Viimase kümne aasta jooksul Pärnu esindusmeeskonnas nii mängija, peatreeneri kui asjaajana tegutsenud Gert Olesk räägib Soccernet.ee-le antud intervjuus suvepealinna üsna kesises seisus oleva vutielu telgitagustest.

39-aastane Olesk on üks neist pallureist, kes aitas Pärnu toonase esiklubi Vapruse kahe aastaga II liigast Meistriliigasse, kus püsiti kolm hooaega - 2006-2008 - enne, kui tulemused kolinal kukkuma hakkasid.

Hooajal 2010. saavutas Pärnu Vaprus Esiliigas küll 7. koha, ent finantsprobleemide tõttu oldi väga lähedal II liigale – vastumürgiks loodi kolme klubi ühisprojekt, Pärnu Linnameeskond, ja jätkati Esiliigas.

Paraku ei osutunud niinimetatud päästeprojekt edukaks. Linnameeskond kaotas üleminekumängudel Tartu Tammeka duublile ja pidanuks sportlikel alustel langema II liigasse, kuid siin „tuli appi“ Lasnamäe Ajax, kes ei suutnud Esiliiga litsentsi saada ja vajus Pärnu asemel madalamale.

Lõppenud hooaegki ei toonud kuurortlinna midagi rõõmustavamat – 9. koht ja II liiga terendasid silme ees, kuni HÜJK Emmaste teatas oma loobumisest. Kas Pärnu ka kolmandat aastat järjest õlekõrre vastu võtab, on hetkel lahtine. Miks on Pärnu jalgpall nõnda kesises seisus ja mis õigupoolest lahti on, seda selgitab Linnameeskonna asjaajaja Gert Olesk.

Oled olnud Pärnu esindusmeeskonnaga erinevat liini pidi seotud 2003. aastast. Mis on nende kümne aastaga muutunud?
„Mõnes mõttes on läinud asi raskemaks. Asi on läinud raskemaks - ma vaatan isegi natukene rohkem treeneri poole pealt, ma ise ka treener – just nimelt mängijate, noorte poiste suhtumises sellesse asjasse, millega treenerid tegelevad.

Märt Siigur mainis ka viimases Jalkas selle ära, et laste suhtumine on läinud natuke viletsamaks või lastakse nõndanimetatud üle jala küllaltki palju.

Aga muus osas, kui niimoodi võiks võtta, need staadionid ja sellised, need ikkagi lähevad mingil määral vaikselt paremaks. Kunstmurudega on nagu on, kui ei hoolda neid nii palju, siis need lähevad viletsamaks, aga samas tingimus, et sa saad aastaläbi õues trenni teha – need asjad on nüüd käepärast olemas, mida omal ajal ju, kui mina noor olin, ei olnud.“

Hooaegadel 2004 ja 2005 võeti vastavalt II liigas ja Esiliigas veenvad liigavõidud, millele järgnes soliidne debüüthooaeg Meistriliigas, ent sealtmaalt on kõik veerenud allamäge. Mis on tinginud Pärnu esindusmeeskonna allakäigu?
„Nüüd me jõuame sinna maale, et kui tahaks Meistriliigas mängida vähemalt keskmisel tasandil, siis peab võistkond olema, kuidas ma seda nimetan, poolprofessionaalne või amatöör, kes saab teatud kindlaks määratud stippi või mängupreemiat – mingi stiimul peab olema, et saada mängijat rohkem pingutama või siduma rohkem Pärnuga, kuna nendel aastatel meil ei olnud mitte midagi.

Käisime mängudel, kui klubi suutis mulle jalgpallisaapad jalga muretseda, dressid selga, siis mänguboonust meil ei ole kunagi olnud. Ei ole kunagi olnud nii palju toetajaid või nii jõukal järjel, et keegi oleks saanud niisugust asja.“

Äkki on Pärnus puudu Kuno Tehva taoline entusiast?
„Jah, võibki nii olla! Selles mõttes entusiast, kes võtaks kogu selle asja enda peale. Tema on selle suur läbiviija, suudab endaga kaasa tuua võib-olla teisi ka, kellel on seda raha. Ma arvan, et ma ise ei ole momendil niisugune inimene, kes suudaks selle raha kokku ajada. Sellepärast ma nimetangi end asjaajajaks, et andke mulle ülesanded ja ma suudan need ära teha, aga momendil ma tunnen, et ma ei ole selline, kes läheb ja meeletult suudab raha kokku tuua.“

2009. ja 2010. aastal teenis Vaprus Esiliigas Sinu käe all 7. koha. Kuidas nendele hooaegadele peatreenerina tagasi vaatad?

„Eks see sama asi, mis ma ennegi mainisin – noorte suhtumine -, oli perioode, kus oli väga vähe [poisse] trennis. Ei saa pühenduda niisugustele asjadele, mis sa tahad treenerina. Kogu aeg on trennis vähemalt 16-20 mängijat, saad kõikide probleemidega tegeleda - sa võid trenni endale ette mõelda, aga kui sa jõuad trenni ja näed palju sul rahvast on, siis mõtled käigu pealt kõik asjad ümber, peaasi, et saaks tegeleda jalgpalliprobleemidega, aga ei ole niisugust asja, et tõesti kodus paned endale kõik kirja ja lähed trenni ja teed selle algusest lõpuni 100% nii nagu tahtsid – sellist varianti ei ole olnudki Pärnus niikaua, kui mina olin seal mängija või treener.

(Meenutab)... 2009 võib-olla isegi me käisime veel bussiga mängudel, aga mingist ajast, kuna seda rahakest tõesti ei olnud, hakkasime käima oma autodega, kuna see tuli soodsam, meil ei olnud seda raha kuskilt võtta. Terve hooaeg 2010 käisime kindlasti ainult oma autodega või siis kuskilt rentisid auto, said väikese mikrobussi, et igatepidi vaadata, kuidas soodsamalt kohale jõuda. Need bussiarved - oli siis meie jaoks kallis, sest ega meil ei olnud mingeid toetuseid, linnalt tulid väikesed toetused, aga need kindlasti ei katnud kõiki kulutusi ära.

Kui võtta nüüd kaks viimast hooaega (2011 ja 2012 – M.T.), ikkagi käiakse bussiga mängudel. Terve võistkond on bussis, siis saab mingi miljöö luua, aga kui läksid autodega - neli inimest autos, viis autot ja kõik lähevad kuidagi mängule, igaüks ajab oma juttu -, siis sellist meeskonnatunnet ei tekkinud.“

Kas need 7. kohad olid tolle aja tingimuste lagi?
„Ei olnud! Ma ütlen, ma ise olen kaheksa aastat treener olnud, kindlasti ma olen väga noor treener ja tegin palju vigu ja eks ma teen siiamaani ka vigu, raudselt – siin pole midagi häbeneda.

Okei, ma ei nimeta, kas 2009 või 2010, aga igatahes olime poole hooaja peal kolmandad või neljandad, nii et me olime väga heal positsioonil, aga kuskilt maalt jälle hakkas see hooaja lõpp vajuma – see hooaeg täpselt samamoodi.

Nüüd, kui tagasi vaatad sellele hooajalegi, Kalev Pajulaga (Pärnu LM-i peatreener 2011 ja 2012 – M.T.) oleme rääkinud, ta toobki nii palju põhjuseid välja, kui hakkad tagasi ketrama, seedima, siis see võibki tulla täitsa õige asi, et suve teine pool natuke juba, kes kus hakkavad mujale kooli ära minema, sest ega meie jalgpall ju seisnebki kuni gümnaasiumi lõpuni. Kes gümnaasiumi lõpetab, tema Pärnusse ei jää.

Esiteks, ei ole kooli, kuhu minna. Siis, kooli ei taha minna, „mul ei ole töökohta“ ja kõik lähevadki Pärnust ära ja siis ongi tahes-tahtmata niimoodi, et sügisel teed võib-olla 4-6 inimesega trenni, aga see ei ole enam trenn ju.“

Ühesõnaga, probleem on sügavamal kui jalgpallis - linn ei paku noortele väljundit igapäevaelus.
„Jah, jah! Praegu on samamoodi, Kalev [Pajula] tõi põhjuseid.. kes läks Tallinnasse, Tallinnasse, Tallinnasse, nii paljud on Tallinnas koolides, ei ole siin õppida – noh, õppimine õppimiseks, kõik ei lähe ju kooli - aga ei ole ka töökohta saada ja siis ongi, paljud on läinud Soome, see on lihtsam variant.

Käid Soomes tööl, kaks nädalat tööl, tulen, üks nädalavahetus kodus ja siin ütleme Linnameeskond II-s II liigas paar poissi: „olen kodus, on Pärnus mäng – mängin, on võib-olla kuskil ligemal mäng, Tallinnas, mängin ära, õhtul laeva peale Soome“ ja nii asi käib – elada tahavad kõik.“

Viimased kolm hooaega on Pärnu erinevatel põhjustel üle noatera II liigast pääsenud. Mida sellest arvata? On need olnud üdini positiivsed uudised või muudaks madalamal käik äkki midagi?
„Ma ütlen, et see võib nüüd juhtuda tuleval hooajal, et meil on koht, me võime mängida Esiliigas, aga siin tuleb aga ja hunnik punkte järgi. Nii et praeguse seisuga ma ei julge väita, et me hakkame mängima Esiliigas. Võibki seesama juhtuda, et me läheme II liigasse (mitte segi ajada Esiliiga B-ga – M.T.).“

Omal soovil puhtalt?
„Ma ütlen, siin on nii palju neid aga-sid juures. See oleks mõnes mõttes väga kahju, kui Pärnus ei ole enam isegi Esiliiga-tasemel võistkonda. Noortetööd ju tehakse, treenerid tegelevad noortega. Noori ma kujutan ette, et jalgpalliga tegeleb Pärnus rohkem kui ükstapuha, mis muu spordialaga, aga noh, praegune olukord on niimoodi, et kui ikkagi ei saa arvestatavat võistkonda sinna Esiliigasse välja panna, siis ma olen jõudnud ka lõpuks juba sinna arvamisele, et vägisi ei ole mõtet punnitada.“

Ühesõnaga, põhjus on pigem mängijates, mitte rahas, litsentseerimises või muus sellises?
„Ma arvan, et juba hakkab asi minema sinna mängijate poole jah, et meil ei ole lihtsalt sellisel hulgal niisuguse tasemega mängijaid. Samas, kui oleks rohkem raha, suudaks ka mängijaid kinni hoida ja juurde tuua. Nii et teatud määral jääb ka kindlasti finantside taha asi kinni. Loomulikult ma võin panna, ei ole probleem mingi 20 mängijat kokku panna, lähme mängime ja hooaja peale saad võib-olla mõne punkti - aga nii ei ole mõtet sinna minna lihtsalt iga mäng 5-10 väravat endale taha lüüa, seal ei ole nagu point’i.

Enne mängime selles II liigas ja üritame, et see meie oma jalgpallikultuur või lastekultuur siis saaks lõpuks sinnamaale, et me kerkime uuesti ülespoole tagasi.“

Ma saan aru, et Linnameeskond on teoorias Vapruse, PJK ja Kalevi sulam. Kui palju on reaalselt seost iga nimetatud klubiga?
„Point peaks olema niimoodi, et kõik need kolm klubi siis teevad koostööd, et kõik kõige paremad mängijad mängiksid kõige kõrgemal tasemel."

Et kui võtta kõigi kolme klubi jalgpallipüramiid, siis ühine tipp on Linnameeskond?
„Just täpselt! Kõige tipus on Linnameeskond, et kõikse kõige paremad mängijad peaksid minema sinna, olema huvitatud seal mängimisest. Ka klubid peavad olema huvitatud, et tema mängijad mängivad seal.“

Vaatasin vanimate Pärnu noortesatside (U-19 kuni B2) tulemusi lõppenud hooajal. Teine, kaheksas, seitsmes, viies.. ja siis Linnameeskond oli 19. Millest nõnda suur vahe noorte ja esindusmeeskonna tulemuste vahel?
„Hakkame sealt kõige vanematest pihta, kui sa pärast vaataksid kodus järele, siis palju mängijaid mängis A-klassis (U-19 – M.T.)... Ma tahan jõuda sinnamaani, et tugevamad klubid, nagu Flora, Levadia, Nõmme Kalju – nendele ei paku A-klass midagi.“

Nende parimad A-klassi poisid on juba Esiliigas.
„Just nimelt, täpselt! Nemad ei mängi A-klassi. A-klass on niisugustele väikestele klubidele, kel ei ole endal näiteks meeste väljundit. A-klassi parimad mängijad tänapäeval mängivad kõik juba meeste liigasid. Ma võin julgelt väita, et A-klassi medalit on lihtsam saavutada kui C- või B-klassi medalit."

U-17 Sinu käe all 8. koht – olid need tulemused, kuidas olid, aga ikkagi kõrgeim liiga.
„Jah, see on kogu aeg olnud ja ütleme seesama U-17, kolm-neli, mõnikord isegi viis mängijat mängisid II liigas (Pärnu LM II-s – M.T.). Minu oma nägemus või selline kõige parem soov olekski, et need samad ’96 poisid, kes see aasta mängisid U-17 liigat, hakkaksid järgmine aasta mängima juba täiskasvanute liigas. Ideaalvariandis oleks nii , et Linnameeskonna duubel koosnekski minu ’96 poistest ja nendest mängijatest, kes üleval Esiliigas mängida ei saa.

Praegusel ajahetkel oleks minu nägemus meie tipust niisugune: Esiliiga – A-klassi parimad poisid + need mängijad [2012. a tiimist], kes on nõus jätkama Linnameeskonna eest mängimist. Ja duubel - minu ’96 + need, kes Esiliigas mängida ei saa - mängupraktikat on vaja, saaksid all [II liigas] mängida. See oleks minu nägemus praegu. Ma leian, et meeste liigades tuleb neid kogemusi hulga rohkem juurde kui noorte viimases klassis."

Aga sinna kõrvale oleks hea mõni kogenum mängija.
„No ma arvan, et selle mingi valemiga saab isegi teha, mõned kogenud mängijad mängisid ka eelmine aasta Linnameeskond II-s. Hooaja ettevalmistus ja võistkonna komplekteerimine alles algavad, et siin ju läbirääkimiste küsimus, et mõni kogenud mängija oleks nõus veel II liigas mängima.“

Räägime Sinu noortest. Juhendasid tänavu U-17 (8. koht) ja ’99 (7. koht) sündinud noori. Milline on nende mängijate potentsiaal?
"Võtame kõigepealt ’96 ette. Seal 5-7 mängijat on sellised päris huvitavad, nendest võiks päris asja saada, kui nad ise väga tõsiselt suhtuvad. Miskipärast olen kogenud, et kel on kõige rohkem potentsiaali, siis tema on kõige laisem inimene ja kes võib-olla ei ole päris tipp, siis tema on hulga kohusetundlikum kui see inimene, kes võiks enda kallal vaeva näha ja tänapäeval on ju kõik teed lahti.

Mis teha, huvisid on nii palju mujalt juurde tulnud. Aga ’99? Ma arvan, et on küllaltki võrdne tase Eestis, väga huvitavad kutid on seal.

Tähendab nende noorte jaoks Pärnu Linnameeskond üldse midagi? Ihkavad nad seal mängimist ja oma linna au kaitsmist?
„Konkreetselt nende käest ma ei olegi niimoodi küsinud, aga ma arvan, et kui mina oleks noor mängija, siis minu unistus oleks ikkagi oma linna parimas klubis kunagi mängida, nii et ma loodan, et nad ikkagi unistavad sellest.“

Kui kerge või raske on täna kohalikul noormängijal Pärnu linna esindusmeeskonda pääseda?
„Kui aus olla, siis mina ütleks, et väga kerge, kuna seda vana kontingenti üldse ees ei ole. Selliseid 22-, 28-aastaseid, selliseid mängijaid peaaegu polegi meil – kõik lähevad minema, siis ongi niimoodi, keskkool läbi, on eest läinud. Tule, astu laeva ja mängi!

Tänu sellele ongi meie kvaliteet ja mängutase järjest natukene allapoole läinud. Ikkagi noormängijad ei ole päris valmis kohe sellisel tasemel mängima. Kahjuks meil ei ole jah nii, et vanad ja kogenud on ees ja hakkavad vaikselt noori välja koolitama, mitte nii, et plõks, pool meeskonda läinud, tulevad uued juurde."
 
Kuidas edenevad Linnameeskonnal tegemised?
„Ausalt öeldes on praegu väga raske seis meil. Me oleme siin kaks hooaega Linnameeskonna nime all mänginud, aga niisugust tugevat kontseptsiooni pole me suutnud luua, mis ka tegelikult toimiks. Iga klubi nokitseb oma tegemiste kallal, aga selle tipu probleemide kallal pole veel piisavalt vaeva näinud. Eelnevatel hooaegadel oleme olnud jah paremas olukorras.

Praegu on Pärnus nii, et kui vaadata noortega tegelevate klubide seisukohalt, siis on toetuste kohapealt mõtekam mängida noorteliigat, kui et lasta oma klubi parimatel mängida juba ainult meeste liigas. Me peaksime suutma ise kohapeal sellest arusaamast lahti saada ja koos leidma niisuguse tee, millest oleks kasu pikas perspektiivis kogu Pärnu jalgpallile, mitte ainult oma klubile.

Ma väga loodan, et me suudame selles küsimuses kokkuleppele jõuda, nii oma kolme klubi kui ka linna vahel. Mul on tõesti natuke kahju, et Pärnus on see nii läinud ja võib juhtuda, et olukord läheb veel kehvemaks enne, kui jälle tõusma hakkab. Selline on lühidalt Pärnu Linnameeskonna olukord praegusel ajahetkel."

Räägime Sinu isiklikust karjäärist. Viimasel kolmel hooajal oled igal hooajal kirja saanud täpselt ühe mängu. Miks nii?
„2010 – me läksime mängima kuskile Jõhvi või kuhugi (Kiviõlisse- M.T.). Nagu ikka, väljasõidupäeval näed, et sul on mängijaid kümme, ise üheteistkümnes (Gert Olesk oli tol hooajal Vapruse peatreener – M.T.) ja siis tuligi minna. Kusjuures pühapäeval oli mäng, aga laupäeval lasin oma näpule väikese operatsiooni teha, näpp oli paks ja sidemetes, aga läksin ja silkasin selle mängu ära.

Siis 2011 – meil oli Peeter Lelov treener (duubelmeeskonnas – M.T.) ja ma lasin end ära registreerida, et kui on abi vaja nii väga, siis ma tulen, ja kui ma tunnen, et ma olen niisuguses vormis, et minust on seal väljakul kasu. Oligi selline värk, et augusti keskel oli mul oma ’99-ga mäng Lihulas, tõime selle mängu natuke ettepoole, mängisime selle ära, kimasin kähku Pärnusse, mängisin selle ühe mängu, ma ei mänginud lõpuni (65 min – M.T.), kuna mul löödi mängus Achilleuse kõõlus puruks.

Oligi selline huvitav sündmusterohke mäng minu jaoks, et tulin väljakule, sain kollase kaardi, siis ma teenisin võistkonnale penalti, mis löödi sisse ja siis ma lõin ise ka värava peaaegu poole väljaku pealt ja mõne minuti möödudes löödi mind vigaseks – mälestusväärne mäng.

See aasta oli ka samamoodi, et Lelov Peeter ütles, et meil ei ole kedagi sinna kaitsesse panna, et tule aita ja ma ütlesin okei, aitan nii palju, kui suudan.

Kas ja millisel tasemel plaanid veel mängida?
„Kui veteranid on kutsunud oma turniiridele kaasa, siis olen üritanud käia niipalju kui võimalik ja ma arvan et ka II liigasse annan ennast igaks juhuks ülesse.“

Ühesõnaga läheb pigem sama rada pidi, et kui on vaja, siis...
„Jah, et ma natukene üritan end rohkem siis vormis hoida, et liiga paksuks ära ei läheks, et suudan väljakul tempoga rohkem kaasas käia. Kui on vaja kedagi kogenumat sinna väljakule, siis ma lähen ja üritan jutuga rohkem kaasa aidata.“

Millised on Sinu sihid treenerina?
„Ma ei ole antud hetkel nii meeletult ambitsioonikas, et ma raudselt tahan selle tipuga tegeleda – Pärnu linna tipuga. Minu vaatevinklist, kes peab tegelema selle esindusmeeskonnaga, ta peabki tegelema ainult selle ühe asjaga, siis sa suudad sellele tipule oma aja panna ja mõelda kõik igasugu tuhat asja läbi. See ei ole nii, et ma lähen trenni ja teen trenni ära, et mõtlen ainult jalgpallile mõned tunnid päevas.

Praegusel momendil, kui ma olen kahe noorte[satsi] treener, klubi Vapruse tegevjuht-asjaajaja ja siis veel Linnameeskonna asjaajaja ja kui peaks võtma veel Linnameeskonna peatreeneri, siis neid asju kuhjub nii palju, et ma näen, ma ei suuda seda tööd nii kvaliteetselt teha, kui ma ise tahaksin. Siis ma peaksin loobuma teistest asjadest, aga teistest asjadest loobumine tähendaks, et siis ma ei ela enam ära.“

Aga kunagi hiljem meeste treeneriks?
„Kunagi kindlasti. Miks mitte!?“

Kui koostada spordialade tähtsuse pingerida Pärnus, siis millisel kohal võiks jalgpall olla? Pean silmas kogu elanike, mitte ainult linnaisade seas.
„Raske on. Pallimängudest, ma arvan, oleme kindlasti kolmandad, viimased, kuna meil ei ole tulemust, ei ole tingimusi, kus rahvas üldse vaatamas käiks. Varakevadel ja hilissügisel mängime seal kunstmuru peal, kus ei ole mingeid tribüüne - seisad seal kaks tundi, sajab sulle lagipähe. Nii, võrkpall-korvpall, lähed mõnusasse Pärnu spordihalli, vaatad, mõnus, hea, kõik peopesa peal.

Jõuame suve juurde, kui on Pärnus see tipphooaeg, kus võiks rahvast käia. [Kalevi] Staadioni muru kohta ei ütle midagi, aga muu asi... Kõik hakkab ju kuskilt maalt pihta, kui ei olegi normaalseid tingimusi, ega rahvas ei taha vaatama tulla. Tulemus samuti, kui seda pole siis käivad ainult väga pühendunud fännid, keda meil siiski veel on päris märkimisväärselt, kui võrrelda neid näitajaid teiste võistkondade omadega. Minu poolt plusspunktid neile, kes meid ikka veel viitsivad vaatama tulla.

Aga kes siis veel? Ma arvan miskipärast, et kindlasti sõudmine on ka ikkagi eespool, kui nad ikkagi on siin maailma tipud - MM-medaleid, Euroopa-medaleid, OM-medaleid võidavad, siis on nemad ka kindlasti eespool“

See staadioniolukord – sellest on palju räägitud igal pool – kas lisaks pealtvaatajatele, kas võib see mõjutada Linnameeskonna tulemusi?
„Ma arvan, et sportliku poole pealt ei mõjuta, sellepärast, et murukvaliteedile ei ole mitte midagi ette heita. Üle keskmise on meie muru kvaliteet raudselt. See ei tohiks mõjutada, lihtsalt muud nagu... Ma ütlengi, rahvas tahab, et tal oleks ka mõnus olla – seda sa ei tunne, et sul on mõnus tulla vaatama.

Kui sa käid neid väikeseid linnasid läbi: Rakvere - kui ise noor olin, ma ei taha kellelegi halba teha, aga Rakveres ei olnud jalgpall, elu sees pole kuulnudki – lähed sinna, ilus, korralik staadion. Läheme Haapsallu, jälle, pole elu sees jalgpalli mängitud, ilus, korralik staadion – võõrustas EM-i. Miks ei võiks selline asi olla ka Pärnus, kus on eluaeg mängitud kõval tasemel, tuleb rahvas, vaatab. Kurb...“

Gert Olesk
Sünniaeg: 08.08.1973 (Pärnu)
Treenerilitsents: UEFA A
Positsioon mängijana: keskkaitsja/äärekaitsja
Saavutused mängijana: Meistriliiga kuld 1993/94, Meistriliiga hõbe 1999, Karikavõistluste hõbe 1999 ja 2000.
Saavutused treenerina: U-17 pronks koos Märt Siiguriga 2011 

Karjäär mängijana:

2012 – Pärnu Linnameeskond II 1/-
2011 - Pärnu Linnameeskond II 1/1
2010 – Pärnu JK Vaprus 1/-
2009 – Pärnu JK Vaprus 6/-
2008 – Pärnu JK Vaprus II 18/6
2003 - 2007 – Pärnu JK Vaprus 77/5
2001 – 2002 FC Elva 22/1
1997 – 2000 Viljandi JK Tulevik 87/3
1997 Lelle SK 15/2
1993, 1995 - 1996 Pärnu JK Tervis 36/4
1993 – 1995 FC Flora 5/-
...
1994 – 2000 Eesti A-koondis 13/-

Karjäär treenerina:

2009-2010 Pärnu JK Vaprus (EL) – peatreener
2004 - .... Pärnu Vaprus noortetreener

Viimase kümne aasta jooksul Pärnu esindusmeeskonnas nii mängija, peatreeneri kui asjaajana tegutsenud Gert Olesk räägib Soccernet.ee-le antud intervjuus suvepealinna üsna kesises seisus oleva vutielu telgitagustest.

39-aastane Olesk on üks neist pallureist, kes aitas Pärnu toonase esiklubi Vapruse kahe aastaga II liigast Meistriliigasse, kus püsiti kolm hooaega - 2006-2008 - enne, kui tulemused kolinal kukkuma hakkasid.

Hooajal 2010. saavutas Pärnu Vaprus Esiliigas küll 7. koha, ent finantsprobleemide tõttu oldi väga lähedal II liigale – vastumürgiks loodi kolme klubi ühisprojekt, Pärnu Linnameeskond, ja jätkati Esiliigas.

Paraku ei osutunud niinimetatud päästeprojekt edukaks. Linnameeskond kaotas üleminekumängudel Tartu Tammeka duublile ja pidanuks sportlikel alustel langema II liigasse, kuid siin „tuli appi“ Lasnamäe Ajax, kes ei suutnud Esiliiga litsentsi saada ja vajus Pärnu asemel madalamale.

Lõppenud hooaegki ei toonud kuurortlinna midagi rõõmustavamat – 9. koht ja II liiga terendasid silme ees, kuni HÜJK Emmaste teatas oma loobumisest. Kas Pärnu ka kolmandat aastat järjest õlekõrre vastu võtab, on hetkel lahtine. Miks on Pärnu jalgpall nõnda kesises seisus ja mis õigupoolest lahti on, seda selgitab Linnameeskonna asjaajaja Gert Olesk.

Oled olnud Pärnu esindusmeeskonnaga erinevat liini pidi seotud 2003. aastast. Mis on nende kümne aastaga muutunud?
„Mõnes mõttes on läinud asi raskemaks. Asi on läinud raskemaks - ma vaatan isegi natukene rohkem treeneri poole pealt, ma ise ka treener – just nimelt mängijate, noorte poiste suhtumises sellesse asjasse, millega treenerid tegelevad.

Märt Siigur mainis ka viimases Jalkas selle ära, et laste suhtumine on läinud natuke viletsamaks või lastakse nõndanimetatud üle jala küllaltki palju.

Aga muus osas, kui niimoodi võiks võtta, need staadionid ja sellised, need ikkagi lähevad mingil määral vaikselt paremaks. Kunstmurudega on nagu on, kui ei hoolda neid nii palju, siis need lähevad viletsamaks, aga samas tingimus, et sa saad aastaläbi õues trenni teha – need asjad on nüüd käepärast olemas, mida omal ajal ju, kui mina noor olin, ei olnud.“

Hooaegadel 2004 ja 2005 võeti vastavalt II liigas ja Esiliigas veenvad liigavõidud, millele järgnes soliidne debüüthooaeg Meistriliigas, ent sealtmaalt on kõik veerenud allamäge. Mis on tinginud Pärnu esindusmeeskonna allakäigu?
„Nüüd me jõuame sinna maale, et kui tahaks Meistriliigas mängida vähemalt keskmisel tasandil, siis peab võistkond olema, kuidas ma seda nimetan, poolprofessionaalne või amatöör, kes saab teatud kindlaks määratud stippi või mängupreemiat – mingi stiimul peab olema, et saada mängijat rohkem pingutama või siduma rohkem Pärnuga, kuna nendel aastatel meil ei olnud mitte midagi.

Käisime mängudel, kui klubi suutis mulle jalgpallisaapad jalga muretseda, dressid selga, siis mänguboonust meil ei ole kunagi olnud. Ei ole kunagi olnud nii palju toetajaid või nii jõukal järjel, et keegi oleks saanud niisugust asja.“

Äkki on Pärnus puudu Kuno Tehva taoline entusiast?
„Jah, võibki nii olla! Selles mõttes entusiast, kes võtaks kogu selle asja enda peale. Tema on selle suur läbiviija, suudab endaga kaasa tuua võib-olla teisi ka, kellel on seda raha. Ma arvan, et ma ise ei ole momendil niisugune inimene, kes suudaks selle raha kokku ajada. Sellepärast ma nimetangi end asjaajajaks, et andke mulle ülesanded ja ma suudan need ära teha, aga momendil ma tunnen, et ma ei ole selline, kes läheb ja meeletult suudab raha kokku tuua.“

2009. ja 2010. aastal teenis Vaprus Esiliigas Sinu käe all 7. koha. Kuidas nendele hooaegadele peatreenerina tagasi vaatad?

„Eks see sama asi, mis ma ennegi mainisin – noorte suhtumine -, oli perioode, kus oli väga vähe [poisse] trennis. Ei saa pühenduda niisugustele asjadele, mis sa tahad treenerina. Kogu aeg on trennis vähemalt 16-20 mängijat, saad kõikide probleemidega tegeleda - sa võid trenni endale ette mõelda, aga kui sa jõuad trenni ja näed palju sul rahvast on, siis mõtled käigu pealt kõik asjad ümber, peaasi, et saaks tegeleda jalgpalliprobleemidega, aga ei ole niisugust asja, et tõesti kodus paned endale kõik kirja ja lähed trenni ja teed selle algusest lõpuni 100% nii nagu tahtsid – sellist varianti ei ole olnudki Pärnus niikaua, kui mina olin seal mängija või treener.

(Meenutab)... 2009 võib-olla isegi me käisime veel bussiga mängudel, aga mingist ajast, kuna seda rahakest tõesti ei olnud, hakkasime käima oma autodega, kuna see tuli soodsam, meil ei olnud seda raha kuskilt võtta. Terve hooaeg 2010 käisime kindlasti ainult oma autodega või siis kuskilt rentisid auto, said väikese mikrobussi, et igatepidi vaadata, kuidas soodsamalt kohale jõuda. Need bussiarved - oli siis meie jaoks kallis, sest ega meil ei olnud mingeid toetuseid, linnalt tulid väikesed toetused, aga need kindlasti ei katnud kõiki kulutusi ära.

Kui võtta nüüd kaks viimast hooaega (2011 ja 2012 – M.T.), ikkagi käiakse bussiga mängudel. Terve võistkond on bussis, siis saab mingi miljöö luua, aga kui läksid autodega - neli inimest autos, viis autot ja kõik lähevad kuidagi mängule, igaüks ajab oma juttu -, siis sellist meeskonnatunnet ei tekkinud.“

Kas need 7. kohad olid tolle aja tingimuste lagi?
„Ei olnud! Ma ütlen, ma ise olen kaheksa aastat treener olnud, kindlasti ma olen väga noor treener ja tegin palju vigu ja eks ma teen siiamaani ka vigu, raudselt – siin pole midagi häbeneda.

Okei, ma ei nimeta, kas 2009 või 2010, aga igatahes olime poole hooaja peal kolmandad või neljandad, nii et me olime väga heal positsioonil, aga kuskilt maalt jälle hakkas see hooaja lõpp vajuma – see hooaeg täpselt samamoodi.

Nüüd, kui tagasi vaatad sellele hooajalegi, Kalev Pajulaga (Pärnu LM-i peatreener 2011 ja 2012 – M.T.) oleme rääkinud, ta toobki nii palju põhjuseid välja, kui hakkad tagasi ketrama, seedima, siis see võibki tulla täitsa õige asi, et suve teine pool natuke juba, kes kus hakkavad mujale kooli ära minema, sest ega meie jalgpall ju seisnebki kuni gümnaasiumi lõpuni. Kes gümnaasiumi lõpetab, tema Pärnusse ei jää.

Esiteks, ei ole kooli, kuhu minna. Siis, kooli ei taha minna, „mul ei ole töökohta“ ja kõik lähevadki Pärnust ära ja siis ongi tahes-tahtmata niimoodi, et sügisel teed võib-olla 4-6 inimesega trenni, aga see ei ole enam trenn ju.“

Ühesõnaga, probleem on sügavamal kui jalgpallis - linn ei paku noortele väljundit igapäevaelus.
„Jah, jah! Praegu on samamoodi, Kalev [Pajula] tõi põhjuseid.. kes läks Tallinnasse, Tallinnasse, Tallinnasse, nii paljud on Tallinnas koolides, ei ole siin õppida – noh, õppimine õppimiseks, kõik ei lähe ju kooli - aga ei ole ka töökohta saada ja siis ongi, paljud on läinud Soome, see on lihtsam variant.

Käid Soomes tööl, kaks nädalat tööl, tulen, üks nädalavahetus kodus ja siin ütleme Linnameeskond II-s II liigas paar poissi: „olen kodus, on Pärnus mäng – mängin, on võib-olla kuskil ligemal mäng, Tallinnas, mängin ära, õhtul laeva peale Soome“ ja nii asi käib – elada tahavad kõik.“

Viimased kolm hooaega on Pärnu erinevatel põhjustel üle noatera II liigast pääsenud. Mida sellest arvata? On need olnud üdini positiivsed uudised või muudaks madalamal käik äkki midagi?
„Ma ütlen, et see võib nüüd juhtuda tuleval hooajal, et meil on koht, me võime mängida Esiliigas, aga siin tuleb aga ja hunnik punkte järgi. Nii et praeguse seisuga ma ei julge väita, et me hakkame mängima Esiliigas. Võibki seesama juhtuda, et me läheme II liigasse (mitte segi ajada Esiliiga B-ga – M.T.).“

Omal soovil puhtalt?
„Ma ütlen, siin on nii palju neid aga-sid juures. See oleks mõnes mõttes väga kahju, kui Pärnus ei ole enam isegi Esiliiga-tasemel võistkonda. Noortetööd ju tehakse, treenerid tegelevad noortega. Noori ma kujutan ette, et jalgpalliga tegeleb Pärnus rohkem kui ükstapuha, mis muu spordialaga, aga noh, praegune olukord on niimoodi, et kui ikkagi ei saa arvestatavat võistkonda sinna Esiliigasse välja panna, siis ma olen jõudnud ka lõpuks juba sinna arvamisele, et vägisi ei ole mõtet punnitada.“

Ühesõnaga, põhjus on pigem mängijates, mitte rahas, litsentseerimises või muus sellises?
„Ma arvan, et juba hakkab asi minema sinna mängijate poole jah, et meil ei ole lihtsalt sellisel hulgal niisuguse tasemega mängijaid. Samas, kui oleks rohkem raha, suudaks ka mängijaid kinni hoida ja juurde tuua. Nii et teatud määral jääb ka kindlasti finantside taha asi kinni. Loomulikult ma võin panna, ei ole probleem mingi 20 mängijat kokku panna, lähme mängime ja hooaja peale saad võib-olla mõne punkti - aga nii ei ole mõtet sinna minna lihtsalt iga mäng 5-10 väravat endale taha lüüa, seal ei ole nagu point’i.

Enne mängime selles II liigas ja üritame, et see meie oma jalgpallikultuur või lastekultuur siis saaks lõpuks sinnamaale, et me kerkime uuesti ülespoole tagasi.“

Ma saan aru, et Linnameeskond on teoorias Vapruse, PJK ja Kalevi sulam. Kui palju on reaalselt seost iga nimetatud klubiga?
„Point peaks olema niimoodi, et kõik need kolm klubi siis teevad koostööd, et kõik kõige paremad mängijad mängiksid kõige kõrgemal tasemel."

Et kui võtta kõigi kolme klubi jalgpallipüramiid, siis ühine tipp on Linnameeskond?
„Just täpselt! Kõige tipus on Linnameeskond, et kõikse kõige paremad mängijad peaksid minema sinna, olema huvitatud seal mängimisest. Ka klubid peavad olema huvitatud, et tema mängijad mängivad seal.“

Vaatasin vanimate Pärnu noortesatside (U-19 kuni B2) tulemusi lõppenud hooajal. Teine, kaheksas, seitsmes, viies.. ja siis Linnameeskond oli 19. Millest nõnda suur vahe noorte ja esindusmeeskonna tulemuste vahel?
„Hakkame sealt kõige vanematest pihta, kui sa pärast vaataksid kodus järele, siis palju mängijaid mängis A-klassis (U-19 – M.T.)... Ma tahan jõuda sinnamaani, et tugevamad klubid, nagu Flora, Levadia, Nõmme Kalju – nendele ei paku A-klass midagi.“

Nende parimad A-klassi poisid on juba Esiliigas.
„Just nimelt, täpselt! Nemad ei mängi A-klassi. A-klass on niisugustele väikestele klubidele, kel ei ole endal näiteks meeste väljundit. A-klassi parimad mängijad tänapäeval mängivad kõik juba meeste liigasid. Ma võin julgelt väita, et A-klassi medalit on lihtsam saavutada kui C- või B-klassi medalit."

U-17 Sinu käe all 8. koht – olid need tulemused, kuidas olid, aga ikkagi kõrgeim liiga.
„Jah, see on kogu aeg olnud ja ütleme seesama U-17, kolm-neli, mõnikord isegi viis mängijat mängisid II liigas (Pärnu LM II-s – M.T.). Minu oma nägemus või selline kõige parem soov olekski, et need samad ’96 poisid, kes see aasta mängisid U-17 liigat, hakkaksid järgmine aasta mängima juba täiskasvanute liigas. Ideaalvariandis oleks nii , et Linnameeskonna duubel koosnekski minu ’96 poistest ja nendest mängijatest, kes üleval Esiliigas mängida ei saa.

Praegusel ajahetkel oleks minu nägemus meie tipust niisugune: Esiliiga – A-klassi parimad poisid + need mängijad [2012. a tiimist], kes on nõus jätkama Linnameeskonna eest mängimist. Ja duubel - minu ’96 + need, kes Esiliigas mängida ei saa - mängupraktikat on vaja, saaksid all [II liigas] mängida. See oleks minu nägemus praegu. Ma leian, et meeste liigades tuleb neid kogemusi hulga rohkem juurde kui noorte viimases klassis."

Aga sinna kõrvale oleks hea mõni kogenum mängija.
„No ma arvan, et selle mingi valemiga saab isegi teha, mõned kogenud mängijad mängisid ka eelmine aasta Linnameeskond II-s. Hooaja ettevalmistus ja võistkonna komplekteerimine alles algavad, et siin ju läbirääkimiste küsimus, et mõni kogenud mängija oleks nõus veel II liigas mängima.“

Räägime Sinu noortest. Juhendasid tänavu U-17 (8. koht) ja ’99 (7. koht) sündinud noori. Milline on nende mängijate potentsiaal?
"Võtame kõigepealt ’96 ette. Seal 5-7 mängijat on sellised päris huvitavad, nendest võiks päris asja saada, kui nad ise väga tõsiselt suhtuvad. Miskipärast olen kogenud, et kel on kõige rohkem potentsiaali, siis tema on kõige laisem inimene ja kes võib-olla ei ole päris tipp, siis tema on hulga kohusetundlikum kui see inimene, kes võiks enda kallal vaeva näha ja tänapäeval on ju kõik teed lahti.

Mis teha, huvisid on nii palju mujalt juurde tulnud. Aga ’99? Ma arvan, et on küllaltki võrdne tase Eestis, väga huvitavad kutid on seal.

Tähendab nende noorte jaoks Pärnu Linnameeskond üldse midagi? Ihkavad nad seal mängimist ja oma linna au kaitsmist?
„Konkreetselt nende käest ma ei olegi niimoodi küsinud, aga ma arvan, et kui mina oleks noor mängija, siis minu unistus oleks ikkagi oma linna parimas klubis kunagi mängida, nii et ma loodan, et nad ikkagi unistavad sellest.“

Kui kerge või raske on täna kohalikul noormängijal Pärnu linna esindusmeeskonda pääseda?
„Kui aus olla, siis mina ütleks, et väga kerge, kuna seda vana kontingenti üldse ees ei ole. Selliseid 22-, 28-aastaseid, selliseid mängijaid peaaegu polegi meil – kõik lähevad minema, siis ongi niimoodi, keskkool läbi, on eest läinud. Tule, astu laeva ja mängi!

Tänu sellele ongi meie kvaliteet ja mängutase järjest natukene allapoole läinud. Ikkagi noormängijad ei ole päris valmis kohe sellisel tasemel mängima. Kahjuks meil ei ole jah nii, et vanad ja kogenud on ees ja hakkavad vaikselt noori välja koolitama, mitte nii, et plõks, pool meeskonda läinud, tulevad uued juurde."
 
Kuidas edenevad Linnameeskonnal tegemised?
„Ausalt öeldes on praegu väga raske seis meil. Me oleme siin kaks hooaega Linnameeskonna nime all mänginud, aga niisugust tugevat kontseptsiooni pole me suutnud luua, mis ka tegelikult toimiks. Iga klubi nokitseb oma tegemiste kallal, aga selle tipu probleemide kallal pole veel piisavalt vaeva näinud. Eelnevatel hooaegadel oleme olnud jah paremas olukorras.

Praegu on Pärnus nii, et kui vaadata noortega tegelevate klubide seisukohalt, siis on toetuste kohapealt mõtekam mängida noorteliigat, kui et lasta oma klubi parimatel mängida juba ainult meeste liigas. Me peaksime suutma ise kohapeal sellest arusaamast lahti saada ja koos leidma niisuguse tee, millest oleks kasu pikas perspektiivis kogu Pärnu jalgpallile, mitte ainult oma klubile.

Ma väga loodan, et me suudame selles küsimuses kokkuleppele jõuda, nii oma kolme klubi kui ka linna vahel. Mul on tõesti natuke kahju, et Pärnus on see nii läinud ja võib juhtuda, et olukord läheb veel kehvemaks enne, kui jälle tõusma hakkab. Selline on lühidalt Pärnu Linnameeskonna olukord praegusel ajahetkel."

Räägime Sinu isiklikust karjäärist. Viimasel kolmel hooajal oled igal hooajal kirja saanud täpselt ühe mängu. Miks nii?
„2010 – me läksime mängima kuskile Jõhvi või kuhugi (Kiviõlisse- M.T.). Nagu ikka, väljasõidupäeval näed, et sul on mängijaid kümme, ise üheteistkümnes (Gert Olesk oli tol hooajal Vapruse peatreener – M.T.) ja siis tuligi minna. Kusjuures pühapäeval oli mäng, aga laupäeval lasin oma näpule väikese operatsiooni teha, näpp oli paks ja sidemetes, aga läksin ja silkasin selle mängu ära.

Siis 2011 – meil oli Peeter Lelov treener (duubelmeeskonnas – M.T.) ja ma lasin end ära registreerida, et kui on abi vaja nii väga, siis ma tulen, ja kui ma tunnen, et ma olen niisuguses vormis, et minust on seal väljakul kasu. Oligi selline värk, et augusti keskel oli mul oma ’99-ga mäng Lihulas, tõime selle mängu natuke ettepoole, mängisime selle ära, kimasin kähku Pärnusse, mängisin selle ühe mängu, ma ei mänginud lõpuni (65 min – M.T.), kuna mul löödi mängus Achilleuse kõõlus puruks.

Oligi selline huvitav sündmusterohke mäng minu jaoks, et tulin väljakule, sain kollase kaardi, siis ma teenisin võistkonnale penalti, mis löödi sisse ja siis ma lõin ise ka värava peaaegu poole väljaku pealt ja mõne minuti möödudes löödi mind vigaseks – mälestusväärne mäng.

See aasta oli ka samamoodi, et Lelov Peeter ütles, et meil ei ole kedagi sinna kaitsesse panna, et tule aita ja ma ütlesin okei, aitan nii palju, kui suudan.

Kas ja millisel tasemel plaanid veel mängida?
„Kui veteranid on kutsunud oma turniiridele kaasa, siis olen üritanud käia niipalju kui võimalik ja ma arvan et ka II liigasse annan ennast igaks juhuks ülesse.“

Ühesõnaga läheb pigem sama rada pidi, et kui on vaja, siis...
„Jah, et ma natukene üritan end rohkem siis vormis hoida, et liiga paksuks ära ei läheks, et suudan väljakul tempoga rohkem kaasas käia. Kui on vaja kedagi kogenumat sinna väljakule, siis ma lähen ja üritan jutuga rohkem kaasa aidata.“

Millised on Sinu sihid treenerina?
„Ma ei ole antud hetkel nii meeletult ambitsioonikas, et ma raudselt tahan selle tipuga tegeleda – Pärnu linna tipuga. Minu vaatevinklist, kes peab tegelema selle esindusmeeskonnaga, ta peabki tegelema ainult selle ühe asjaga, siis sa suudad sellele tipule oma aja panna ja mõelda kõik igasugu tuhat asja läbi. See ei ole nii, et ma lähen trenni ja teen trenni ära, et mõtlen ainult jalgpallile mõned tunnid päevas.

Praegusel momendil, kui ma olen kahe noorte[satsi] treener, klubi Vapruse tegevjuht-asjaajaja ja siis veel Linnameeskonna asjaajaja ja kui peaks võtma veel Linnameeskonna peatreeneri, siis neid asju kuhjub nii palju, et ma näen, ma ei suuda seda tööd nii kvaliteetselt teha, kui ma ise tahaksin. Siis ma peaksin loobuma teistest asjadest, aga teistest asjadest loobumine tähendaks, et siis ma ei ela enam ära.“

Aga kunagi hiljem meeste treeneriks?
„Kunagi kindlasti. Miks mitte!?“

Kui koostada spordialade tähtsuse pingerida Pärnus, siis millisel kohal võiks jalgpall olla? Pean silmas kogu elanike, mitte ainult linnaisade seas.
„Raske on. Pallimängudest, ma arvan, oleme kindlasti kolmandad, viimased, kuna meil ei ole tulemust, ei ole tingimusi, kus rahvas üldse vaatamas käiks. Varakevadel ja hilissügisel mängime seal kunstmuru peal, kus ei ole mingeid tribüüne - seisad seal kaks tundi, sajab sulle lagipähe. Nii, võrkpall-korvpall, lähed mõnusasse Pärnu spordihalli, vaatad, mõnus, hea, kõik peopesa peal.

Jõuame suve juurde, kui on Pärnus see tipphooaeg, kus võiks rahvast käia. [Kalevi] Staadioni muru kohta ei ütle midagi, aga muu asi... Kõik hakkab ju kuskilt maalt pihta, kui ei olegi normaalseid tingimusi, ega rahvas ei taha vaatama tulla. Tulemus samuti, kui seda pole siis käivad ainult väga pühendunud fännid, keda meil siiski veel on päris märkimisväärselt, kui võrrelda neid näitajaid teiste võistkondade omadega. Minu poolt plusspunktid neile, kes meid ikka veel viitsivad vaatama tulla.

Aga kes siis veel? Ma arvan miskipärast, et kindlasti sõudmine on ka ikkagi eespool, kui nad ikkagi on siin maailma tipud - MM-medaleid, Euroopa-medaleid, OM-medaleid võidavad, siis on nemad ka kindlasti eespool“

See staadioniolukord – sellest on palju räägitud igal pool – kas lisaks pealtvaatajatele, kas võib see mõjutada Linnameeskonna tulemusi?
„Ma arvan, et sportliku poole pealt ei mõjuta, sellepärast, et murukvaliteedile ei ole mitte midagi ette heita. Üle keskmise on meie muru kvaliteet raudselt. See ei tohiks mõjutada, lihtsalt muud nagu... Ma ütlengi, rahvas tahab, et tal oleks ka mõnus olla – seda sa ei tunne, et sul on mõnus tulla vaatama.

Kui sa käid neid väikeseid linnasid läbi: Rakvere - kui ise noor olin, ma ei taha kellelegi halba teha, aga Rakveres ei olnud jalgpall, elu sees pole kuulnudki – lähed sinna, ilus, korralik staadion. Läheme Haapsallu, jälle, pole elu sees jalgpalli mängitud, ilus, korralik staadion – võõrustas EM-i. Miks ei võiks selline asi olla ka Pärnus, kus on eluaeg mängitud kõval tasemel, tuleb rahvas, vaatab. Kurb...“

Gert Olesk
Sünniaeg: 08.08.1973 (Pärnu)
Treenerilitsents: UEFA A
Positsioon mängijana: keskkaitsja/äärekaitsja
Saavutused mängijana: Meistriliiga kuld 1993/94, Meistriliiga hõbe 1999, Karikavõistluste hõbe 1999 ja 2000.
Saavutused treenerina: U-17 pronks koos Märt Siiguriga 2011 

Karjäär mängijana:

2012 – Pärnu Linnameeskond II 1/-
2011 - Pärnu Linnameeskond II 1/1
2010 – Pärnu JK Vaprus 1/-
2009 – Pärnu JK Vaprus 6/-
2008 – Pärnu JK Vaprus II 18/6
2003 - 2007 – Pärnu JK Vaprus 77/5
2001 – 2002 FC Elva 22/1
1997 – 2000 Viljandi JK Tulevik 87/3
1997 Lelle SK 15/2
1993, 1995 - 1996 Pärnu JK Tervis 36/4
1993 – 1995 FC Flora 5/-
...
1994 – 2000 Eesti A-koondis 13/-

Karjäär treenerina:

2009-2010 Pärnu JK Vaprus (EL) – peatreener
2004 - .... Pärnu Vaprus noortetreener

Statistika: Soccernet.ee, Estonian Football 100 Years, Gert Olesk