Fännipäevik on Soccernet.ee rubriik, kus jalgpallisõbrad jagavad oma elamusi erinevatest fännireisidest ja fänlusega seotud mõtetest. Kui soovid isegi midagi jagada, saada kiri aadressil uudised@soccernet.ee.

Tervist, jalkasõbrad! Pole päris ammu kirjutanud oma jalgpallireisidest. Vabanduseks võib tuua kiire elutempo või lihtsalt laiskuse. Arusaadav, kui enamus inimesi ei mäletagi ühtegi minu eelmist postitust. Minu nimi on Jürgen Leesmann ning ma käin Liverpooli toetamas nii kodu- kui võõrsilmängudel. Minu reisikogemused on alati natukene läbi punaste prillide, seega andestage, kui te Liverpooli üldse ei salli (teie enda kaotus).

Täpsemalt jäi vahele kirjutistest kogu eelmine hooaeg. Ajaloo huvides olgu öeldud, et eelmisel hooajal sai käidud punaseid toetamas Leicesteri ning West Bromwich Albioni vastu. Mõlemad mängud toimusid Liverpooli jaoks võõrsil. Kui kellegil on huvi nendesse linnadesse reisida, siis hea meelega räägin lähemalt.  Mõlemad linnad on väga omapärased ning need olid väga väärt ja kihvtid reisid.

Tänane kirjutus keskendub Hoffenheim - Liverpool mängule, mis toimus 15. augustil. Lõpuks ometi on Liverpool tagasi Euroopas! Kõik vingemad reisielamused on alati tulnud erinevatest Euroopa otsadest. Seekord pidi reisi broneerima väga kiiresti. Loos toimus vaid 10 päeva enne mängu.  See paraku pärssis väga paljude Liverpooli fännide võimalusi mängule minna. Olin ka mina juba loobumas reisist, kuid õnneks leidsin viimasel hetkel päris soodsad piletid. Reis algas mängupäeva varahommikul Tallinnast ning läbi Helsingi olime Frankfurdis juba kell 11.30. Sealt edasi ootas bussisõit Frankfurt - Heidelberg, mis kestis pisut üle tunni.

Kes veel ei tea, siis Hoffenheim on väike küla Saksamaal, kus elab vaid ligi 3500 inimest ning Hoffenheim peab oma kodumänge Sinsheimis, mis asub külast kolme kilomeetri kaugusel. Sinsheimi populatsioon on juba 35 000 ringis. Ometigi oli seal pea võimatu leida ööbimiskohta ning seega kogunesid enamus Liverpooli fännid Heidelbergi linnas, mis on umbes Tartu suurune. Sarnaselt Tartule on ka see ülikoolilinn. Heidelberg on umbes 40 minuti kaugusel Sinsheimis asuvast Wirsol Rhein-Neckar-Arenast, kus Hoffenheim oma kodumänge peab.

Tavaliselt on Liverpooli fännidel enne mängu üks ja kindel kogunemisekoht, kuhu tuleb kohale vähemalt 80-90% reisivatest Liverpooli fännidest. Seekord see nii ei olnud, kuna võimalusi oli erinevaid. Seega ei tekkinud sellist ühtset löögirusikat fännidest, kes piltlikult öeldes mingi koha lihtsalt üle võtavad. Meie otsustasime lihtsalt Heidelbergi ilusa vanalinna keskväljakul tiksuda ning maitsta head ja paremat kohalikust pruulikojast.

Platsil oli kuskil 500-600 Liverpooli fänni, aga erinevalt eelmistest Euroopa kogemustest oli atmosfäär pigem vaiksem ja suminat jätkus igalühel oma vestlusringis. Samuti õnnestus mul näha seal vanu sõpru, kellega on koos läbi Euroopa rännatud ning Liverpooli toetatud. Väljakul oli palju kohalikke, kes ei saanud üldse aru, miks siin ühtäkki niipalju turiste on. Vähemalt neljale-viiele kohalikule pidin inglise-saksa keeles seletama, mida me kõik siin teeme.

Otsustasime kuskil kolm-neli tundi enne mängu staadionile suunduda. Õnneks juhatasid meid sinna vahvad tulihingelised Sakamaalt pärit Liverpooli fännid. Kusjuures üks neist oli Sinsheimist ning mainis, et Hoffenheim ei ole väga paljude kohalike seas populaarne klubi. Pigem toetatakse naabrusklubisid - Stuttgarti ja Frankfurti Eintrachti. Kindlasti sõltub see ka generatsioonist, sest esimest korda tõusis Hoffenheim Bundesligasse alles 2008. aastal. Seega on Hoffenheim pigem populaarne noorukite ja teismeliste seas. Naljaga pooleks mainisid kohalikud, et peale Hoffenheimi eelmise aasta edu (4. koht) on paljud kohalikud hakkanud üleöö Hoffenheimi tulihingelisteks fännideks ning Stuttgart ja Frankfurt on unustatud. Eks glory huntereid on igal pool.

Staadion oli väga ilus ning saksapärane. Atmosfäär staadioni ümber enne mängu oli väga positiivne ning erinevalt mõnest teisest reisist polnud siin tunda ega näha ühtegi märki vaenulikkusest, kähmlustest või muudest ebameeldivatest juhtumitest kodu- ja võõrsilfännide vahel. Liverpooli sektoris oli isegi üllatavalt palju vabu kohti – asi, mida väga tihti ei näe. See oli ilmselt tingitud nii kiiresti teatatud mängukuupäevast. Atmosfäär oli staadionil väga hea mõlema klubi fännide poolt. Äge oli see, et Trent Alexander-Arnoldi vend istus minule väga lähedale ning pärast Trenti karistuslöögist löödud väravat oli näha, et see tähendas talle väga-väga palju. Mees läks lihtsalt hulluks! Mäng ise polnud Liverpooli poolt kõige ilusam, kuid oluline oli vaid tulemus ning see oli viimase peal.

Pärast mängu olid päris suured ummikud tagasi Heidelbergi poole ning tagasisõit kestis peaaegu poolteist tundi. Järgmisel päeval algas juba tagasitee Tallinna poole ning enne tagasilende sai veel Frankfurdi linna peal viimased vaatamisväärsused ka üle vaadata. Oli taaskord üks väga kihvt reis - täis naeru ning häid elamusi. Tubli reisikaaslane oli seekord minu ema, kes polnud välismaal varem jalkat vaatamas käinud. Kuna ükski "usual suspect" minuga reisile tulla ei saanud, siis õnneks ema ei lasknud üksi ka minna. Koos on ikka lõbusam. Mulle on alati meeldinud Liverpooli toetada häälekalt ning endast tribüünil kõik anda ja oli tore ka oma ema seda tegemas näha, kes oli mängu jaoks isegi spetsiaalselt lihtsamad viisijupid ära õppinud.

Õnneks oli see vaid avapauk hooajale, sest kohe-kohe saab juba järgmised reisi sihtkohad teada, kui Meistrite liiga alagrupiloos on oma tulemused andnud.