Eesti Jalgpalli Liidul on traditsioon, et koondise kodumängu eel kätlevad mõlemat võistkonda jalgpalliliitude juhid ja üks aukülaline.

Tänane aukülaline Peeter Torop on Tartu Ülikooli kultuurisemiootika professor ja alljärgnevalt avaldame väikese intervjuu temaga:

Olete Tartu Ülikooli kultuurisemiootika professor ehk Teie igapäevatöö on seotud protsesside tähenduste, seaduspärasuste, märkide, kommunikatsiooninähtuste jms uurimisega. Kuidas mõtestaksite Eesti kultuuri ja ühiskonna hetkeseisu? Millises suunas meie kultuur ning riik ja rahvas liiguvad?

Rahvusvahelised väärtusuuringud näitavad, et 1990-ndate alguse lootusrikkuse ja uue avatusega seotud väärtused on Ida-Euroopa riikides asendunud stagnatsiooniga. Tagasi on vanad väärtusskaalad, mis on seotud ebakindluse ja pettumusega ja millega käib kaasas sallimatus ja solidaarsuse vähenemine ühiskonnas. Euroliiduga ühinemisega kaasnenud perede vaesumine on seda seisundit veelgi süvendanud. Põhjuseks on dialoogi vähesus ühiskonnas, soovimatus (hirm) valukohtadest tõsiselt rääkida ja probleemide olemust mõista. Isegi oma ajalooga on hirm dialoogi astuda. Viimased kakskümmend aastat on Eesti olnud kui jalgpallimeeskond, kus on küll häid mängijaid, kuid ometi ei olda edukad, sest platsil ei räägita. Praegustel ärevatel aegadel on aga märke sellest, et püütakse rääkima hakata. Ajakirjandusse on kollasuse kõrvale tekkinud tõsisemaid käsitlusi, üldine arutlustoon on tõsisemaks muutunud, ka poliitikud on jutukamaks muutunud.

Kui nüüd jätkuks veel tarkust investeerida rohkem meie haridusse selle kõikidel astmetel, meie filmi-, teatri-, muusika- ja kunstikultuuri, st meie kultuuri ja ühiskonna jätkusuutlikkusse, siis jõuaksime ühel hetkel rääkiva ühiskonnani. Dialoog tugevdab solidaarsust ühiskonnas, leevendab ühiskonna kihistumist, tugevdab identiteeti, millel omakorda põhineb dialoogivõime teistega. Nii võime platsil midagi korda saata, sest kaitse, poolkaitse ja ründeliin võitlevad mitte igaüks oma partei, vaid terve meeskonna eest. Kambakraatia, mida nii väga kartis juba Oskar Loorits, asendub meeskonnavaimuga. Mulle tundub, et praegu on üks selliseid ajaloohetki, kus Eestil oleks võimalus tugevdada meeskonnavaimu.

Eesti koondis on Tartus, meie kultuuri hällis. Kas Tartu vaim on alles ja milline ta kaasajal välja näeb?

Tartu vaim, nagu vaimud ikka, on väga vana. Ta põhineb Tartu linnal ja sellele linnale kuulsust toonud inimeste pärandil. Tartu vaimu toetab linnaruumi kaunimaks muutumine, linna korraldatud kultuuri- ja spordiüritused, isegi laadad. Välismaalased näevad selles väikeses linnas euroopalikku rahu ja kultuursust. Linn saab uhke olla oma ülikoolile. Vähem uhke oma teatrile. Hoopis vähem uhke saab ta olla oma korvpallile. Ja veelgi vähem saab ta uhkustada oma jalgpalliga. Kuigi korralikke palliväljakuid ei ole palju, on noorte jalgpallielu elav. Kuid meistriliiga tasandil on Tartu üks pisike provintsilinn, kus ei leidu tarkust ega raha ühegi korraliku jalgpalliklubi ülesehitamiseks. Aga maailma kogemusest on ju teada, kuidas liidab inimesi omadele kaasaelamine. Seega on Tartu vaim ehk liiga palju ajastu vaim. Nagu Eesti tervikuna, nii vajab ka Tartu rohkem meeskonnavaimu.

Tulles jalgpalli juurde, siis öeldakse, et jalgpall on kuidagimoodi erilisem mäng kui teised, kõneldakse teatud müstilisest väest, mis masse liigutab ja seda mängu ümbritseb ning nendest tähendustest, mida ta on ülemaailmselt võtnud. Kas ka Teie tajute seda?

Jalgpall on tõesti eriline mäng. Erinevalt korvpallist on seal vähe punkte. Poolteist tundi vaatamist võivadki su jätta väravaelamuseta. Kuid mängu suhteline aeglus ja väljaku suurus võimaldavad vaatajal kogu aeg strateegilisi plaane teha, mängus aktiivselt osaleda, erinevaid mängijaid märgata, kokkumängu hinnata. Vaataja on kui ekspert ja selline süvenemisvõimalus on vaatajale lisaväärtuseks. Väljakul mängitakse elu ja sellisena elatakse sellele ka kaasa. Seal on omad kangelased, reegliterikkujad ja teesklejad seega kõik nagu päris elus. On ilu ja on ratsionaalset arvestust. Kui väljakule minevad mehed-naised omavad mingit sõnumit, olgu selleks siis lastekaitse või rassismivastasus, jõuab see väga suure rahvahulgani. Aga see mäng õpetab ka mõistma, kui õrn on piir empaatilise kaasaelamise ja oma madalamate kirgede väljaelamise vahel, kui kergesti muutub rahvas staadionil pööbliks, kui lihtne on laulupidu muuta õllesummeriks ja õllesummer läbuks. Kuid jalgpalli eripäraks on nähtavus - kõik toimub mitte kulisside taga, parteide tagatubades, erinevates kuluaarides, vaid meie kõigi silme all. Ses mõttes on see ausaim mäng ühiskonnas. Ja sellisele mängule on hea kaasa elada. Ja rahvusvaheliste mängude eel mängijate tulek väljakule lastega käsikäes näitab selle mängu absoluutset universaalsust. See on meeste ja naiste mäng, see on laste ja noorte mäng, kõigi mäng. Lisaks on see rahvusvaheline mäng, kus iga väikeriik võib end suurriikidega võrreldavaks muuta, majanduse võimekusele ja rahvaarvule vaatamata.

Millisena Eesti jalgpall Teie hinnangul ühiskonnale paistab? Kas jalgpalli võetud ülesanne - arendada ala kultuuri- ja ühiskonnakeskselt - on jõudnud inimesteni ja milline võiks olla jalgpalli võimalus ja roll meie kultuuriruumis?

Eesti jalgpall on siiski väike edulugu, sest oleme vapralt mänginud väga suurte jalgpalliriikidega. Praegu on küll raskem aeg, sest koondisest voolab läbi palju mängijaid ja vaatajad on pisut pettunud õnnetute kaotuste pärast. Samas on tunda, et luuakse uut koondist ja antakse paljudele võimalus sinna pääsemisest unistada. Eesti jalgpalli õnneks on jalgpalli hakatud väga hästi kommenteerima. Jalgpallielu oluliseks osaks on jalgpallist rääkimise tase. Tekkinud on terve hulk häid reportereid, kes oskavad ära kasutada ka endiseid mängijaid ja treenereid ning Zelinski, Hurda või Sarapiku kommentaarid aitavad mängu olemust süviti mõista. Eesti jalgpall on osanud end hästi esitleda eriti rahvusvaheliste sündmuste kaudu. Oma ajakiri ja veebilehed pakuvad nii infot kui tõlgendusi. Koondis on jõudnud inimesteni ja mitmetest jalgpalluritest on tahtmatult saanud ühiskonategelased, olgu näiteks Poom ja Vassiljev. Kus aga on minu arvates puudujääke, need on meistriliiga ja madalamad liigad. Need on jalgpallielu tähtsad osad. Siin sobib taas meenutada platsil suhtlemist. Jalgpallieluga peaks spordimeedial tihedam side olema. Meistriliiga meeskonnad peaksid olema kohaliku meedia keskpunktis, mängijate näod peaks tuttavad olema, treenerid peaksid pidevalt sõna saama. Aga trükimeedia selles suhtes kiratseb. Oleks Tartul oma päevaleht nagu "Edasi" aegadel, tunneksime ilmselt oma jalgpalli paremini ja läheksime sagedamini omadele kaasa elama. Nii on igal alal. Kõik head tegijad väärivad tähelepanu, see tiivustab neid endid ja äratab nende vastu huvi teistel. Ja lõpuks on sel ka turunduslik efekt. Ka teise liiga meeskondades on omad tähed, kuid neist ei teata midagi. Seega arvan ma, et rahvusvahelise tausta toetusel püsib Eestis jalgpalli kõrge maine, koondis saab rahuldavalt tähelepanu ja läheb paljudele eestimaalastele korda. Kuid meistriliiga ja madalamad liigad vajavad palju rohkem tähelepanu. See on tähtis jalgpallile, aga see on tähtis ka kultuurile tervikuna, sest arendab igal tasandil võimet jalgpalli (ka kultuuri osana) mõista. Ja meedia tähelepanu pidevus äratab ehk suuremat huvi ka kohalikes võimalikes sponsorites. Väikettevõtjatest sponsorite "meeskond" oma regiooni jalpalliklubi toetamas - see oleks kõva sõna nii jalgpalli kui kohaliku identiteedi jaoks.

Kirjeldage palun oma isiklikku seost jalgpalliga - nii peatltvaataja kui ka kaasalööjana.

Olen alati tahtnud jalgpalli mängida ning kuuendas klassis olin oma kooli meeskonna kapten ning tulime Tartu koolinoorte meistriks. Hilisematel aegadel olen pealtvaatajana päris aktiivne olnud, kuigi peamiselt televiisori ees. Nii tütar kui poeg on jalkafännid olnud ja poeg ongi oma eneseväljenduse sidunud hetkel jalgpalliga. Seega jälgin aktiivselt meie meistriliigas toimuvat. Ja jalgpalluri lapsevanemana olen näinud kuidas asjakorralduse tase jalgpallielu mõjutab. Ja seega veendunud, et jalgpall on eesti kultuuri osa ja kultuuri jaoks sama oluline kui teater, muusika või kino. Ja mul hea meel, et ka Eesti Jalgpalli Liit mõtestab end osana eesti kultuurist, mitte lihtsalt ühe spordialana. Lisaks võin tänu treenerist abikaasale lisada, et jalgpalliliit on oma süsteemse tegevusega väga oluline eeskuju teistele alaliitudele Eesti spordis. Sest sel alaliidul on võime, kui parafraseerida Aivar Pohlakut, vaadata asju kõrgema mätta otsast.