Tallinna FCI Levadia ja Paide Linnameeskond tähistavad pühapäeval nii ühist mängupäeva kui emadepäeva. Selle puhul peeti erilisem pressikonverents, kus Brent Lepistu ema Monika ja Robi Saarma ema Anneli said poegi pisut "taga rääkida". Vähemasti Soccernet.ee lähenes olukorrale nii, sest kes muu teab pallurit paremini kui ikka oma ema. 

Õhkkond mängueelsel pressikonverentsil oli muhe. Tõsi, peatreenerid Ivan Stojkovic ja Curro Torres olid vähe tõsisema ilmega, aga seda vast ka lihtsal põhjusel, et keelebarjäär ei andnud neile võimalust siirastele-lõbusatele vastustele reageerida. Küll poisid pärast tõlkisid.

Soccernet.ee küsis nii Brent Lepistu emalt Monikalt kui Robi Saarma emalt Annelilt hulga samasuguseid küsimusi. Ikka selleks, et saada palluritest veel paremat sotti.

Mis on sinu poja parim mängijaomadus?

"Vasak jalg ja tehnika. Ja võib-olla ka see võistlustahe, mis platsilt hästi välja paistab," käis Monika välja.

"Jalg. Löögijalg," ei jätnud Anneli vastamisel pausigi sisse.

Aga mis vajaks veel lihvimist?

"Eks meil kõigil on ju omad füüsilised eeldused. Ta on ise seda ka alati rõhutanud, et kiirus ei ole tema parim omadus. Aga ma tean, kui palju on ta sellega tööd teinud ja vaeva näinud," märkis Monika, kelle poeg on nüüd kaitsjaks vajunud.

"Kaitse," muigas Anneli pisut. Robi, senise hooaja üks resultatiivsemaid mängijaid, jäi kõrval tõsiseks.

Mis positsioonile su poeg mängima pigem ei sobiks?

"Alguses, kui ta väike oli, proovis ta ikka palju ründaja kohta. Vahepeal - küll ainult kodus - proovis ka väravavaht olla. Mulle tundub, et väravavahiks oleks ta sobinud küll, kui ta oleks tahtnud, aga kas temast oleks hea ründaja saanud ... Selles ma kahtlen," naeris Monika.

Brent ei hakanud tagasi ajama. "Emale ei tohi ju vastu rääkida," teatas ta kindlalt, ajades teised ümberringi naerma. "Kõik, mis ema ütleb, on kuld. Nõustun."

Anneli tunnetab oma poja puhul just vastupidist. "Väravasse. Ega ta ei ole kunagi proovinud ka väravas seista," sõnas ta.

"Ei ole, jah," toetas Robi. "Aga ma arvan küll, jah, et väravas läheks raskeks. Kuna väravavahid on üldjuhul veidi pikemad, siis mul ei ole seal väga kellelegi vastu hakata."

Mida on su poeg läbi jalgpalli sulle õpetanud?

Monika võttis alustuseks kandva pausi. "Ma arvan, et seda on hindamatult palju. Seda protsessi, kuidas temast jalgpallur sai, on kõrvalt saanud põnevusega vaadata," alustas ta. "Kindlasti emotsioonidega toime tulemine - me mõlemad oleme väga emotsionaalsed inimesed. Teine asi on enesevalitsus. Kolmas asi - sihikindlus. Mind emana tõesti hämmastab, kuidas ta tuleb ja teeb jälle ja jälle."

"Ütleme nii, et hakkama saamist. Just kaotusvalu puhul. See on tõesti nende aastatega mul palju paremaks läinud. Ma suudan palju paremini läbi elada seda, kui on kaotus tulnud," tõi Anneli omalt poolt välja.

Kumb on parem tunne - kui poeg mängib Eestis või välismaal justkui mõnes uhkemas klubis?

"Ei anna võrrelda - kodus!" muigas Monika, kelle poeg on lisaks Eestile mänginud ka Norras, Soomes ja viimati Rumeenias. "Esiteks on seal see vahetu kontakt ja vahetu mängu juures olemine. Ja kõik need rõõmud ja kurvad hetked, mis võivad tulla halva mängu järel, on lihtsamini kommunikeeritavad, kuid ta on läheduses."

Annelil samasugust võrdluskohta pole, sest Robi on seni püsinud kodumaal. "Aga ma saan võrrelda mängu vaatamist kohapeal ja ekraanilt - kaks täiesti erinevat asja! Sellepärast ma käingi praktiliselt kõiki mänge vaatamas, sest ma ei suuda seda läbi ekraani taluda," tunnistas ta.

Kui valusalt elavad emad läbi poja raskeid vigastusi?

"Ega jah, lapsest peale - olgu need pisivigastused või suuremad, või midagi muud, mis tervisesse puutub - seda pausi on väga raske millegagi täita. Seal on tõesti palju sellist kannatamist," vastas Monika.

"Oh ... ütleme teine kord oli natuke lihtsam, aga esimene oli küll nii, et ma ei saanud öösel üldse magada - ainult nutsin," meenutas Anneli kahte korda, mil Robi murdis rangluu. "See ei ole ainult see, et oma laps saab haiget, vaid ka see, mis see endaga kaasa toob - treeningutest eemal olek ja sellisel aastal, kus ta oleks võinud juba teha sammu välismaale. See oli ikka väga raske. Ja jälle - ekraanilt vaadatuna veel eriti."

Jalkaempside eripäradest veel

Anneli tunnistas, et kuna on niisamagi suur jalgpallifänn, siis on ta vuti rütmis elamisega harjunud. "Aga kõik käib ikka Robi järgi. Oma puhkused valin selle järgi, millal mänge ei ole. On olnud ka nii, et oleme puhkusele läinud ja Robi maha jätnud, sest tuli koondisekutse!" meenutas ta.

Monika nõustus ja noogutas kaasa. "Jah, ega jalgpalluri ema peab arvestama sellega, et elurütm ei saa käia samal viisil kui paljudes teistes peredes. Ega meil polnud ka eriti võimalust Brendiga puhkusele minna, sest ta ei loobunud ei võistlustest ega trennidest," lisas ta. "Ja kindlasti peab jalgpalluri emal olema võrreldes teiste emadega kõvasti rohkem sooje ja veekindlaid riideid, et alati staadionil kohal olla!" pahvatasid teisedki naerma.

Brent rääkis, kuidas ei oska ema rolli senisel teekonnal ära hinnatagi. "Kui mul ei oleks sellist ema, siis ma arvan, et ma ei oleks praegu siin. Mu ema on väga-väga võimas naine, alati mu selja taga - kas headel või halbadel hetkedel. See on hindamatu," lausus ta nii, et Monika silmanurka tekkis pisar. "Mäletan, kuidas ta on alati olnud selline aktiivne soccer mom - kui vaja, võitles isegi vastasfännidedega!"

Robi võttis jutujärje kiirelt üle. "Kui Brendi ema läheb vastasfännidega kaklema, siis minu ema tõenäoliselt kohtunikega! See on ikka päris naljakas, kui mängus kuuled neid asju," muheles ta. "Aga jah, see toetus on ülimalt tähtis - isegi kui sul on klubi fännid kohal, siis on ikka keegi, kes on täiesti sinu poolt. Ema näol on sul keegi, kes on põhimõtteliselt 24/7 olemas. Eriti just halbadel hetkedel on vaja sellist inimest, kes ütleb, et pea püsti, ei ole hullu ja paremad ajad on veel ees. Ema puhul on väga hea omadus ka see, et ta oskab sundida sind veel rohkem tegema."

Ka Paide Linnameeskonna juhendaja Ivan Stojkovic saab oma emalt pidevat toetust, kuid seda omas võtmes. "Ta küsib ainult, et mis tulemus oli, ja kui me kaotame, siis kuidas ma end tunnen. Väga muud me jalgpalli puhul ei räägigi - peamiselt emotsioonidest. Eks emad muretsevadki peamiselt selle pärast, kas lapsel on kõik hästi," tõi ta välja.

Ta meenutas, kuidas ema käis vaatamas eelmise eurosuve matši Bala Towni vastu. Pärnus peetud mäng sai lõpplahenduse 120+1. minutil, kui Oskar Hõim lõi palli täiesti püüdmatult ristnurka ning saatis sellega edasi paidekad. "Ta läks pärast 25 minutit ära ja tuli tagasi alles lõpus, kui Oskar Hõim lõi värava. See oli väga stressirohke mäng ja ma saan temast täiesti aru - ega ma oleks ka vahepeal tahtnud sealt staadionilt ära minna!" naeris Stojkovic.