2021. aasta märtsis kuulus esimesse Thomas Häberli nimetatud Eesti koondisesse kümme välismaiste klubide mängijat, sest rohkem polnud piiri tagant kedagi võtta. Kaks aastat hiljem on Eestil üle kahekümne välismaal mängiva jalgpalluri, mis valmistab peatreenerile suurt rõõmu, sest tekkinud on korralik sisemine konkurents – kes klubis ei mängi, see koondisekutset ei saa.

Eesti meeste A-koondise peatreener Häberli oli Euroopas üks väheseid selle ameti pidajaid, kel avanes ka jaanuaris võimalus võistkonnaga tööd teha. Samaaegselt kolme teise Põhjamaa meeskonnaga toimus Portugalis treeninglaager koos kahe maavõistlusega.

1:1 viik Islandiga ja 1:0 võit Soome üle juhatasid Häberli jaoks sisse ametiaja kolmanda aasta, mis jätkub märtsis, kui esmalt kohtutakse maavõistluses Ungariga ja alustatakse seejärel EM-valiksarja võõrsil-mänguga Austria vastu. "2023. aasta tähtsaim märksõna on EM-valiksarjaga seotud unistus," sõnab Häberli.

Thomas, kui rahule jäid sa 11-päevase treeninglaagriga Portugalis ja selle käigus peetud maavõistlustega, kus tehti 1:1 viik Islandiga ja alistati 1:0 Soome?
24. detsembril saatsime välja esimese nimekirja, millesse tuli aga teha palju muudatusi. Ja siis tuli teha veel muudatusi. Samas oli see hea märk, sest Eesti jalgpallurid peavadki Premium liigast välismaale siirduma. Ma ei soovinud neid mehi koondisega Portugali viia, vaid eelistasin, et nad alustaksid ettevalmistust oma klubide juures, teeniksid seal rohkem mänguminuteid. Mängijate isiklik lähitulevik oli minu silmis tol hetkel tähtsam kui koondise laager Portugalis.

Igatahes laagrisse jõudsime meeskonnaga, kuhu kuulusid 12 varasema A-koondise kogemuseta mängijat. Muidugi polnud ka vastased oma parimas rivistuses, aga paljud nende mängijad tulid ikkagi korraliku tasemega kõrgliigadest. Heade esituste saavutamine polnud selles olukorras lihtne, sest mitmed mängijad tutvusid meie põhimõtete ja rutiinidega alles esimest korda. Koormuse reguleerimine meeskonna sees polnud samuti kõige lihtsam, aga lõpuks laager minu meelest õnnestus. Ning ka esitused liigitusid minu silmis edukateks.

• Häberli rõõmustab, sest plahvatusprobleemi lahendus astus 240 000 euro võrra lähemale
• Pikk ette (ja ise järele) | Tühjad tribüünid peletavad kultuurinäljas Eesti jalgpallurid välismaale

Tegu oli küll FIFA koondiseaknast väljaspool peetud maavõistlustega, kus koosseisud eksperimentaalsed, aga kas sinu meelest on võimalik need tulemused ehk 1:1 viik Islandiga ja 1:0 võit Soome üle moel või teisel märtsikuusse kaasa võtta, et neist saadud emotsioonist ka siis kasu oleks?
Tulemus on kõige tähtsam asi. Kahe aasta eest ametisse asudes kuulsin pilkamisi, kuidas Eesti A-koondis pole 16 mängu järjest võitu saavutanud (pärast 2019. aasta märtsis saavutatud 1:0 võitu Gibraltari üle, ei võitnud Eesti koondis 2020. aasta lõpuni ainsatki kohtumist, võiduta seeria oli Häberli ametiaja alguseks kestnud 16 kohtumist – O. J.).

A-koondis peab olema asi, mille üle Eesti jalgpall uhkust tunneb. Selle jaoks on vaja võite. Minu jaoks tekitab alati tülgastust olukord, kus esitus on hea, aga tulemuseks kaotus. Vajame häid esitusi, mis toovad võite ja häid tulemusi. Igast võidust on kasu. Märtsikuu kohtumisi Ungari ja Austriaga silmas pidades põhjusel, et Portugali laager kasvatas koondises valitsevat konkurentsi.

Ilmselt jõuab nüüd kätte hetk, kus mul pole vaja koondisesse kutsuda kõiki välisklubidesse kuuluvaid mängijaid, sest neid on seal juba omajagu. Teame nüüd, et meil on rohkem mängijaid, kes suudavad meeskonda rahvusvahelisel tasemel aidata.

Rääkisin ka klubitreeneritega ning kuulsin, kuidas koondiselaagrist naasnud mängijad põlesid soovist paremaks saada ja kõvemini tööd rügada. Portugalis nägid nad, mis on Eesti tipptase ja ka seda, mis neil sellest puudu jääb.

Koondise treeningutel tulevad tasemeerinevused selgelt välja ja juhul, kui nad on teistest nõrgemad, ei saa mina peatreenerina neid mehi ka väljakule saata, sest peame mängima ikkagi parima koosseisuga. Muidu lõhuksime koondisesisese hierarhia.

Seega näiteks Tanel Tammik teadis nüüd Tammeka trennidesse naastes, mida Eesti tipptase tähendab?
Just täpselt. See tase oli tema jaoks raske. Aga kuue kuu või aasta pärast võib olukord olla juba muutunud. Need kümme päeva näitasid talle, mille kallal on vaja veel tööd teha. Ning mitte ainult talle, vaid mitmetele teistele meestele samuti. Seega usun, et Portugali laagrist oli omajagu kasu ka Eesti klubide treeneritele, kelle käsutuses on nüüd motiveeritumad mängijad.

Jaanuarikuu jooksul on mitmed Eesti mängijad välismaale siirdunud või seal klubi vahetanud. Kolm meest liikusid Iirimaale, Robert Kirss ja Artur Pikk Poola esiliigasse, Mark Oliver Roosnupp Serbiasse. Näiteks Poola esiliiga osas valitseb Eestis omajagu skepsist, et kas on ikka mõtet sellisesse kohta liikuda. Kui tugevaks või nõrgaks sa nimetatud mängupaiku hindad?
Praegu on veel võimatu öelda, kas need olid õnnestunud sammud või mitte. Aga väga tähtis, et need mängijad väljusid oma mugavustsoonist ja siirdusid keskkonda, kus nad peavad kasvama nii jalgpallurina kui ka isiksusena. A-koondis vajab väljakule isiksusi. Välismaal on paljud asjad uued ja teisiti ning kogu keskkond pole nii turvaline kui kodumaal. See on loomulik. Ning muidugi tuleb välisklubis oma mänguaja nimel kõvasti võidelda.

Poola on jalgpallihull maa, aga sealses esiliigas tuleb meestel platsile saada. Mänguaeg määrab. Nagu ütlesin, siis A-koondise sisemine konkurents kasvab. Robi (Robert Kirss – O. J.) teab seda, et ta peab seal väljakule pääsema, Mark Oliver samuti.

Ka Iirimaal peavad mehed platsile saama. Mul on vaja fakte, et nad on seal tähtsad mängijad, kes suudavad aidata A-koondisel kohtumisi võita. Määravaks saavad esitused väljakul. Aga mulle meeldib, et kõigil neil meestel jagus kuraasi välismaale suuremaid eesmärke püüdma minna. Eks näis, kes kogeb edu ja kes saab õppetunni. Eesti jalgpallile tuleb see kõik aga kasuks. Mängijad peavad sellised väljakutsed vastu võtma, et enda kohta vastuseid saada.

Seega sinu töö märtsikuu kogunemiseks koondise nimetamisel on võrreldes 2021. aastaga oluliselt keerulisem?
Nüüd on see lõpuks ometi normaalne! Valik on keerulisem ja tööd rohkem, sest jälgin oluliselt suuremat ringi mängijaid. Toona pidin ennekõike vaatama Premium liiga mänge, sest välismaal mängis vaid kuus-seitse jalgpallurit. See olukord on täielikult muutunud.

Koondisekutse saamine sõltub mängija esitustest. Noorematest rääkides, siis ühest-kahest matšist ei piisa, vaid vajalikust tasemest saame rääkida siis, kui neid mänge on kogunenud ikka kümmekond. Aga ka kogenumad mehed peavad teenima minuteid, mitte pingil istuma. Eesti koondise eesmärk on võita kohtumisi, mille jaoks on meil vaja tolle hetke parimaid mängijaid.

Kas suurenenud konkurents koondises võib käivitada positiivse nõiaringi, kus koondisekoha hoidmisest väga huvitatud jalgpallur pingutab klubirindel veelgi rohkem, et uhkest staatusest mitte ilma jääda?
Ma loodan küll. Parim motivatsioon on mängija enda seest, mitte väljastpoolt tekkinud motivatsioon. Eesti jalgpalli taset tervikuna tõstab meie mängijate soov pääseda olulistes kohtumistes platsile ja olla teistest parem. Ja see tase peab tõusma, et meile oleks jõukohane müüride ületamine ja soovitud sihtide saavutamine.