Eesti koondise ja FC Flora poolkaitsja Markus Soometsa aasta on olnud vaieldamatult senise karjääri edukaim. Kevadel 21-aastaseks saanud Soomets on kinnitanud kanda Flora algkoosseisus, kahekordistanud senise mängude arvu A-koondises ja mis kõige tähtsam, kasvatanud edasiste sammude vundamendiks olevat enesekindlust.

Soccernet.ee vestles Soometsaga nädala alguses enne seda, kui Eesti koondis startis Hollandi poole, et tähtsateks MM-valikmängudeks Belgia ja Tšehhiga oleks võimalik valmistuda koduse hilissügisese ilmaga võrreldes veidi mõnusamates tingimustes. Juttu tuli nii mullusest debüüdist hilisema Euroopa meistri Itaalia vastu, ise noorena Itaalias käimisest ja sealt naasmisest kui ka eeskujudest, kellest esimese leidis Soomets koolikoridorist.

Markus, sa pole küll esmakordselt A-koondises, aga kas väike värin on ikkagi sees ka?
Kas nüüd värin, aga koondist esindada on alati suur au. Praegu jäi mul kaks eelmist akent eri põhjustel vahele, aga nüüd olen taas enesekindlam ja tunnen end hästi. Usun, et väärin praegust kutset.

Su debüüt leidis mullu aset Itaalia vastu ja olid kohe algkoosseisus. Ilmselgelt hea hetk, aga ka väga keeruline – kuidas sa sellele mängule praegu tagasi vaatad?
Väga märgiline tõesti, et see just Itaalia vastu juhtus. Väga vahva! Mäng oli muidugi väga raske, Itaalia on väga võimas koondis. Lõppes  0:4, eks ole. Sain kindlasti oma vitsad kätte ja see mäng oleks saanud minna paremini nii meeskondlikus kui ka individuaalses plaanis. Usun, et see oli kokkuvõttes siiski hea koht, kus debüteerida.

Mainisid ka ise juba enesekindlust. Kas arusaamine ja tunne, et sinu koht on siin, tekkis mingil kindlal hetkel või oled pigem tasapisi selleni jõudnud?
Pigem oli see, miks mu koht eelmises kahes koondiseaknas ei olnud siin, minu enda taga kinni. Ma ise ei näidanud seda taset, mida peaksin näitama. Seda rääkisime ka peatreeneriga, kellelt sain väga selget tagasisidet. Usun, et tegin vajalikud korrektuurid, kogusin enesekindlust nii klubis kui ka U21-koondises ja nüüd tunnen ise, et seis on parem. Seda nägi ka peatreener.

Kui palju aitab kaasa see, et oled koduklubis Floras suutnud kerkida varasemast kindlamaks põhitegijaks võrreldes ajaga, kui Markus Poomiga rohkem mänguaega jagasite?
Klubis toimuv roteerimine ja konkurents on siiski endiselt tihe. Mina, Poom, [Martin] Miller, Kostja [Vassiljev], nüüd tuleb ka Rocco [Robert Shein] tihti sisse ... Minu enda mänguaeg jäi kindlasti palliga enesekindluse ja otsuste taha. Tegelesime sellega nii pea- kui ka abitreenerite abiga. Kindlasti on see läinud paremaks kui näiteks võõrsil peetud mängus Omoniaga või mängudes Varssavi Legiaga.

Ikkagi jõuame enesekindluse juurde tagasi.
Jah. Ma võin olla ilma enesekindluseta väga halb mängija. (Muigab.) Tean ka ise väga palju häid mängijaid, kes ei näita just selle tõttu oma parimat mängu. Enesekindlusega petab võib-olla teinekord isegi halb mängija väljakul kõrvaltvaataja ära.

See on ju igapäevane töö, mitte ei sünni sõrmenipsust. Oled sa ka individuaalselt sellega vaeva näinud?
Olen. See on pikem protsess. Toeks on treenerid, abitreenerid, ka mõni isik nii-öelda "teiselt poolt palli", kes aitab. Üleöö see kindlasti ei sünni.

Nii et sa oled otsinud selles plaanis abi ka väljastpoolt jalgpalli?
Jah. Ja ma ei usu, et selles midagi halba oleks. Arvan, et see on väga loomulik.

Sul on ju tegelikult karjäärist olemas ka kogemus, mille käigus panid end proovile väljaspool Eestit. (Soomets siirdus 2018. aastal Serie A kõrgliigaklubi Sampdoria noortemeeskonda, naasis seejärel korraks Tammekasse ja läks uuesti Itaaliasse, ent Serie C-sse kuulunud Rende ridades ei sujunud asjad soovitud moel ja mullu jaanuaris lõi uuesti kodumaale tagasi tulnud poolkaitsja käed Floraga.) Mida see aeg sulle andis?
Kui pole veel 18-aastane, on kindlasti lihtsam minna mõnda akadeemiasse või U19 võistkonda. Aga kui oled juba vanem ja pead minema välisklubisse valmis mängijana, on see kahtlemata keerulisem. Kindlasti õpetas mu väike ringreis Primaveras ja Serie C-s mulle palju. Aga sellest on juba aega mööda läinud ja on vaja teha järgmine samm. Seda, millal, veel ei tea, aga see peaks olema juba nii-öelda päris samm. Täiskasvanu samm.

Kui raske oli välismaal kohanemine?
Ausalt öeldes minu jaoks seal erilist kohanemist ei olnudki. Sampdoria akadeemias oli hästi palju välismaalasi, inglise keelt kõnelevaid mängijaid. Ka näiteks Lätist ja Ungarist. Saime hästi läbi, mind võeti kohe omaks. Oli mõnus segapunt koos, mitte ainult itaallased.

Sa mainisid välisklubi poole vaatamist. See on pikas plaanis su selge siht?
Absoluutselt. Soov on mitte minna ennast proovile panema, vaid mängida. Eks aeg näitab, millal ma valmis olen või mõni mulle sobiv klubi minu vastu huvi tunneb. Eurosarjamängud tõstavad kindlasti mu aktsiaid. Aga iga asi omal ajal. Tuleb see selle hooaja lõpus või järgmisel – vastu tuleb võtta kaalutletud otsus. Garantiisid muidugi pole, aga kui alatasa lähed ja tuled, jätab see sulle märgi külge, et võib-olla sa ei saa sellel tasemel hakkama. Tuleb aru saada oma võimetest ja mitte võtta korraga liiga suurt ampsu. Võin ju mõelda, et lähen kohe Serie A-sse, aga ma ei lööks praegu seal läbi. Tuleb pigem leida mõni klubi, mis oleks hea hüppelaud.

Millisel hetkel sa hakkasid sihipärast tööd tegema selle suunas, et saada A-koondisesse?
See on tegelikult huvitav lugu. (Muigab.) Mul on kaks õde, kellest üks oli Martin Milleri klassiõde. Ja mäletan hästi, et Miller sai A-koondisesse päris varakult. (Soometsast kolm ja pool aastat vanem Miller debüteeris Eesti särgis 2016. aasta novembris ehk veidi pärast 19. sünnipäeva – K. J. K.)) Mina olin sel ajal U17 koondises. Koolis hakkasid õpetajadki juba rääkima, et noh, millal siis sina lähed, Miller juba on ja nii edasi. Sellist juttu tuli. Eks siis mõtlesin ise ka, et tahaks küll. Nägin Millerit kooli peal ja teadsin, et kui tema on A-koondises, siis see ei ole ju nii kaugel. Mitte selles mõttes, et minna tema rada pidi, aga vaadata teda kui eeskuju.

Kui me laiemalt eeskujudest räägime, siis millised mängijad on su lemmikud?
Ma jään alati hätta, kui minult küsitakse lemmikklubi kohta, sest mul otseselt ei ole seda. Ei ole ka lemmikmängijat. Olen pigem vaadanud selle pilguga, millised on mängijad, kellega suudan ennast samastada või näen sarnasusi. Nooremaid vaadates näiteks Sandro Tonali on AC Milanis alumine poolik ja tema mängustiil meeldib mulle väga. Võiks tema moodi olla küll. Samas läbi-lõhki ühte mängijat tõesti ei ole. Paul Pogba puhul meeldib väga, et ta on jõuline, tugev, pah, kõik väga vinge. Aga samas teeb ta vahel sellist lollust, et vaatad – pole päris see. Nii et natuke siit, natuke sealt.

Oled sa keskväljal praeguseks sulle osaks saanud rolliga rahul?
Jah. Eelmisel hooajal mängisin valdavalt number kaheksa ehk ründava poolkaitsja koha peal, nüüd [Vladislav] Kreida – edu talle! – läks välismaale ja number kuue koht jäi vabaks, mille ma ilusti üle võtsin. Meeldib. Tunnen, et seal on rohkem vastutust, mida mulle meeldib enda õlgadel kanda. Tunnen, et olen meeskonna jaoks vajalik ja teen oma tööd … usun, et hästi. Ei saa kurta.

Eesti koondise hetkeseis tundub kõrvalt vaadates hea – mitte ainult tulemuste, vaid ka meeskonnavaimu mõttes. Sa oled küll vahepeal veidi eemal olnud, aga kas sa tunnetad ka, et see on punt, millega saab teha häid asju?
Nagu sa ütlesid, ma olin veidi eemal. Aga kui võtan oma viimase kogemuse ehk selle meeskonna pealt, mis võitis suvel Balti turniiri, on kõik küll väga vägev! Eesolevatele mängudele mõeldes tuleb muidugi realistiks jääda. Ei saa öelda, et läheme paneme nüüd Belgiale kolm. Aga samas lõime ju juba nii neile kui ka tšehhidele väravaid. Miks mitte siit veel midagi välja võidelda?

Nii et juba mitu korda mainitud enesekindlus on ka koondisele tagasi tulnud?
Ma usun küll. Vaatame mänge, eks me näe!