Maailmajagude karikas sai vaevu lõpu, kui teisel pool ookeanit alustatakse suve teise suurturniiriga - ees ootab Gold Cup.

Põhja- ja Kesk-Ameerika meeskondadele mõeldud suurturniir ei ole kunagi siinpool ookeani suurt tähelepanu pälvinud ja seda ilmselt põhjusega - üks pilk koosseisudelegi ütleb, et vähesed selle piirkonna suured võtavad turniiri poole vinnaga ja pidupäevaks on see ehk väikestele, eksootilistele maadele, kelle jaoks pääs mõnele maailmaturniirile on sisuliselt lootusetu unistus.

Kui turniiri ühe favoriidi Mehhiko puhul on mõistetav, et enamus jõust suunati maailmajagude karikale ja nüüd ollakse väljas sisuliselt B-koondisega, siis ka USA on Euroopas tuntumad nimed kõrvale jätnud. Christian Pulisic, Clint Dempsey, Jozy Altidore ja iginoor Tim Howard kuulusid küll esialgsesse koosseisu, kuid ühel või teisel põhjusel neid kodumaal mängimas siiski ei näe.

Võimaluse jahil

Kahe favoriidi kõrval loodab oma osa saada Costa Rica, kes kolm suve tagasi MM-il inimesed endast rääkima pani. Bryan Ruizi, Bryan Oviedo ja Joel Campbelli juhtimisel on neis ainest, et kahe suure hegemoonia murda ja lisada Gold Cupi võitjate hulka neljas nimi.

Kolmas, aastal 2000 šokivõidu saanud Kanada ei ole ennast jalgpallimaastikul tõestanud ja kuigi kvaliteetseid mehi leiab sealtki, on raske neid finaali jõudmas näha. Ka Honduras, Panama ja kahe aasta tagune finalist Jamaika võivad kaarte segada.

Usain Bolti kodumaa on küll ilmselt turniiriks üsnagi hästi valmis, aga kvaliteeti võib kahe aasta taguse kordamiseks nappida - oli see ju toonagi väike ime ja mitmeid Inglismaal pallivaid mehi tänavu koondisel abiks ei ole.

Mustad hobused

Hoopis põnevamaks läheb turniiri alumises otsas. Alustame siinmail ehk rohkem alkohoolse joogina tuntud Curacaost, äsjasest Kariibi mehe karika võitjast - finaalis alistati just Jamaika 2:1 -, kes alles 2010. aastal Hollandi Antillide lagunemisel iseseisvus. Jalgpalli arendamisel tegi suure töö ära legendaarne Hollandi ründaja Patrick Kluivert, kelle emapoolne suguvõsa Curacaolt pärineb, veendes mitmeid Euroopaski tuntud mängumehi väikest saareriiki esindama.

Curacao ei ole siiski kõige haruldasem jalgpallimaa, keda turniiril näha saab. Gold Cupil tohivad oma meeskondadega üles astuda ka Prantsuse Guajaana ja Martinique, kes on tänini Prantsusmaa kolooniad ja ei saa seetõttu FIFA võistlustel osaleda. Kui Martinique mängib peamiselt koduliiga meestega ja pakub tänu sellele turniiri üht eksootilisemat vutti, siis Guajaana kaasab mitmeid Prantsuse liigasüsteemi mehi.

Mõneti üllatuslikult võis leida Prantsuse Guajaana ridadest ka turniiri ilmselt kõige kuulsama nime - kategooriasse "ma ei teadnud, et ta veel jalgpalli mängib" kuuluva Chelsea ja Prantsusmaa legendi Florent Malouda, kes neil päevil 37-aastasena India liigas pallib. Võimaluse kodumaad esindada sai Malouda alles tänavu kevadel, kui tal täitus viis aastat viimasest mängust Prantsusmaa särgis. Vahetult enne turniiri otsustasid tähtsamad ninad siiski, et Maloudale ei anta õigust turniiril osaleda, kuigi ta sai kahes kontrollmängus neid esindada.

Gold Cup on omamoodi prelüüd, kus kaalul au ja uhkus, aga ka pool pääset järgmisele maailmajagude karikaturniirile 2021. aastal. Et Katari MM-i soojendusturniirile pääseda, tuleb võita nii tänavune kui 2019. aasta Gold Cup. Kui võitjad on erinevad, mängitakse pääsmele lisamäng. Turniiri avamängud toimuvad meie aja järgi öösel vastu laupäeva ja finaal Los Angeleses peetakse 26. juulil.

Alagrupifaas:

Kohamängud:

19. juulil A1-B2
19. juulil B1-A/C3
20. juulil C1-A/B3
20. juulil C2-A2

22. juulil A1-B2 - B1/-A/C3
23. juulil C1-A/B3 - C2-A2

26. juulil finaal