FC Flora fännikoordinaator Brandon Paimal leidis fänniturniiri ajal aega, et Soccernet.ee-le rääkida põhjalikult nii klubi kui ka fännide tegemistest.

Üle mitme aasta taas tiitlini jõudnud Flora hooaeg kulges pisut rabedalt, kuid lõpuks võeti siiski ootamatult kindlad kuldmedalid. Kuidas möödus see aeg fännide jaoks?

Kuidas Flora hooaeg fännide silme läbi välja nägi? 

Pre-season tõstis ootused lakke. Rasketest seisudest tuldi välja, kõik toimis... Hooaja algus oli ka tegelikult okei kuni selle esimese Kalju-mänguni, kui me kodus tappa saime. Pärast seda oli mäng ebalev - väikeste vastu võtsime ära, aga suurtega - Leva ja Kalju oskasid meie vastu mängida. Meie mängisime kogu aeg seda oma mängu, nemad oskasid selle vastu mängida ja meil olid ideed otsas. Tundus, et läheb käest ära. Olukord oli ikka päris p****s.

Oma rahulolematust näitasid fännid agaralt välja ka Norbert Hurda vastu, eriti avalikult pärast Hiiu staadionil Kaljule kaotamist. Kas see oli pelgalt fännide emotsioonipurse või oldi ka kaine mõistusega sama meelt?

Kaine mõistusega oli meelestatus ikka suhteliselt sama. Sai neid mänge isegi üle vaadatud ja meil oli näiteks sealsamas Hiiul üks ohtlik kauglöök ja kõik. Nii ei saa. Suurte vastu ei mänginud me hästi. Narva Narvaks, see... juhtus, aga Eestis võidad tiitleid siis, kui omasuguste vastu punktid ära võtad. Seda me ei teinud.

Mis hooaja keskel muutus?

Klubisisesed koosolekud ning klubi sees ka muutus olukord. Mängupildis oli näha tuntavaid muudatusi, samamoodi saadeti näiteks Luigend Paidesse, Sakari vahetati Tamme vastu ja nii edasi. Loogilisus tekkis tagasi mängu. Kui me Kaljut Hiiul 2:0 võitsime, siis oli see mäng täpselt selline, nagu see olema pidi. Kui enne mängis Kalju nii, nagu meie vastu on vaja mängida, sest me ei muutnud midagi, siis nüüd me mängisime täpselt nii nagu Kalju vastu pidi. Ehk näiteks oli teada, et Kaljul on aeglane kaitseliin, siis mängisimegi terve mängu kontrate peale. Me oleks võinud nendest viis väravat lüüa, kahest piisas.

Ehk alguses mängisite oma mängu, aga hiljem hakkasite ka vastasega arvestama?

Hakkasime laiendama oma mänguideid. Enne mängisime puhtalt ühe idee järgi, aga tugevad satsid oskasid selle vastu mängida. Vastupidine näide on ka olemas - Kristal ja Levadia mängisid kolm aastat sama jalgpalli, pikk pall ja keskvälja sisuliselt polnudki. Aga see toitis.

Võtate uuel aastal ka tiitli ära?

Peame võtma. Enam ei ole seda langemiskohta, kui vaadata, mis teised teevad. Nii Kalju kui Levadia alustavad oma satsi ehitamist algusest peale, see peaks meie pluss olema, et oleme juba kokku mänginud. Aga eks omad riskid on ka, nüüd tõstetakse koormusi ja keegi ei tea, võib-olla tõmmatakse sats koormustega tühjaks.

Sageli öeldakse, et tiitli kaitsmiseks tuleb meeskonda hooaegade vahel täiendada, hoolimata sellest, kui hästi või võimsalt tiitel võideti. Kas Flora on seda piisavalt teinud?

Koos eelmise hooaja lõpuga on meie suurimad täiendused Hannes Anier, Prosa, Alliku. Tukiainen tuli tagasi. Ründeosakonna konkurents on metsik ja samas ka niivõrd mitmekülgne.

Joonas Tamm keskkaitsjaks - kuidas tundub?

Saab huvitab olema. Ta on küll mänginud seda positsiooni, kuuldavasti päris okeilt, aga ise pole oma silmaga veel näinud. Aga ma ei kujuta teda ette põhikoosseisus, Baranov ja Vihmann on ikkagi nii palju paremad.

Seda kartust pole, et keegi välismaale lahkub?

Kõike võib juhtuda, aga teades, kuidas neid asju aetakse, siis niisama ei müüda mitte kedagi. Nagu Mets läks - müüakse siis, kui on õige aeg. Iseenesest, kui vaadata seda jalgpalliturgu, siis õige lähenemine. Neid halbu näiteid on juba nii palju, kõik Lutsud, Subbotinid, Artjuninid, Ojamaad...

Kuidas Flora fännidel üldiselt läheb?

Meie fänne on tegelikult väga-väga palju. Klubifänluse mõttes on meil kõige rohkem fänne ja kõige rohkem ka keskmiselt tribüüni peal, aga kaadrivoolavus on nii suur. Kes läheb välismaale õppima, kes töötab välismaal, need käivad siis, kui saavad. Fänniturniiril ka kaks inimest - üks elab-töötab Soomes ja käib mängudel siis, kui saab, teine töötab Norras. Ajame oma asja. Positiivne on see, et iga aasta tuleb uusi nägusid juurde. Vanad ei kao kuskile ära, igaüks tuleb mängule, kellel võimalus.

Kas Flora publikuarvu üldine kasv on ka fännigruppi lisanägusid toonud? 

Mõni ma arvan ikka. Selline tunne on küll, et inimestele läheb korda, mis me tribüünil teeme ja selle vastu tuntakse huvi.

Flora fännid on viimasel paaril aastal justkui pisut konkurentidel eest ära rebinud. Millest see tulnud on?

Algas kõik sellest, et meie panime juurde. Okei, Welco oli ka Tartus tifosid teinud, aga meie tegime esimese suure tifo. Ideid tuleb meil iga aasta ja me jõudumööda üritame neid ka teostada. See on kultuur. Seda tuleb ka muidugi öelda, et teised on natuke järgi andnud.

Kus sünnivad tifode ja muude taoliste ürituste ideed? Kuidas te uute lauludega välja tulete - kas te harjutate neid enne kuskil läbi?

Põhimõtteliselt on niimoodi, et kui kellelgi jääb mõni viisijupp kummitama, siis meil on ühine Facebooki grupp, kuhu see üles pannakse ja siis arutame, mõtleme kaasa, proovime. Iga aasta tuleb meil mõni uus laul.

Läheneme rohkem Kesk-Euroopa kultuuri poole. Kui näiteks Pärnul on rohkem selliseid sõnadega rahvalaule, siis meil on rohkem selline olee-oleeo. Mis viisijupid, mis sõnad - see repertuaar on tegelikult väga lai. Ma arvan, et ühe mängu jooksul ei jõuagi kõike ära esitada, kõik ei tule lihtsalt meelde.