Kahe viimase aastaga suhtub eestikeelne vutisõber FC Levadia klubisse üha paremini. Kuigi tihe sild Eesti koondisega seob fänne FC Floraga, võib tajuda süvenevat austust suurkonkurendi suhtes. FC Levadia on järjekindla tegevusega saavutanud Eesti spordis arvestatava tegija maine.

Mõni aeg tagasi jäin A.Le Coq Arena kunstmuruväljaku lumevallilt jalgpallikohtumist jälgides põgusalt vestlema mulle tundmatu rullnokaeas eestlasest jalgpallisõbraga. Mu vestluspartner oli veidi õllene ja esitas koduse vutielu kohta omalaadseid teooriaid. Kõige lõpetuseks teatas Eesti jalgpalli tulihingline pooldaja, et peamiselt venelastest koosnevad FC Levadia Maardu ja FC Levadia Tallinn võiksid üleüldse vutikaardilt kaduda või siis igaveseks esiliigasse potsatada.

See idee ajas muidugi naerma, kuid pani samas asjade üle veidi sügavamalt filosofeerima. Milline oleks tänane Eesti jalgpall ilma FC Levadiata? Läheme mõtteis veelgi kaugemale ning kaotame hetkeks meistriliigast ka FC TVMK ja Narva Transi. Avanev pilt oleks äärmiselt hall ja üksluine. Mage! Intriigideta! Põnevuseta! Kellele pakuks pinget kodune liiga, kus FC Flora tütarklubidest otsekui teerulliga üle sõidaks ja ühe tiitli teise järel endale krahmaks? Kullast ega karrast poleks floralastel puudust, paraku jääks nende kaal tühiseks. Ja rõõmu poleks sellistest võitudest kellelegi. Tekiks rutiin ja koos sellega ilmne regress.

Eelmisel sügisel esitasid FC Flora ja FC Levadia Maardu ülipõneva superfinaali, kus kuldmedali saatus selgus alles viimase mängu lõpusekunditel. Kadrioru staadionile kogunes Arno Pijpersi ja Pasi Rautiaineni meeskondade heitlust jälgima enam kui 3200 inimest. Mängus oli kirge ja dramaatikat, suurt rõõmu ja kibedaid pisaraid. Lõpuvile järel tunnistasid mitmed nimekad floralased, et nii raskelt pole veel ükski meistritiitel kätte tulnud ja seda magusam oli võidušampanja mekk! Kaotusele vaatamata võisid ka FC Levadia Maardu mängijad huvitava ja eduka hooaja üle uhkust tunda. “Hõbe pole häbi!” ütlevad soomlased.

Just sellised mängud populariseerivad Eesti jalgpalli. Tänavu lisandub bravuurikalt kullaheitlusse FC TVMK. Narva Trans on alati üllatusvõimeline, FC Levadia Tallinn ja Viljandi Tulevik võivad parematel päevadel suursoosikutelt punkte röövida. Jalgpallivanker veereb vaikselt konkurentsi teravnemise suunas. Ainult haaravad mängud toovad publiku staadionile ning aitavad klubidel eurosarjades edu saavutada. Euroväljakute heitlusi võib ju tinglikult lugeda liigajalgpalli lakmuspaberiks, kus ilmneb riigi meistrivõistluste tegelik tase. Hoolimata koondise edust, saadab Eesti klubisid eurosarjades endiselt kaotustejada. Kahel viimasel aastal said meie meeskonnad edasipääsu nautida üksnes tänu rootslaste ja portugallaste näpuvigadele. Ehk suudab tänavu keegi kahe mängu kokkuvõttes muruvaibal edu saavutada.

Rahvuslikul tasandil klubide liigitamine pole minu arvates õige. Need ajad on möödas, mõni lihtsalt ei taipa veel. Kui 1991. aastal võitles Tallinna Kalev NSV Liidu meistrivõistlustel millegi enama kui pelgalt meistritiitli nimel, siis täna elame integreeruvas Eestis. Jalgpall meeldib nii eesti kui vene poistele. Arvan, et iga mõistlik Eesti spordifänn tunneb uhkust Aleksei Budõlini ja Pavel Loskutovi medalite üle, samuti ergutavad sinistes särkides jalgpallikoondise pöidlahoidjad Sergei Terehhovi ja Andrei Stepanovi ponnistusi. Paar head aastat tagasi kogusid mõned aktvistid lausa allkirju Sergei Pareiko rahvusmeeskonda kutsumiseks, täna koputab uksele Soome Veikkausliiga maikuu parim mängija Konstantin Nahk. Oleks vaid rohkem spordi- ja huvialaklubisid, siis ei ohustaks meid arvukas kriminogeenne kontingent. Nii mõnegi ulaka poisi on jalgpall ja sport pätitempudest päästnud.

Samuti ei vasta kummagi FC Levadia meeskonna sisu enam “vene meeskonna” mõistele. FC Levadia Maardu koosseisus leiame itaallasest peatreeneri käe all tegutsemas ka mitu eestlast, samuti ukrainlase, itaallase ja inglase. Abitreenerina on ametis koguni endine rahvusmeeskonna juhendaja Tarmo Rüütli. Tegemist on pigem internatsionaalse, ja uskuge mind, äärmiselt sõbraliku ja ühtekuuluva kollektiiviga. Kui FC Levadia Tallinna rivistuses kaitses täpselt aasta eest juunikuus põlisrahva au vaid väravavaht Janno Hermanson, siis tänaseks võib eestikeelseid pallureid juba kahe käe sõrmedel kokku lugeda – lisandunud on Ats Purje, Taavi Tammo, Rainer Veskimäe, Aivar Priidel, Indro Olumets, Andrus Mitt, Gert Nool ja abitreener Urmas Hepner. Pilt on tundmatuseni muutunud!

Siiski pole eestlaste kaasamine FC Levadiale eesmärk omaette. Pigem on see loogiline samm. Eestlased lisavad vene kollektiivi värsket verd ja vastupidi. Klassikaliseks “Eesti klubiks” ei muutu FC Levadia veel niipea, sest järelkasvumeeskonnad ja fänniringkonnad on valdavalt muukeelsed. Täna ongi klubi peamisteks tegevussuundadeks noortetöö tõhustamine ning positiivse maine hoidmine ja kinnistamine nii eesti- kui venekeelses kogukonnas, samuti välismaal.

Tänavu sügisel saab FC Levadia mitu uut noortegruppi, mis moodustatakse just eesti koolide juurde. Noortetöö üldist ulatust arvestades jääb FC Levadia täna FC Flora süsteemist maha, kuid kvaliteedi suhtes kindlasti mitte. Julgen väita, et iga FC Levadia noor vutimees saab väga hea väljaõppe ja klubi kannab vutipoiste eest kenasti hoolt. Väidet kinnitavad Andrei Šapovalovi poolt juhendatavate FC Levadia Tallinna noortemeeskondade mullused Eesti meistritiitlid 1986. ja 1989. aastal sündinud poiste konkurentsis.

Eestikeelse meedia huvi FC Levadia vastu suureneb pidevalt, klubi peamised sündmused leiavad regulaarset kajastamist nii leheveergudel kui televisioonis. Pressihuvi vallas oli oluliseks teerajajaks Pasi Rautiainen, kelle tulek Eestisse andis üldsusele tunnistust FC Levadia tõsistest tulevikuplaanidest. Franco Pancheri liitumine klubiga pakkus avalikkusele samuti palju kõneainet. Suurenenud tähelepanu muutis omakorda uute koostööpartnerite leidmise hõlpsamaks.

Sellest kommentaarist ei tohiks kindlasti kumama jääda petlik mõte, et FC Levadia on viienda aktiivse tegevusaasta keskpaigaks jõudnud teatava rahuoluni ning võib nüüd mõnda aega loorberitel puhata. Kaugel sellest! Klubi edendamine on pikk ja vaevanõudev protseduur, mis nõuab aktiivset ja läbimõeldud tegutsemist. Paratamatult esineb ka vastulööke ja neid on tänavu olnud päris mitu. FC Levadia Maardu ei näita kahjuks sellist mängu nagu jalgpallifännid ootavad, ebaedu põhjused on erinevad. Nigeerlase Paul Ugochukwu Ofolete Eestisse kutsumine osutus ennatlikuks eksisammuks ning klubi sai kergekäeliselt sõlmitud töölepingu eest valusad vitsad. Õppetundidest tuleb alati järeldused teha ning saadud kogemus peab toetama edaspidiseid otsuseid. Aus enesekriitika on mistahes arengu peamine pant.

Tahaksin siinkohal soovida edu ka konkurentidele! Annaks Jumal FC Flora ja FC TVMK kõrvale veelgi rohkem edujanuseid klubisid! Ja selliseid inimesi nagu Aivar Pohlak ja Viktor Levada! Huvitav on tõdeda, et nii vutifännid kui pea kogu eestikeelne kogukond suhtub FC Levadia presidenti suure respektiga. Ja miks peakski teisiti olema – ukrainlasest suurärimees investeerib tööstusmetalli transiidiga teenitud miljoneid puhtast spordiarmastusest Eesti jalgpalli! Kaasaegne jalgpall on suur äri, kuid tillukeses Eestis peab sellele tasemele küündimiseks mitu puuda soola ära sööma. Raha, mis võiks lihtsalt niisama kusagil pangakontol lesida või siis kinnisvaraärimeeste ja lukskaupade müüjate taskuid täita, teenib hoopis Eesti spordi huve! Kui selliseid inimesi leiduks rohkem, siis ootaks paljusid atleete veelgi säravam tähelend! Olgu nad siis jalgpallurid, kergejõustiklased, maletajad või koguni jääpallurid. Kahe viimase aastaga suhtub eestikeelne vutisõber FC Levadia klubisse üha paremini. Kuigi tihe sild Eesti koondisega seob fänne FC Floraga, võib tajuda süvenevat austust suurkonkurendi suhtes. FC Levadia on järjekindla tegevusega saavutanud Eesti spordis arvestatava tegija maine.

Mõni aeg tagasi jäin A.Le Coq Arena kunstmuruväljaku lumevallilt jalgpallikohtumist jälgides põgusalt vestlema mulle tundmatu rullnokaeas eestlasest jalgpallisõbraga. Mu vestluspartner oli veidi õllene ja esitas koduse vutielu kohta omalaadseid teooriaid. Kõige lõpetuseks teatas Eesti jalgpalli tulihingline pooldaja, et peamiselt venelastest koosnevad FC Levadia Maardu ja FC Levadia Tallinn võiksid üleüldse vutikaardilt kaduda või siis igaveseks esiliigasse potsatada.

See idee ajas muidugi naerma, kuid pani samas asjade üle veidi sügavamalt filosofeerima. Milline oleks tänane Eesti jalgpall ilma FC Levadiata? Läheme mõtteis veelgi kaugemale ning kaotame hetkeks meistriliigast ka FC TVMK ja Narva Transi. Avanev pilt oleks äärmiselt hall ja üksluine. Mage! Intriigideta! Põnevuseta! Kellele pakuks pinget kodune liiga, kus FC Flora tütarklubidest otsekui teerulliga üle sõidaks ja ühe tiitli teise järel endale krahmaks? Kullast ega karrast poleks floralastel puudust, paraku jääks nende kaal tühiseks. Ja rõõmu poleks sellistest võitudest kellelegi. Tekiks rutiin ja koos sellega ilmne regress.

Eelmisel sügisel esitasid FC Flora ja FC Levadia Maardu ülipõneva superfinaali, kus kuldmedali saatus selgus alles viimase mängu lõpusekunditel. Kadrioru staadionile kogunes Arno Pijpersi ja Pasi Rautiaineni meeskondade heitlust jälgima enam kui 3200 inimest. Mängus oli kirge ja dramaatikat, suurt rõõmu ja kibedaid pisaraid. Lõpuvile järel tunnistasid mitmed nimekad floralased, et nii raskelt pole veel ükski meistritiitel kätte tulnud ja seda magusam oli võidušampanja mekk! Kaotusele vaatamata võisid ka FC Levadia Maardu mängijad huvitava ja eduka hooaja üle uhkust tunda. “Hõbe pole häbi!” ütlevad soomlased.

Just sellised mängud populariseerivad Eesti jalgpalli. Tänavu lisandub bravuurikalt kullaheitlusse FC TVMK. Narva Trans on alati üllatusvõimeline, FC Levadia Tallinn ja Viljandi Tulevik võivad parematel päevadel suursoosikutelt punkte röövida. Jalgpallivanker veereb vaikselt konkurentsi teravnemise suunas. Ainult haaravad mängud toovad publiku staadionile ning aitavad klubidel eurosarjades edu saavutada. Euroväljakute heitlusi võib ju tinglikult lugeda liigajalgpalli lakmuspaberiks, kus ilmneb riigi meistrivõistluste tegelik tase. Hoolimata koondise edust, saadab Eesti klubisid eurosarjades endiselt kaotustejada. Kahel viimasel aastal said meie meeskonnad edasipääsu nautida üksnes tänu rootslaste ja portugallaste näpuvigadele. Ehk suudab tänavu keegi kahe mängu kokkuvõttes muruvaibal edu saavutada.

Rahvuslikul tasandil klubide liigitamine pole minu arvates õige. Need ajad on möödas, mõni lihtsalt ei taipa veel. Kui 1991. aastal võitles Tallinna Kalev NSV Liidu meistrivõistlustel millegi enama kui pelgalt meistritiitli nimel, siis täna elame integreeruvas Eestis. Jalgpall meeldib nii eesti kui vene poistele. Arvan, et iga mõistlik Eesti spordifänn tunneb uhkust Aleksei Budõlini ja Pavel Loskutovi medalite üle, samuti ergutavad sinistes särkides jalgpallikoondise pöidlahoidjad Sergei Terehhovi ja Andrei Stepanovi ponnistusi. Paar head aastat tagasi kogusid mõned aktvistid lausa allkirju Sergei Pareiko rahvusmeeskonda kutsumiseks, täna koputab uksele Soome Veikkausliiga maikuu parim mängija Konstantin Nahk. Oleks vaid rohkem spordi- ja huvialaklubisid, siis ei ohustaks meid arvukas kriminogeenne kontingent. Nii mõnegi ulaka poisi on jalgpall ja sport pätitempudest päästnud.

Samuti ei vasta kummagi FC Levadia meeskonna sisu enam “vene meeskonna” mõistele. FC Levadia Maardu koosseisus leiame itaallasest peatreeneri käe all tegutsemas ka mitu eestlast, samuti ukrainlase, itaallase ja inglase. Abitreenerina on ametis koguni endine rahvusmeeskonna juhendaja Tarmo Rüütli. Tegemist on pigem internatsionaalse, ja uskuge mind, äärmiselt sõbraliku ja ühtekuuluva kollektiiviga. Kui FC Levadia Tallinna rivistuses kaitses täpselt aasta eest juunikuus põlisrahva au vaid väravavaht Janno Hermanson, siis tänaseks võib eestikeelseid pallureid juba kahe käe sõrmedel kokku lugeda – lisandunud on Ats Purje, Taavi Tammo, Rainer Veskimäe, Aivar Priidel, Indro Olumets, Andrus Mitt, Gert Nool ja abitreener Urmas Hepner. Pilt on tundmatuseni muutunud!

Siiski pole eestlaste kaasamine FC Levadiale eesmärk omaette. Pigem on see loogiline samm. Eestlased lisavad vene kollektiivi värsket verd ja vastupidi. Klassikaliseks “Eesti klubiks” ei muutu FC Levadia veel niipea, sest järelkasvumeeskonnad ja fänniringkonnad on valdavalt muukeelsed. Täna ongi klubi peamisteks tegevussuundadeks noortetöö tõhustamine ning positiivse maine hoidmine ja kinnistamine nii eesti- kui venekeelses kogukonnas, samuti välismaal.

Tänavu sügisel saab FC Levadia mitu uut noortegruppi, mis moodustatakse just eesti koolide juurde. Noortetöö üldist ulatust arvestades jääb FC Levadia täna FC Flora süsteemist maha, kuid kvaliteedi suhtes kindlasti mitte. Julgen väita, et iga FC Levadia noor vutimees saab väga hea väljaõppe ja klubi kannab vutipoiste eest kenasti hoolt. Väidet kinnitavad Andrei Šapovalovi poolt juhendatavate FC Levadia Tallinna noortemeeskondade mullused Eesti meistritiitlid 1986. ja 1989. aastal sündinud poiste konkurentsis.

Eestikeelse meedia huvi FC Levadia vastu suureneb pidevalt, klubi peamised sündmused leiavad regulaarset kajastamist nii leheveergudel kui televisioonis. Pressihuvi vallas oli oluliseks teerajajaks Pasi Rautiainen, kelle tulek Eestisse andis üldsusele tunnistust FC Levadia tõsistest tulevikuplaanidest. Franco Pancheri liitumine klubiga pakkus avalikkusele samuti palju kõneainet. Suurenenud tähelepanu muutis omakorda uute koostööpartnerite leidmise hõlpsamaks.

Sellest kommentaarist ei tohiks kindlasti kumama jääda petlik mõte, et FC Levadia on viienda aktiivse tegevusaasta keskpaigaks jõudnud teatava rahuoluni ning võib nüüd mõnda aega loorberitel puhata. Kaugel sellest! Klubi edendamine on pikk ja vaevanõudev protseduur, mis nõuab aktiivset ja läbimõeldud tegutsemist. Paratamatult esineb ka vastulööke ja neid on tänavu olnud päris mitu. FC Levadia Maardu ei näita kahjuks sellist mängu nagu jalgpallifännid ootavad, ebaedu põhjused on erinevad. Nigeerlase Paul Ugochukwu Ofolete Eestisse kutsumine osutus ennatlikuks eksisammuks ning klubi sai kergekäeliselt sõlmitud töölepingu eest valusad vitsad. Õppetundidest tuleb alati järeldused teha ning saadud kogemus peab toetama edaspidiseid otsuseid. Aus enesekriitika on mistahes arengu peamine pant.

Tahaksin siinkohal soovida edu ka konkurentidele! Annaks Jumal FC Flora ja FC TVMK kõrvale veelgi rohkem edujanuseid klubisid! Ja selliseid inimesi nagu Aivar Pohlak ja Viktor Levada! Huvitav on tõdeda, et nii vutifännid kui pea kogu eestikeelne kogukond suhtub FC Levadia presidenti suure respektiga. Ja miks peakski teisiti olema – ukrainlasest suurärimees investeerib tööstusmetalli transiidiga teenitud miljoneid puhtast spordiarmastusest Eesti jalgpalli! Kaasaegne jalgpall on suur äri, kuid tillukeses Eestis peab sellele tasemele küündimiseks mitu puuda soola ära sööma. Raha, mis võiks lihtsalt niisama kusagil pangakontol lesida või siis kinnisvaraärimeeste ja lukskaupade müüjate taskuid täita, teenib hoopis Eesti spordi huve! Kui selliseid inimesi leiduks rohkem, siis ootaks paljusid atleete veelgi säravam tähelend! Olgu nad siis jalgpallurid, kergejõustiklased, maletajad või koguni jääpallurid.