Enamik lugejatest teab jutustusi sellest, et FC Flora ning Eesti koondise vahele võib panna võrdusmärgi. Kuid kahjuks või õnneks pole see tänase kirjatöö teema. Õnneks seetõttu, et sellest võrdlusest on niigi juba sedavõrd palju räägitud, et see ei pakuks enam kellelegi mingit pinget. Kahjuks aga seetõttu, et algav teema võib olla paljude jaoks veelgi valulikum. Tegelikult koosned see kolumn kahest osast. Esimese pealkirjaks võib panna �Flora selleaastane edu� ning teist võiks nimetada �Eesti koondise probleemid�. Esimeses osas jutustan, teises esitan aga rohkem retoorilisi küsimusi � seda, kas jõuan ka mingite vastusteni, jääb juba teie otsustada.

Nüüd aga siis minu pajatuse juurde: eelmise aasta 22. jaanuaril avaldas Postimees Kati Murutari intervjuu Aivar Pohlaku ja Viktor Levadaga. Intervjuu, mis sai peamiselt tuntuks sellega, et Pohlak nimetas Levadia mängijaid prahiks. Kuid selles intervjuus oli veel üks väga huvitav Pohlaku ütlus, mida nüüd ka tsiteeriks: �Hoopis minu noortest kasvab selline meeskond, millist Eesti veel näinud pole.�

Tänane FC Flora - kui paljud lugejatest julgeks väita, et FC Flora poleks esimene kullafavoriit Eesti meistriliigas. Eelmise ja üleeelmise aasta Maardu Levadia peksupoiss on nüüd tõusnud tuhast ning Maardu Levadia on sellel hooajal seljatatud juba viiel(!) korral. Jõuvahekorrad tunduvad olevat muutunud. Flora on taastamas oma mainet ning taas tundub, et Pohlaku aastatagune väide oli täis tõtt. KUID alati pole kõik nii roosiline kui tunduda võib. Mina isiklikult vaatan igat Flora võitu ning ka mängu suure kurbusega. Ei, ma pole Flora vastu, vaid lihtsalt ei suuda mõista, miks on praegune olukord nagu ta on. Enda jaoks olen küll teatavad vastused leidnud, kuid nende õigsuses pole just eriti kindel.

Taas � see tänane tubli Flora. Soovitan soojalt vaadata tänase Flora algkoosseisu. Tegemist on praktiliselt 1999.a koopiaga. Kuigi jah, vahepeal on mõned tegijad lisandunud � kuid kust? Jevgeni Novikov ja Aleksander Tarassenkov, kes on nüüd FC Flora põhitegijad pole mitte noortesüsteemist pärit, vaid hoopis Narva Transist. Indrek Zelinski, Martin Reim ja Marko Kristal on tagasi Soomest. Martin Kaalma Tulevikust ning Andrei Stepanov (juba 1998. aastal) TVMK ridadest. Kõik need mehed on algkoosseisus. �Noorest� Florast on alles � Erko Saviauk, Raio Piiroja, Meelis Rooba ning Kert Haavistu. Noored nendest Piiroja ja Haavistu. Kõik ülejäänud kasvandikud peavad leppima vahetusmeherolliga.

Kas Flora on sellel hooajal tugevam? Kahtlemata on. Kas see on tingitud noorte pealetulekust? Kahtlemata mitte. Just see viimane vastus teebki mind murelikuks ning kurvaks. Miks pole mitte kuskil näha neid noori, kes peaksid olema meeskond, millist Eestis veel nähtud pole? Suur osa nendest ning teistest mängivad praegu FC Valga rivistuses � meeskonnas, mis võitleb esiliiga viimaste kohtade eest. Samas võib praegusest olukorrast ka natuke rõõmsamaid noote välja lugeda � FC Floral on taas võimalus Euroopas läbi lüüa. Võibolla saadakse nüüd isegi esimesest voorust edasi. Kõik eeldused peaksid ju vana kaardiväe ning uute talentide toomise järel olemas olema.

Kuid ise sellesse eriti ei usu. Arvan, et uus hooaeg mujal maailmas tähendab seda, et FC Flora alustab taas oma mängijate müümist. Nagu ka tehti siseprobleemide tõttu 1999. aastal. KUI seda tehakse, siis esitan taas küsimuse � kas need uued FC Flora noored, kes siis meeskonda kaasatakse suudavad FC Flora pinnal hoida? Kas eelmise aasta kogemustele saab nüüd lisada ka seda kindlust, mis siis puudu jäi. Kas Flora noored saavad hakkama Aivar Pohlaku unistusega? Kardan, et veel mitte, kuid annaks neile veel kaks aastat � siis võib olukorrale pilgu uuesti peale heita. Kuid � kas teiste klubide noori, kes Florasse tuuakse saab pidada nende kasvandikeks? On selline strateegia õige � Flora ja Eesti jalgpalli ambitsioone silmas pidades? Loomulikult vaieldav.

Nüüd siis teine teema: juba 1998. aastal sai alguse kurbmäng, mis nüüd on võtmas vägagi huvitavaid vorme. Teema on lähedalt seotud sellega, miks paljud eestlased ei toeta loogilisena näivalt FC Florat, vaid on lihtsalt selle vastu � nimelt on Flora müünud maha oma põhimõtted. Seda loomulikult taas väidetavalt. Mina isiklikult ei hakka mingisuguseid loosungeid hüüdma, kuid laseks teil endil otsustada. Aivar Pohlakut on peetud Eesti jalgpalli edendajaks ning meheks, kellel on väga kindlad põhimõtted. Vaieldamatult on ta ära teinud tohutu töö, kuid teel tänase eduni, on mees pidanud jätma ka võibolla ühe tähtsaima põhimõtte, mis on tast teinud paljude silmas reeturi � koondises mängivad ainult vene keelt kõnelevad pallurid.

1998. aastal ostis Pohlak Florasse Andrei Stepanovi � siis veel noormehe, kes pidi olema �seltsiks� Maksim Smirnovile. Irooniline on mõeldagi, et täna pole tegemist vaid ühe seltsilisega, kes aitab sama keelt kõneleval poisil kohaneda (tegelikult kohanevad küll mõlemad � üksteise toel), kuid olukord on läinud täiesti kontrolli alt välja. Eesti A-koondise keeleks on praegusel hetkel siiski veel eesti keel, kuid U-21 seas räägitakse juba vene keeles. Põhjus? Asi selles, et talendikad noormängijad, ei suuda rääkida riigikeeles. See väide pole minu poolt välja mõeldud, vaid seda nentis Arno Pijpers Eesti Päevalehele antud intervjuus, kui ta ütles: �Ütlesin ka meie kuni 21-aastaste koondisele, et järgmine kord peavad nad omavahel platsil suhtlema eesti keeles. Osa mängijaid oskab eesti keelt, aga omavahel räägitakse vene keelt. Kehtestasin korra, et jalgpallikeeleks nii mängijatele kui ka mulle on eesti keel. Platsil ei taha ma muud keelt kuulda.�

Eesti koondise mängijad suhtlevad vene keeles � kes oleks seda oodanud veel ütleme kaks aastat tagasi. Kuid paari aasta pärast mängivad praegused U-21 poisid juba põhikoosseisus � on nad selleks ajaks riigikeele selgeks õppinud? Meie jalgpallivankri põhivedaja Aivar Pohlaku üheks põhimõteteks oli alati olnud eestlaste kasutamine. Nüüd aga on mehe põhimõtted vist muutunud. Klubisse toodi ju ka Narva Transi mängijad ning Pohalku sõnud hoitakse silma peal veel paaril mängijal � kas eestlastel, see jääb praegu veel mõistatuseks. Samas on mündil ka teine külg � suurte vihavaenlaste hädaldamine, et koondisse saab vaid Florast. Kui nüüd U-21 pallurid on ka mujalt. Kuigi jah � paljude jaoks tekib taas probleem � kuidas kaasa elada koondisele, mis räägib võõras keeles. Mida siis tegelikult tegema peaks?

Samas on väga hea ka küsimus, et kas me peaksime vaid vene keeles kõnelevad noorukid/vanemad pallurid, kes saaksid teoreetiliselt Eestit esindada koondise valikust eemale jätta? Kui mängija on tõesti talendikam kui riigikeelt kõnelev ametivend ning saab ka Eesti eest esineda siis, kas oleks eetiline teda vaid keelelistel kaalutlustel kõrvale jätta? Kas oleks aus tema ning tegelikult ka kõigi teiste vene keelt kõnelevate isikute suhtes? Eestis on ju kombeks muulasi igati ergutada ning seeläbi aidata neil siia sulanduda � kas poleks siis mõtet seda teha ka läbi spordi? Küsimused, küsimused, küsimused � kuid mitte ühtegi vastust�veel.Enamik lugejatest teab jutustusi sellest, et FC Flora ning Eesti koondise vahele võib panna võrdusmärgi. Kuid kahjuks või õnneks pole see tänase kirjatöö teema. Õnneks seetõttu, et sellest võrdlusest on niigi juba sedavõrd palju räägitud, et see ei pakuks enam kellelegi mingit pinget. Kahjuks aga seetõttu, et algav teema võib olla paljude jaoks veelgi valulikum. Tegelikult koosned see kolumn kahest osast. Esimese pealkirjaks võib panna �Flora selleaastane edu� ning teist võiks nimetada �Eesti koondise probleemid�. Esimeses osas jutustan, teises esitan aga rohkem retoorilisi küsimusi � seda, kas jõuan ka mingite vastusteni, jääb juba teie otsustada.

Nüüd aga siis minu pajatuse juurde: eelmise aasta 22. jaanuaril avaldas Postimees Kati Murutari intervjuu Aivar Pohlaku ja Viktor Levadaga. Intervjuu, mis sai peamiselt tuntuks sellega, et Pohlak nimetas Levadia mängijaid prahiks. Kuid selles intervjuus oli veel üks väga huvitav Pohlaku ütlus, mida nüüd ka tsiteeriks: �Hoopis minu noortest kasvab selline meeskond, millist Eesti veel näinud pole.�

Tänane FC Flora - kui paljud lugejatest julgeks väita, et FC Flora poleks esimene kullafavoriit Eesti meistriliigas. Eelmise ja üleeelmise aasta Maardu Levadia peksupoiss on nüüd tõusnud tuhast ning Maardu Levadia on sellel hooajal seljatatud juba viiel(!) korral. Jõuvahekorrad tunduvad olevat muutunud. Flora on taastamas oma mainet ning taas tundub, et Pohlaku aastatagune väide oli täis tõtt. KUID alati pole kõik nii roosiline kui tunduda võib. Mina isiklikult vaatan igat Flora võitu ning ka mängu suure kurbusega. Ei, ma pole Flora vastu, vaid lihtsalt ei suuda mõista, miks on praegune olukord nagu ta on. Enda jaoks olen küll teatavad vastused leidnud, kuid nende õigsuses pole just eriti kindel.

Taas � see tänane tubli Flora. Soovitan soojalt vaadata tänase Flora algkoosseisu. Tegemist on praktiliselt 1999.a koopiaga. Kuigi jah, vahepeal on mõned tegijad lisandunud � kuid kust? Jevgeni Novikov ja Aleksander Tarassenkov, kes on nüüd FC Flora põhitegijad pole mitte noortesüsteemist pärit, vaid hoopis Narva Transist. Indrek Zelinski, Martin Reim ja Marko Kristal on tagasi Soomest. Martin Kaalma Tulevikust ning Andrei Stepanov (juba 1998. aastal) TVMK ridadest. Kõik need mehed on algkoosseisus. �Noorest� Florast on alles � Erko Saviauk, Raio Piiroja, Meelis Rooba ning Kert Haavistu. Noored nendest Piiroja ja Haavistu. Kõik ülejäänud kasvandikud peavad leppima vahetusmeherolliga.

Kas Flora on sellel hooajal tugevam? Kahtlemata on. Kas see on tingitud noorte pealetulekust? Kahtlemata mitte. Just see viimane vastus teebki mind murelikuks ning kurvaks. Miks pole mitte kuskil näha neid noori, kes peaksid olema meeskond, millist Eestis veel nähtud pole? Suur osa nendest ning teistest mängivad praegu FC Valga rivistuses � meeskonnas, mis võitleb esiliiga viimaste kohtade eest. Samas võib praegusest olukorrast ka natuke rõõmsamaid noote välja lugeda � FC Floral on taas võimalus Euroopas läbi lüüa. Võibolla saadakse nüüd isegi esimesest voorust edasi. Kõik eeldused peaksid ju vana kaardiväe ning uute talentide toomise järel olemas olema.

Kuid ise sellesse eriti ei usu. Arvan, et uus hooaeg mujal maailmas tähendab seda, et FC Flora alustab taas oma mängijate müümist. Nagu ka tehti siseprobleemide tõttu 1999. aastal. KUI seda tehakse, siis esitan taas küsimuse � kas need uued FC Flora noored, kes siis meeskonda kaasatakse suudavad FC Flora pinnal hoida? Kas eelmise aasta kogemustele saab nüüd lisada ka seda kindlust, mis siis puudu jäi. Kas Flora noored saavad hakkama Aivar Pohlaku unistusega? Kardan, et veel mitte, kuid annaks neile veel kaks aastat � siis võib olukorrale pilgu uuesti peale heita. Kuid � kas teiste klubide noori, kes Florasse tuuakse saab pidada nende kasvandikeks? On selline strateegia õige � Flora ja Eesti jalgpalli ambitsioone silmas pidades? Loomulikult vaieldav.

Nüüd siis teine teema: juba 1998. aastal sai alguse kurbmäng, mis nüüd on võtmas vägagi huvitavaid vorme. Teema on lähedalt seotud sellega, miks paljud eestlased ei toeta loogilisena näivalt FC Florat, vaid on lihtsalt selle vastu � nimelt on Flora müünud maha oma põhimõtted. Seda loomulikult taas väidetavalt. Mina isiklikult ei hakka mingisuguseid loosungeid hüüdma, kuid laseks teil endil otsustada. Aivar Pohlakut on peetud Eesti jalgpalli edendajaks ning meheks, kellel on väga kindlad põhimõtted. Vaieldamatult on ta ära teinud tohutu töö, kuid teel tänase eduni, on mees pidanud jätma ka võibolla ühe tähtsaima põhimõtte, mis on tast teinud paljude silmas reeturi � koondises mängivad ainult vene keelt kõnelevad pallurid.

1998. aastal ostis Pohlak Florasse Andrei Stepanovi � siis veel noormehe, kes pidi olema �seltsiks� Maksim Smirnovile. Irooniline on mõeldagi, et täna pole tegemist vaid ühe seltsilisega, kes aitab sama keelt kõneleval poisil kohaneda (tegelikult kohanevad küll mõlemad � üksteise toel), kuid olukord on läinud täiesti kontrolli alt välja. Eesti A-koondise keeleks on praegusel hetkel siiski veel eesti keel, kuid U-21 seas räägitakse juba vene keeles. Põhjus? Asi selles, et talendikad noormängijad, ei suuda rääkida riigikeeles. See väide pole minu poolt välja mõeldud, vaid seda nentis Arno Pijpers Eesti Päevalehele antud intervjuus, kui ta ütles: �Ütlesin ka meie kuni 21-aastaste koondisele, et järgmine kord peavad nad omavahel platsil suhtlema eesti keeles. Osa mängijaid oskab eesti keelt, aga omavahel räägitakse vene keelt. Kehtestasin korra, et jalgpallikeeleks nii mängijatele kui ka mulle on eesti keel. Platsil ei taha ma muud keelt kuulda.�

Eesti koondise mängijad suhtlevad vene keeles � kes oleks seda oodanud veel ütleme kaks aastat tagasi. Kuid paari aasta pärast mängivad praegused U-21 poisid juba põhikoosseisus � on nad selleks ajaks riigikeele selgeks õppinud? Meie jalgpallivankri põhivedaja Aivar Pohlaku üheks põhimõteteks oli alati olnud eestlaste kasutamine. Nüüd aga on mehe põhimõtted vist muutunud. Klubisse toodi ju ka Narva Transi mängijad ning Pohalku sõnud hoitakse silma peal veel paaril mängijal � kas eestlastel, see jääb praegu veel mõistatuseks. Samas on mündil ka teine külg � suurte vihavaenlaste hädaldamine, et koondisse saab vaid Florast. Kui nüüd U-21 pallurid on ka mujalt. Kuigi jah � paljude jaoks tekib taas probleem � kuidas kaasa elada koondisele, mis räägib võõras keeles. Mida siis tegelikult tegema peaks?

Samas on väga hea ka küsimus, et kas me peaksime vaid vene keeles kõnelevad noorukid/vanemad pallurid, kes saaksid teoreetiliselt Eestit esindada koondise valikust eemale jätta? Kui mängija on tõesti talendikam kui riigikeelt kõnelev ametivend ning saab ka Eesti eest esineda siis, kas oleks eetiline teda vaid keelelistel kaalutlustel kõrvale jätta? Kas oleks aus tema ning tegelikult ka kõigi teiste vene keelt kõnelevate isikute suhtes? Eestis on ju kombeks muulasi igati ergutada ning seeläbi aidata neil siia sulanduda � kas poleks siis mõtet seda teha ka läbi spordi? Küsimused, küsimused, küsimused � kuid mitte ühtegi vastust�veel.