, mis pakkus hulgaliselt kripeldusainet. Juhendaja polnud lõpuni rahul ka kohtuniketööga, sest matši lõpus vilistati Sinisärkide kahjuks kahes päris küsitavas olukorras.

"See oli ainuke mäng sellel turniiril, pärast mida tunnen, et treenerite staff'il jäi nii palju asju kripeldama. Eelmistes mängudes on tulnud ka väravaid, aga rohkem 1-2 eksimuse järel või nii, et vastane tõesti mängib meid üle, aga täna tunnen, et nii palju asju oli meie kontrolli all ja oleksime pidanud saama paremini toimetada," lahkas Ševoldajeva.

Koondise juhendaja tõi välja kuuest tabamusest kolm. Kui esimesel juhul sai hispaanlannade rünnak alguse Viktoria Todingu ülimalt riskantsest söödust, siis neljanda värava puhul jäi nurgalöögi ajal posti valvanud Liisi Karilaid lubamatult passiivseks. Hispaaniale võeti karistusalas ka viga, kui Kätrin Välba olevat kukutanud Vicky Lopezi.

"Kui pall vaevu veereb meile väravasse, siis sealt oleksime võimelised seda palli puhastama. Või siis see penaltiolukord, noh, ma ei tea, ega see minu südametunnistusel ei ole. Ja võib-olla, esimese värava puhul ei oleks pidanud tsenderdama risti üle väljaku," tõi peatreener välja.

"Aga eks mängijad tajuvad seda ise ka. Peame arvestama, et kaks mängu on selja taga, lisaks surve: hispaanlased on kiired, sa saad palli ja sa ei tea, kui palju sul aega on, võivad tekkida ka mingisugused paanikaolukorrad - nendega tegelemine on ka juba omaette asi."

Juhendaja jäi rohkem rahule avapoolajaga, mängu lõpus nõudsid tähelepanu kohtunikud

Samas jäi ta rahule nii pingutuse kui keskendumisega, eriti esimesel poolajal, mis lõpetati kaheväravalises kaotusseisus. "On palju asju, mida oleksime pidanud või saanud paremini teha. Arvan, et mingites mängulistes olukordades toimetasime päris kenasti. Just kaitsekolmiku üleliikumine ja kasti kaitsmine toimis meil pigem paremini kui eelmistes mängudes. Aga rünnakul me ei täitnud selliseid ülesandeid nii hästi kui oleksime võinud," tõi ta veel välja.

Osa aurust läks ka kohtunike peale, sest näiteks Välba penaltiolukorras tundus hispaanlanna kukkumine kunstlikult dramaatiline. Kolmandal üleminutil oli vahetusest sekkunud Viimsi ründaja taas aktsioonis, jõudes Hispaania väravasuule päris lähedale, kuid võitlus palli nimel lõppes Välba kahjuks. Ševoldajeva viskas õhku, et kui samasugune olukord toimunuks Eesti väljakupoolel, ei saa välistada, et Hispaania oleks ohtlikust kohast karistuslöögi saanud.

Tuleb siis Sinisärkidel õppida rohkem kukkuma? "Ma ei tea, jah. Aga tegelikult võivad mängijad teha, mis nad tahavad, aga kohtunike töö on kontrollida, kuidas ja mis suunas mäng kujuneb. Täna ta kujunes selles suunas, kus vastased said nii penalti kui ka sellest viimasest [Välba] momendist endale karistuslöögi. Näen, et see olukord pidanuks meile tulema," meenutas Ševoldajeva.

Ta lisas: "Pigem ütleks nii, et mida rohkem mängivad mängijad jalgpalli, seda parem on. Usun, et need, kes neid reegleid jälgivad ja vaatavad, peavad seda mängu paremini juhtima ja tunnetama."

Suurimaks tööloomaks kujunes Mirtel Kalamees

Ševoldajeva on varasemates mängudes toonud esile keskkaitses rassinud Annegret Kala ja Anni Iiris Ilissoni, ka väravavaht Liisa Liimetsa, kelle koha võttis tänases madinas soliidselt üle Katarina Elisabeth Käpa. Väga hea etteaste tegi ka suure tööraadiusega FC Elva poolkaitsja Mirtel Kalamees.

"Pärast mängu küsisin, et mida Elva kraanidest või poest saab - mille pealt jaksas Mirtel Kalamees nii palju ja nii hästi terve mängu vältel toimetada. Täpselt samamoodi Käpa, kes tegi väga-väga hea mängu," kiitis Ševoldajeva.

Mitu kilomeetrit täismängu teinud Kalamehele kogunes? Sellele küsimusele täpse vastuse saamiseks kupatati Arena fuajeesse füüsilise ettevalmistuse treener Maria Sootak, kelle sõnul kogunes ründes ja poolkaitses töötanud Kalamehe arvele 11 kilomeetrit.

"Arvan, et tal on selles osas kõige paremad andmed. Annegret Kala on ka seal kuskil. Aga Mirtel on üks sellistest mängijates, kelle liikuvus on tipptasemega võrreldav," selgitas peatreener. "Meil tegelikult enamik mängijaid on võimelised palju jooksma, aga küsimus on selles, kui palju suudavad nad kõrgetel kiirustel teha suunamuutusi, mitte lihtsalt tiksuma. Füüsilise aspekti pealt on see kõige suurem erinevus tipptaseme ja Eestiga."

Selleks, et tunda rohkem sarnast tempot, on Ševoldajeva hinnangul olemas üks lihtne lahendus - treenida võimalikult palju poistega. "See on kõige lihtsam lahendus, mis muidugi ei välista seda, et mängitakse tüdrukute liigades. Aga poistega aeg-ajalt treenimist või mängimist on võimalik treeningprotsessi liita. Tempo on kõrgem, mis jätab vähem otsustusaega ja annab ka rohkem kordusi."

Turniiri kokkuvõttes saadi kolmes mängus lüüa, väravate vaheks kujunes 0:15. "Usun, et tippriikidega 0:5 või 0:6 on täna enam-vähem meie seis. Samas kujutaks ette, et oleme võimelised paremini ka mängima. Usun, et see ei olnud nii kehv alguspunkt, kust edasi minna," on lõpptoonid ikkagi kirkad.