Tartus toimunud saalijalgpalli karikavõistluste finaalturniir päädis kaasahaarava lõppmatšiga, kust väljus võitjana Tallinna Bunker Partner, kes sai 264 silmapaari ees 3:1 jagu Jõhvi Phoenixist.

• Vaata Katariina Peetsoni fotogaleriid artikli lõpust.

Suundusin A. Le Coq spordimajja, et näha oma silmaga, mis on saalijalgpalli fenomen. Siinkohal tasub mainida, et minu varasem kokkupuude saalijalgpalliga on olnud pea olematu. Ajakirjanikuna olen kirjutanud tulemusuudiseid, mille käigus olen märganud, et Ida-Virumaal käiakse saalis massidena.

Kommentaatorina õnnestus mul aasta tagasi Lähte spordihallis Meistriliiga poolfinaalmängul Tartu Ravensi ja Bunker Partneri vahel tööd teha. Ma küll mainisin sellele inimesele, kes mind sinna kutsus, et ma ei ole saalivuti ega selle reeglitega kursis, aga tolle mängu tarbeks viisin end kurssi.

Hoonesse sisenedes olid esmamuljed ülevad. Kuna termomeeter näitas ühtainsat plusskraadi ja ilm oli väga muutlik, oli hea meel sooja tuppa pääseda. Koheselt jäi mulle silma üks värv - oranž. Märkasin nii oranže särke, mütse kui parukaid. Seda kandsid siis mõistagi Phoenixi fännid. Kohal olid ka Bunkeri poolehoidjad, aga Phoenixi armaada tegi neile silmad ette igas elemendis.

Bunkeri mängijad võitsid mängu, Phoenixi fännid laululahingu

Finaali pääsesid meeskonnad, kelle auhinnakapis polnud tolleks hetkeks ühtegi karikavõistluste trofeed. Kuna Emajõe kaldal krooniti esmakordne tšempion, jagus lõppmängu kamaluga ažiotaaži.

Kolmandat korda osales karikafinaalis Phoenix, kelle koosseis oli vastasest kuus aastat noorem – 26 aastat ja 5 kuud. Nendega jagas põrandat Bunker Partner, tehes seda ajaloos esimest puhku. Bunkeri nimekirjast vaatas vastu kaks välismaalast – Venezuelast ja Costa Ricast – ning mitu meest, kes on suuremal või vähemal määral nuusutanud Premium liiga õhku.

Mäng toimus murujalgpalliga võrreldes karistusalasuurusel väljakul ehk sellest tulenevalt oli tempo kõrge ja mängijad pidid sellega toime tulemiseks lahti pakkima oma tehnilise pagasi. Kohtumise jooksul mürtsusid trummid, kõlasid pasunad ja rahva hõiked, millega prooviti oma lemmikutele energiat süstida. Tegu oli suure jalgpallipeoga.

Madin oli kestnud vaid 21 sekundit, kui Bunkeri pöidlahoidjad rõkkasid juba rõõmust. Nimelt saatis Deniss Vnukovilt söödu saanud Pavel Rubel palli võrku – 1:0. Seitsmendal minutil demonsteeris oma oskusi Artur Bõstrov, kes möödus efektse nõksuga vastasest ning seejärel tulistas kera läbi Phoenixi mängija jalgevahe paremasse alla nurka - 2:0.

Paaril korral oli ka Phoenix lähedal väravalöömisele, kuid Vladislav Tsvetkov hoidis vaprate tõrjetega oma seljataguse tühjana.

Bunkeril olid ühel hetkel vead täis. Sarnaselt korvpallile on saalijalgpallis lubatud ühe poolajal jooksul tiimi peale teha viis viga, misjärel määratakse iga järgmise tehtud vea eest mitte vabavisked, vaid väravast kümne meetri kauguselt karistuslöök, mille ette ei tohi müüri üles seada. Ühe sellise teenis Phoenix 12. minutil ning Jelissei Zahharov ei vääratanud – 2:1.

"Lööme veel, lööme veel. Ainult Bunker, ainult võit!" kostus Bunkeri publiku seast, lootes, et tallinlased suurendaksid edu taas kaheväravaliseks.

Poolaja lõpu eel rebis Bunker enda fännide rõõmuks 3:1 ette, kui kombinatsiooni toel mängiti löögile Ervin Stüf, kes kõmmutas palli Artur Jurevitši selja taha. Ka Phoenixil sai viis viga täis, mistõttu määrati Bunkerile kümnelt meetrilt karistuslöök – sel korral säras Jurevitš topelttõrjega ning Jõhvist kohale sõitnud inimesed tähistasid seda kui löödud väravat.

Vaatamata jõulistele püüdlustele ei õnnestunud kummalgi tiimil uuel poolajal teise satsi väravalukku lahti muukida. Lõpusireeni kõlades said Tallinnast saabunud mängijad ja nende fännid juubeldada, sest Bunker Partner krooniti esimest korda ajaloos karikavõitjaks.

Karikavõitja Vnukov: saalijalgpall areneb Eestis jõudsasti

Premium liiga vaatajatele ei tohiks antud persoon kuidagi võõras olla. Ta pallis eelmisel kümnendil Tallinna Legionis, Sillamäe Kalevis, Jõhvi Lokomotivis, Nõmme Kaljus, Tallinna Kalevis, Narva Transis, Tallinna Infonetis. Lisaks tegi ta väikese kõrvalpõike Islandile, mängides sealses kolmandas liigas.

Nüüd on Vnukov pühendunud saalijalgpallile, mis tõele au andes tuleb tal ülihästi välja. Näiteks sel hooajal on tal kõrgliigas kirjas 14 mängu ja 30 (!) väravat. Lisaks kuulub ta Eesti saalikoondisesse, kelle eest on tal 23 matši ja 16 tabamust.

"Minule ja kogu tiimile on see karikas väga oluline, sest see on meie jaoks esimene. Meil on uus meeskond ja mängime alles teist aastat kõrgseltskonnas," vastas värske karikavõitja Vnukov Soccernet.ee ajakirjaniku tüüpilisele küsimusele, mis tunne on.

Miks otsustas Vnukov muruputsad välja vahetada saali omade vastu? "Kui ma Islandilt koju tulin, siis selline võistkond nagu Cosmos pakkus mulle võimalust saalijalgpalli proovida. Võtsin pakkumise vastu ja tagantjärele võib tõdeda, et mul läks päris hästi. Juba esimesel hooajal olin parim väravakütt ja võitsin meistritiitli. Seejärel otsustasin saalijalgpalli mängimist jätkata," sõnas Vnukov muigega.

"On näha, et saalijalgpall areneb Eestis jõudsasti. Iga aastaga muutub liiga üha põnevamaks. Meeskonnad on hakanud tooma kvaliteetseid välismaalasi, keda on põnev jälgida, lisaks võeti koondisesse väga head Soome treenerid, kes on meid hästi õpetanud," lausus Bunkeri tähtmängija, kes tahab karikate võitmist jätkata ning koondisega valikturniiridel järgmisesse ringi jõuda.

Korraldaja jäi turniiriga ülimalt rahule

Eesti Jalgpalli Liidu saalijalgpalli tehnilise juhi Teet Allase sõnul toimus võistlus ilma ühegi probleemita. "Muidugi saab kõigega rahule jääda. Oleme viimaseid turniire läbi viinud Ida-Virumaal, aga nüüd olime Tartus, kus eeldasime, et kui finaalis on Jõhvi ja Tallinna võistkond, siis väga palju rahvast see ei meelita. Laupäeval oli kahe mängu peale 800+ inimest, sellega raab väga rahule jääda," sõnas Allas.

Ta lisas: "Meie soov on avada uksi ja näidata, et selliseid üritusi on võimalik korraldada erinevates kohtades. Saalijalgpall on äge mäng ja tänane finaal oli mänguliselt väga kihvt. Tore oli ka see asi, et turniirile jõudis Rahvaliiga punt, mis näitab sarnastele võistkondadele, et karikas on kaugele jõudmiseks alati võimalus olemas."

Mille poolest on saalijalgpall sedavõrd kaasahaarav? "See mäng ise meeldib inimestele. Mäng on hästi vahelduv, sünnib palju momente ja kogu aeg juhtub midagi. Soe ruum ka, ei pea õues olema. See on suur pluss," vastas Allas.

Kasutusel oli videotugi

Eestis oli saalijalgpallis esimest korda kasutusel videotugi, mis võimaldas kummagi meeskonna peatreeneril esitada kohtuniku otsuse osas vaide nelja mängumomendi puhul – värav, penalti, punane kaart ja vale isik. Oli näha, et uus tehnoloogia vajas veel harjumist, aga lõppkokkuvõttes muutis see mängu õiglasemaks.

40-minutilise finaalmängu ajal kasutati videotuge vaid korra – Bunkeri leer tahtis, et kohtunikud vaataksid järele Maksim Miškovi tehtud vea, mida ei vilistatud ära. Korduseid jälginud vilemehed veendusid vea olemasolus ning andsid Phoenixi mängijale kollase kaardi.