Eesti jalgpallikoondis lõpetas laagri Hispaanias, Marbellas treeningkohtumisega Budapesti Ferencvarose vastu. Sügisel Meistrite liiga alagrupiturniiril kaasa teinud Ungari tippklubi võitis 1:0 tänu Aissa Laidouni 73. minuti väravale.

Tegemist oli Eesti meeskonna esimese kogunemisega uue peatreeneri Thomas Häberli juhtimisel. Laagris osales 22 mängijat, kellest Ferencvarose vastu said platsile 20. Järgmine kord kogunetakse 22. märtsil, et juba kaks päeva hiljem võõrustada MM-valiksarja avamängus Tšehhit.

Peatreener Häberli märkis pärast mängu, et Marbellas saadud treeningpäevad olid väga tähtsad ja avaldas rahulolu, et võistkond suutis kasutada erinevaid asetusi. Kapten Konstantin Vassiljevi sõnul näitas kohtumine Ferencvarosega, et treenerite ideed on mängijatele kohale jõudnud.

Arvestades, et Ferencvaros jätkab nädala pärast Ungari kõrgliigaga, aga Eesti rivistus koosnes 95% ulatuses äsja puhkuselt naasnud Premium liiga mängijatest, oli juba ette selge, et sportlikke järeldusi mängust teha ei saa. Võistkondade füüsilise vormi foon on lihtsalt niivõrd erinev.

Kohtumine kulgeski ootuspärases võtmes – enne vaheaega nägime võrdset mängu, hiljem Eesti väsis ja kaotas rütmi ning ohjad olid värskema Ferencvarose käes. Ungari klubi värav vastas mängu käigule. Samas polnud tulemus kummagi osapoole jaoks tähtis. Seega jätame skoori kõrvale ja otsime järeldusi, mida teisipäevasest matšist teha saab.

Soccernet.ee esmaspäevane taskuhääling rääkis, et seekord koondisest nimekirjast (s t Marbellast sõitnute või puudujateks märgitute ehk kokku 35 mehe seast) välja jäänud kogenumate mängijate lootused lähiajal koondisekutseid pälvida on väikesed. Kohtumise järel Häberlilt kuuldu ainult kinnitas seda veendumust.

Arusaadavalt ei öelnud šveitslane seda välja (esimese nädala põhjal otsustades paistab, et kaartide avamisel ongi ta ettevaatlik tüüp), aga arvestades, kuivõrd selgesõnaliselt peatreener treeninglaagrit ja selle jooksul tehtud tööd kiitis, saab järeldus olla ainult üks: mehed, kellega nii pikalt ja põhjalikult tööd tehtud, kuuluvad koondiseringi ka edaspidi. See tähendab, et teistele ruumi napib.

Muidugi lisanduvad mõniteist mängijat, kes praegu klubikohustuste tõttu koondisega liituda ei saanud. Aga põhikoosseisu varumehed (need, kes valikmängus pingilt alustavad) ja nende varumehed (need, kes lõplikust nimekirjast napilt välja jäävad) tulevad nende 35 seast, keda Häberli oma esimeses nimekirjas nimetas. Üksikud täiendused on võimalikud, suured muutused välistatud.

Marbella treeninglaager polnud Häberli jaoks koht, kus mängijatega tutvuda, et siis otsustada, kellega valikmängudele minna. See otsus oli juba varasemalt tehtud (ilmselt andsid Premium liiga mängijad seda ise teadmata oktoobris ja novembris prooviesinemisi) ning laagris tehti tööd nendega, kes välja valiti.

Samas on selge, et antud asjaolu ei vähenda grammigi võrra pettumust, mis valitseb ringist välja jäänute, eelkõige FCI Levadia ja Paide Linnameeskonna mängijate seas. Ning kui kõigile muudele Häberli otsustele on endiselt võimalik loogiline põhjendus välja mõelda (ei tähenda, et nende põhjendustega peab nõustuma), siis Henri Anieri puudumisele mitte.

• Thomas Häberli: peame suutma kasutada erinevaid taktikalisi asetusi
• Konstantin Vassiljev: treenerite ideed on mängijatele kohale jõudnud

Vaata, kust otsast tahad, aga Ferencvarose vastu tehtud koosseisuvalikud olid igas mõttes paindlikud. Jäigalt ei hoitud kinni ei asetusest ega mängijate rollidest väljakul, vaid mõlemad kuulusid kohtumise jooksul muutmisele.

Näiteks Markus Soomets alustas kolmemehelise poolkaitseliini parempoolse liikmena, jätkas äärekaitsjana ja lõpetas kohtumise kahemehelise keskväljasüdamiku liikmena. Arvestades Häberli poolt välja öeldud soovi tagada suutlikkus kasutada mõlemat Ferencvarose vastu nähtud asetust (5-3-2 ja 4-2-3-1), on Soometsa-sugused mitmekesised ja kohanemisvõimelised mängijad hinnas.

Paindlikkus ilmnes ka formatsioonide sees, sest 5-3-2 asetus oli teadlikult balansist väljas, kus Vlasi Sinjavskiga mehitatud vasak äär märgatavalt ründavam kui parem, kus tegutses Martin Miller. Kolme keskkaitsjaga mängides saabki äärte tasakaaluga oluliselt rohkem nikerdada kui kahte keskkaitsjat tarvitades.

Äärte tasakaalu seadistamine käib lisaks ülesannete määramisele ka ääremängijate valiku abil. Viimane sõltub vastasest tugevusest ja omadustest ning enda mänguplaanist, valikus on nii klassikalised äärekaitsjad (Taijo Teniste ja Artur Pikk) kui ka väga ründavad ääred (Sinjavski ja Henrik Ojamaa, äkki isegi Sergei Zenjov).

Spekuleerides erinevate kombinatsioonidega, võib viiese kaitseliini kokku panna nii ultrakaitsvana (kolm keskkaitsjat + Pikk ja Teniste) kui ka ülimalt ründavana (kahe keskkaitsja kõrval äärekaitsja ehk näiteks kolmik Tamm – Kuusk – Kallaste, äärtel Miller ja Ojamaa või isegi Liivak ja Sinjavski). Paindlikkust jagub.

Sügiseses Rahvuste liigas pidas Eesti kuus mängu, millest viigistas kolm ja kaotas kolm. Kõik kaotused tulid, kui vasakpoolse keskkaitsjana tegutses Karol Mets, kõik viigid siis, kui sel kohal mängis Märten Kuusk. Pärast viimases voorus võõrsil Armeeniaga tehtud 0:0 viiki nimetas Indrek Zelinski Kuuske koondise tulevaseks kapteniks.

Et mõlemad mehed on harjunud tegutsema vasakpoolse keskkaitsjana ja paremale on võtta Ukraina kõrgliiga medalikonkurentsis mängiv Joonas Tamm (ning talle varumehed Nikita Baranovi ja Henrik Pürgi näol), on heade keskkaitsjate platsile mahutamine väljakutse.

Koondis tarvitas viiemehelist kaitseliini ka üle-eelmise peatreeneri Martin Reimi ametiajal, mil see kippus jääma jäigaks ning muutis Eesti esituse kramplikuks. Eelmise peatreeneri Karel Voolaidi otsus viiesest liinist loobuda kiideti heaks nii mängijate kui ka fännide poolt. See tundus olevat võõrkeha, millega meeskond lõpuni kohaneda ei suutnud.

Ferencvarose vastu viiene kaitseliin võõrkeha muljet ei jätnud. Kindlasti aitas kaasa viis päeva ühiseid täisväärtuslikke treeninguid, mis on luksus, mida koondise peatreener enne valikmänge nautida ei saa. Näiteks 24. märtsi mängule Tšehhiga ei eelne selliseid ühtegi (esmaspäeval kogunemine, teisipäeval mängu-eelne trenn, kolmapäeval mäng).

Igatahes oli Eesti esimese poolaja esitus silmapaistavalt sidus ja ladus. Kuigi kõik asjad ei õnnestunud 100%, siis iga mängija paistis täpselt teadvalt, mis on tema ülesanne nii suures kui ka väikeses plaanis. See oli Eesti vaatevinklist vast terve matši kõige positiivsem aspekt.

Häberli rõhutas pärast kohtumist, et Eesti vajab suutlikkust mängida nii neljase kui ka viiese liiniga. Ilmselgelt võib vajadus muudatuseks tekkida ka kohtumise ajal ning kui vahetusi pole või ei taheta neid kulutada, tuleb mehi väljakul ümber tõsta. Mida see tähendab? 1) Metsal tasub meelde tuletada, kuidas ta Magnus Pehrssoni ajal keskpoolkaitsjana tegutses, 2) mitmekesised ja kohanemisvõimelised poolkaitsjad (Mattias Käit, Soomets ja Miller) on kõrges hinnas ja tähtsas rollis. Paindlikkus on tähtis.

Kui Vlasi Sinjavskil on hea päev, on ta rahvusvahelisel tasemel kõva. Näiteks 2019. aasta suvel võõrsil Frankfurti Eintrachti vastu või tänavu sügisel kodus Põhja-Makedoonia või võõrsil Zagrebi Dinamo vastu. Sinjavski üks probleem on olnud ebastabiilsus, sest säravad esitused vahelduvad mängudega, kus teda platsil pea üldse näha ei ole.

Teiseks aga kipub ta jääma veidi ühekülgseks. Kas ta on 4-3-3 või 4-4-2 formatsiooni ääreründajana piisavalt kõrge kvaliteediga, et rahvusvahelisel tasemel läbi lüüa? Võib-olla on, võib-olla mitte. Aga kui Sinjavskil oleks juures suutlikkus tegutseda ka wing-back'ina ehk mängida äärel siis, kui võistkond kasutab 5-3-2 (3-5-2) asetust? Šansid tõuseksid. Vähemalt mõnevõrra, aga pigem märgatavalt.

Rahvusvahelisel tasemel mängis Sinjavski sellist rolli esimest korda. 5-3-2 ääremängija on keeruline positsioon, esitades mängijale väga kõrgeid nõudmisi kohavaliku ja mängutunnetuse osas. Sinjavskil oli kaitsefaasis nii häid kui ka halbu hetki. Õppida on omajagu, aga võib-olla näitab just see ülesanne ära, kas Sinjavskis on rahvusvahelise klassiga mängumehe ainest või mitte?

Lõpetuseks olgu märgitud, et tegu oli treeningmänguga, kus jalgpallireeglid täies ulatuses ei kehtinud (vahetuste arv polnud ju piiratud) ning tulemusest tõesti kummalegi osapoole jaoks absoluutselt mitte midagi ei sõltunud.

Protokoll:

Eesti - Ferencvaros 0:1 (0:0)
73. Aissa Ladouni

Realiseerimata penalti: 53. Igor Haratin (Matvei Igonen tõrjus)
Hoiatused: 16. Henrik Pürg - 19. Balint Vecsei
Mänguolud: +15, päiksepaisteline ilm; muruväljak suurepärases seisukorras
Pealtvaatajaid: 0
Peakohtunik: Juan Gabriel Gallegos Jimenez
Abikohtunikud: Rafael David Mira Lopez, Samuel Guindo Jurado
Neljas kohtunik: Salvador Cantos Fernandez (kõik Hispaania)

Eesti: Karl Jakob Hein (46. Matvei Igonen), Märten Kuusk, Henrik Pürg, Markkus Seppik (64. Pavel Marin), Martin Miller (64. Sergei Zenjov), Vladislav Kreida (86. Marco Lukka), Markus Soomets, Markus Poom (87. Karl Rudolf Õigus), Vlasi Sinjavski (64. Henri Järvelaid), Konstantin Vassiljev (46. Mark Anders Lepik; 67. Frank Liivak), Rauno Sappinen (64. Mark Oliver Roosnupp).
Varus: Matvei Igonen, Karl-Romet Nõmm, Michael Lilander, Henri Järvelaid, Marco Lukka, Sergei Zenjov, Frank Liivak, Pavel Marin, Mark Oliver Roosnupp, Mark Anders Lepik, Karl Rudolf Õigus.

Ferencvaros: Denes Dibusz, Balint Vecsei (61. Gergö Lovrencsicz), Endre Botka (61. Miha Blažic), Balint Katona (19. Damir Redzic), Abraham Frimpong (61. Isael Barbosa), Igor Haratin (61. David Siger), Laša Dvali (61. Aissa Laidouni), Oliver Nagy (46. Marcel Heister), Myrto Uzuni (61. Michal Skvarka), Tokmac Nguen (61. Dominik Csontos), Oleksandr Zubkov (61. Roko Baturina).
Varus: Adam Bodgan, Gergö Lovrencsicz, Robert Mak, Miha Blažic, Dominik Csontos, Isael Barbosa, Michal Skvarka, Aissa Laidouni, Werginton Do Rosario, David Siger, Roko Baturina, Marcel Heister, Damir Radzic.