Pärnu Vaprus valdas Premium liiga 30. voorus Kadrioru staadionil Tallinna Kalevi vastu palli 60% mänguajast. Nad sooritasid 17 lööki Kalevi kuue vastu. Vaprus kaotas mängu 0:1. 12. kaotus järjest ajab nende treeneri Dmitrijs Kalašnikovsi ahastusse. Ta ei mõista, kuidas on sellisesse olukorda sattunud.

Laupäeval kell 16.22 kõlab Kadriorus kohtumise lõpuvile. Veel pool tundi hiljem on 38-aastane lätlasest treener oma võistkonna riietusruumis. Ta lahkub sealt viimasena. Pärast seda, kui tema ees on parklas asuva bussi poole suuna võtnud kõik ülejäänud klubiga seotud inimesed.

Vapruse mängijad on löödud olemisega. Kes istub ja jõllitab seina. Kes vahib lakke. Kes põrandale. Nad keegi ei mõista, mis just juhtus. Vaprus mängis hea kohtumise. Aga kaotas jälle. Miks? Kuidas? Kui Kalašnikovs viimaks riietusruumist välja astub, vaatab mulle vastu löödud mees. Ta on kurb, ta on pettunud. See mäng oli nende võimalus end uuesti reele saada.

Mis juhtus? Mis on Vapruse õnnetu seeria taga? Laseme treeneril ise rääkida. Ta kõneleb südamest, ausalt ja avameelselt. Puudutab kõikvõimalikke tahke alates oma filosoofiast ja minevikust, lõpetades konkurentide detailidega. Dmitrijs Kalašnikovs: "Väga raske on rääkida ... Kuidas öelda? Jalgpallis on olulised punktid, eks. Selline tunne on, et kogu mu eelnev jalgpalliline õnn on mulle mu eelmistes klubides ära antud.

Ma ei suuda sellist asja ette kujuta. Mu elus on selline olukord esimest korda. Võtan selle muidugi vastu ja loodetavasti oma järgmises töökohas suudan seda muuta. Ma ei ole sellist asja varem näinud.

Mulle ei meeldi treenerid, kes räägivad, et nad mängivad hästi, aga ei saa punkte. Ma mõtlen ja räägin alati ka mängijatele, et ühe matši raames on see võimalik, aga pikas jooksus mitte, sest kui sa oled hea ja väärid punkte, siis võtad need. Aga nüüd ma saan öelda, et ma olen eksinud!

Hooaja teine pool alates Narva mängust (9. juulil 16. voorus - K. E.), kui me juhtisime 3:1, aga kaotasime 3:5, oleme mänginud hästi või väga hästi. Jah, mõni mäng, näiteks eelmises voorus Nõmme Kaljuga, oli selline, mis polnud tasavägine. Aga üldiselt teistes kohtumistes oleme minu arvates mänginud väga head jalgpalli tabeli viimase võistkonna kohta.

Ka täna võivad öelda kõik, kes staadionil viibisid, et me olime parem võistkond väljakul jalgpalli sellest vaatenurgast, mis meeldib pealtvaatajatele, mitte treeneritele: pallivaldamise, pressingu, organiseerituse ja võimaluste poolest. Kui nii oleks ühes mängus ...

Me tegime näiteks ka suurepärase etteaste Paide vastu, kui kaotasime 1:2. Jah, nad olid kümnekesi, aga mängisime tiimi vastu, kes oli Konverentsiliigas - see on võrreldes meiega täiesti teine maailm. Mängisime Legioniga sedasi, et olid täiesti hullumeelsed võimalused väravalöömiseks, aga kaotasime 0:1. Meil oli mäng Kaleviga kodus, kus juhtisime kümnekesi 1:0, üheksakesi 2:1, ent ikkagi kaotasime 2:3. Meil oli väga võrdne mäng Narvas, kus kaotasime 0:1 vastasele, kel oli üks pealelöök. Võin selle loeteluga jätkata! Väga hea mäng oli Floraga, kui seis oli 1:1 ja [Konstantin] Vassiljevi sõge löök tõi tabloole 2:1, mis muutis olukorda.

Iga vastane ütleb, et austus Pärnule, aga meil ei ole isegi mitte kahte, kolme või nelja punkti - meil on null punkti neist mängudest! See on täiesti hull olukord! Meil on hooaja algusest seitse punkti - kolm punkti Kuressaarelt ja Kalevilt ning üks punkt Legioniga -, kui me ei olnud võistkonnana veel valmis. Mulle ei meeldinud, kuidas siis mängisime, aga saime seitse punkti. Nüüd on meil see periood, kus oleme 16 mängust saanud ühe punkti Tartu käest.

Ma ei suuda sellist asja isegi seletada. Midagi on kuskil valesti. Võib-olla mina teen midagi valesti. Kuskilt on mingisugune keemia puudu. Pärast sellist mängu ma ei saa mitte ühelegi mängijale öelda, et ta mängis halvasti. Ei olnud sellist asja!

Pärast seda hooaega ma arvan, et kõik Vapruse mängijad võiksid jätkata Premium liigas mängimist, sest nad on nii palju kasvanud. Kõik, kes meie võistkonda vaatavad, näevad, kui palju oleme arenenud. Need mehed mängivad väga konkurentsivõimelist jalgpalli.

Täna olid väljakul kaheksa punktiga viimane meeskond ja 24, nüüd 27 silmaga sats ning mäng käis ühe väljakupoole peal. Selline asi ei juhtunud esimest korda. See muudkui käib ja käib ning sama lugu muudkui kordub.

Muidugi ma olen alati valmis ka vastustust võtma. See on loogiline. Treener vastutab tulemuse eest. Me ei saa rääkida, et kõik on hästi, aga punkte pole. Kuid minu arvamuse kohaselt on meil praegu just täpselt selline seis.

Kõik on hästi, aga punkte lihtsalt pole! See tähendab, et asi pole ilmselt väljakul toimuvas. Kuskil mujal. Võib-olla minus, võib-olla mängijates, võib-olla klubis. Teame, et Vaprusel on aastaid olnud probleeme liigas püsimisega. Kuid tahan toonitada, et see on minu vastutus.

Olukord on kõikide jaoks väga valus. Kõik on nii palju siia investeerinud. Klubi on investeerinud, mina olen treenerina siia investeerinud, mängijad investeerivad iga päev oma aega ja pühendumist siia. Oleme Vapruses väga palju muutnud. Varem oli see amatöörvõistkond, nüüd aga profitiim.

Me treenime nii palju ja nii tugevalt, et mängijad on väsinud, sest nad ei näe punkte. "Miks me peame nii palju treenima, kui me ei saa tulemusi?" Ma olen nõus! Olen Eesti liigat jälginud ka enne, kui ma siia tulin. Varem olid liigas klubid nagu Ajax või mõned teised, kes tulid lihtsalt mängule - vabandust, võib-olla vahel ka otse baarist -, ja võtsid kasvõi ühe punkti. Kalev oleks võinud ka täna ilma trennita tulla, sest mõni laupäev on lihtsalt nii õnnelik päev, et tuled kohale ja saad punktid kätte. Me ei saa mitte midagi!

See on midagi täiesti müstilist! Ma ei taha öelda, et see on müsteerium, sest ma olen treener ja pean kõike analüüsima. Aga mul on InStat, Wyscout, ma analüüsin meeletult ning praegu ei ole nii, et ma lihtsalt seletan siin. Ma näen seda kõike ka numbritest!

Kui sa küsid mult, kas ma enne hooaega siia tulles oleksin uskunud, et mängime sellist jalgpalli, siis oleksin pidanud seda võimatuks. Teistes võistkondades pole mul aega olnud ning ma ei ole nendega sellist mängu mänginud. Ei mingit pallivaldamist ega midagi. See siin on absoluutselt järgmine samm jalgpallist, sest mulle anti see aeg.

Kui keegi küsiks mult, mida on vaja liigasse püsimajäämiseks, siis ma ütleks, et sellise jalgpalliga pole küsimust ka. Ma ei peaks ise staadionile tulemagi ja jääme rahus püsima. Statistika ja kogu muu pealt - räägime hooaja teisest poolest - oleme olnud väljakul väga tubli võistkond.

Ma ei ütle, et peaksime olema kõrgemal Kalevist või Legionist - see on vaieldav -, aga et me väärime rohkem kui kaheksat punkti - see on 100%! Seda võivad öelda peale minu kõik, kes natukenegi Premium liigat jälgivad. Sest see on tõsi.

Ma ei näe selles olukorras pääseteed. See on täiesti hullumeelne, mis kaotuste seeria meil praeguseks on. Oleme kaotanud 12 mängu järjest. 18 mängu võiduta. Samal ajal ei ole mul mängijatele etteheiteid. Olen suures plaanis uhke, kuidas mängime. See on midagi väga imelikku!

Kes asja süvitsi ei jälgi, ütleb, et see mees on hull, vallandage ta ruttu! Nagu ma alguses rääkisin, ma ise oleksin olnud esimene, kes ütleb, et see treener ajab hullu juttu, sest hooaja jooksul kui töötad, siis saad seda, mida väärid. Nüüd esimest korda on selline asi. Kas asi on omavahelises keemias või milles? Ma ei usu. Meil ei ole võistkonnas, nagu vahel mõnes klubis on, probleeme. Meil ei ole ülbeid ennasttäis mängijaid või inimesi klubis. Ei ole sellist asja!

Olen hetkel muidugi väga emotsionaalne. See ei ole esimene päev, kui nendele asjadele mõtlen. Eelmisel nädalal te ei näinud, sest otseülekannet polnud, aga mängisime Konverentsiliiga võistkonna Riia FS-iga nende täiskoosseisu vastu. Kõik olid Lätis väga üllatunud sellest, kuidas me mängisime. Nad küsisid, kas Eesti liiga on nii palju parem, sest muidu see poleks võimalik, et mängime nendega sedasi. Me ei realiseerinud penaltit ja kaotasime 0:1, omades kolme-nelja väga head võimalust. Võite küsida seda ka teistelt, kes seal olid, mitte minult. Täna oli jälle sama lugu.

Kuidas edasi? Ma ei tea! Alati ma ütlen, et tuleb jätkata ja edasi rassida, kuid praegu ma enam ei tea, kui palju me endast siin veel midagi välja saame pressida.

Mängime praegu agressiivsemat ründavat jalgpalli, valdame palli. Kui sa ei suuda võimalusi tekitada, võiks öelda, et pallivaldav mäng ei tööta. Aga meil on võimalused! Ei saa öelda, et neid poleks. Ja neid on erinevatel mängijatel. Tegime ju täna vahetusi ka. Vahepeal meil polnud nii suurt koosseisu. Muidugi võib öelda, et kui treener teeks rohkem vahetusi, võib-olla poleks me Narva vastu 3:1 eduseisust kaotanud, sest nad tõid värsked mehed ja me ei toonud ja bla-bla-bla. Aga täna [Andreas] Kiivit tuli vahetusest, tal oli 100-protsendiline võimalus kolme meetri pealt. Löö ära ja näita treenerile, kes mängima peaks. Me ei saa öelda selliste asjade järel, et probleem peitub selles, et ma ei tee vahetusi.

Mu abitreener Priit Pikker ütleb ka ikka, et võistkonnas on praegu muutuste periood. Amatööridest professionaalideks üleminek võtab aega. Vahel võib see kõik hoopis vastu töötada, sest kutid ei ole valmis nii suurteks mahtudeks. Probleem on aga selles, et me kukume välja. Asi järelikult ei tööta. Kui me jääksime püsima, siis võiks öelda, et muret ei ole, jätkame. Võib-olla on asi selles, et meil olid mõned mängijad puudu. Aga see on jalgpall. Ma ei ütle, et põhjus on selles ja nüüd on vaja mehi vahetada. Võib-olla on hoopis treenerit vaja vahetada!

Hooaja esimese poole osas oli mul palju halbu tundeid. Treeningutel polnud täiskoosseisu, palju vigastusi, võtsime omale mängijad nagu Abdallah Yunis ja Luka Lukovic, kes ei saanud meid aidata. Nii palju eri asju! Aga siis tuli suvi, tõime omale kolm noort, [Taaniel] Usta ja [Igor] Ustritski naasid satsi, saime täiskoosseisuga normaalselt treenida, kõik oli okei. Nägin igas mängus, kuidas areneme. Mul ei olnud mängude järel sees halbu tundeid.

Aga nüüd on meil kaheksa punkti. Kui keegi ütleks: "Kalašnikovš, see on katastroof! Kuidas selline katastroof sündida sai?" Siis ma vastaks, et asi ei ole katastroof, sest ma ei tunne nii. Ma ei nõustu! Kes on jalgpalliekspert, näeb minu jalgpallis täiesti teist külge. Varem oli see midagi muud.

Ma nõustun sellega, kes ütleb, et eelmisel hooajal oli mänge, kus Viljandi mängis minu Tammeka vastu 90 minutit palliga ja Tammeka võitis mingisugusest hullust penaltist. Või kui võitsime Kuressaaret sedasi, et Tristan Koskor lõi seljaga värava. Selliseid mänge oli! Aga inimesed unustavad need ära, sest võit tugevdab vaimu ja annab emotsioone. Asja sisse vaadates polnud pilt aga üldse mitte nii hea. Olen nõus.

Ent kui sa tuled lühikeseks perioodiks, pead nii talitama, sest sul pole aega. Nüüd mul anti aega ja kõik näevad, kuidas võistkond on arenenud ja samme edasi astunud. Meeskonnast, kes keskendus ainult kaitsele ja lähtus sellest, on saanud ründavat jalgpalli viljelev sats. Ning sellist mängu ei näidata ainult tabeli tagumise otsa vastaste vastu, vaid Paide vastu oli sama, Flora vastu kohati sama. Seda ei räägi ainult mina. Seda ütles ka Vassiljev, kes sõnas, et Pärnu vääris midagi oma etteaste pealt, mitte nemad.

Vahel võib treener end mugavalt tunda. Kui mängid pallita, oled teistsuguse mentaalse olekuga. Võime hakata ja jäädagi otsima neid musti kasse, aga mul ei ole praegu vastuseid. Esimest korda oma elus ma saan öelda, et peale vaadates tundub kõik hästi, aga tabelisse vaadates on asi kaugel sellest.

Sa vaatasid täna mängu. Kas meie vastas oli võistkond, kel on 20 punkti rohkem? Kuidas see on võimalik? Kuidas? Ma ei tea! Ma lihtsalt ei tea! Mida ma mängijatele ütlen? Mida pean neile ütlema? Et nad on sitad? Ma ütlen alati, et saad seda, mida väärid. Ja me olime täna parem võistkond väljakul! Ja mitte ainult täna.

Kui palju peame sedasi mängima? Me oleme Pärnu! Ärge unustage, et me oleme Pärnu. Me ei ole isegi Tartu Tammeka, kellel on kogemusi ja ajalugu. Oleme kõigest Pärnu, kelle jaoks on liiga palju see, et näeme arengut.

Keegi rääkis väga hästi, et Pärnu on mitmeid häid täiendusi teinud. Aga siis lugesin kuskilt, sina vist ütlesidki, et meie jaoks tuleb raske hooaeg, sest tegime palju muudatusi. Jah, see on tõsi! Oli tõesti palju vangerdusi. Teine asi, mis on oluline: oleme teisena kõige noorem võistkond. Samasugune noor sats nagu Legion.

Aga Legionil on Läti meistrist väravavaht, kes on tabeli tagumise poole võistkonna jaoks väga hea. Neil on Aleksandr Volodin - kogenud kaitsja, Eesti meister. Pavel Dõmov - Eesti koondise kogemusega ja Eesti meister. Markus Vaherna - kogenud liigasse püsimajääja. Kalevis mängides ta õppis, kuidas punkte võtta ja midagi näppude vahele jätta.

Kes meil on? Sander Sinilaid - hea kogenud mängija sellise võistkonna jaoks. Kevin Kauber - olen nõus. Kristjan Kask, kes polnud eelmise hooaja teises pooles oma satsi põhimängija, aga see, kuidas ta on kasvanud - ta läheb kindlasti uude võistkonda, sest ta on sel hooajal olnud väga hea. Ja siis on meil Martin Kase, keda täna polnud. Neli meest! Ülejäänud on noored.

Andreas Kiivit - debüüthooaeg. Kevin Metso - debüüthooaeg Premium liigas. Räägime, et Legion on noor, aga seal on kasvõi Nikita Ivanov, kes mängis juba varem Premium liigas. Nad on noored, aga kõrgliiga kogemusega juba. See on teine asi! Asi pole nooruses, vaid selles, kes on kõrgliigas kogemusi saanud.

Veel üks asi. Keegi kirjutas, vist Kristjan Jaak Kangur, et mängisime hooaja esimesel poolel halvasti. Tal on õigus. Aga ta kirjutas ka, et nii suure kõrgliiga mängude arvuga meestest koosnev tiim ei saa nii halvasti mängida. Kuid kogemus saab olla ka erinev! Mille kogemus? Pärnu Vapruse mängijate kogemus on Premium liiga viimane koht, rohkem kui 100 värava endale laskmine hooajaga.

Jah, ka see on kogemus. Aga see pole mitte mingi kogemus selle kõrval, mis on Kalevi mängijatel. Hannes Anier, Ats Purje, Tanel Tamberg - neil on kogemus normaalsest tõsisest jalgpallist. Need asjad erinevad. Isegi Ioan Jakolevil on see olemas.

Me oleme võistkond, kellelt väga paljud ootavad midagi rohkemat. Ka minult. Aga ma arvan, et see, mida nad nüüd näevad, on see, mida nad ootasid. Lihtsalt tabelis ei ole mitte midagi.

Mida selle hooajaga lõpuks teha? Arvan, et kõik, kes tahavad jalgpallis püsida, peaksid võtma selle kogemuse endaga kaasa ning seda väga tõsiselt analüüsima. Võib-olla on see kõik minu viga, et kui mängime sedasi, siis ei saa midagi. Kuid ma tean, et see ei ole tõsi. Peame asja üle mõtlema. Mul oli silme ees pilt, millist jalgpalli ma tahan näha ja milleni soovisin jõuda, et siis tulevad tulemused. Nüüd oleme siin, aga pole midagi.

Võib-olla on see minu viga. Isegi mitte võib-olla, vaid see ongi."

Premium liiga hooaja lõpuni jääb kuus mängu. Pärnu Vaprus on kaheksa punktiga viimane. Üleminekumängudele viiv üheksas koht ja TJK Legion on kuue silma kaugusel. Püsimajäämise kindlustav kaheksas tabelirida on koos Kalevi 27 punktiga aga juba püüdmatus raadiuses.