Esimese Eesti klubina eurosarjas ajalugu teinud FC Flora sai reedese loosimise tulemusena Konverentsiliiga B-alagrupis vastasteks Belgradi Partizani, Genti ja Famagusta Anorthosise.

Võinuks minna paremini, võinuks minna halvemini. Mourinho ja AS Roma oleks olnud ju mõistagi äge, aga kuidas sa seda Itaalia tippklubi murrad?! Nii et kausist tõmmatud Serbia-Belgia-Küprose trio tundub iga päevaga aina vahvam loos. Kuid mis meeskonnad need täpsemalt on?

BELGRADI PARTIZAN

Asutatud: 1945
Tiitlid: Jugoslaavia meister (11 korda), Serbia ja Montenegro meister (8 korda), Serbia meister (8 korda, viimati 2017); Jugoslaavia karikavõitja (6 korda), Serbia ja Montenegro karikavõitja (3 korda), Serbia karikavõitja (7 korda, viimati 2019)
Parim tulemus Euroopas: Euroopa meistrite karikavõistluste finalist (1966)
Staadion: Partizani staadion (32 710 pv)
Peatreener: Aleksandar Stanojevic (Serbia)
Kapten: Lazar Markovic (Serbia)

Hullud fännid! See on ilmselt esimene asi, mida kõik mõtlesid, kui Partizani nimi loosikausist välja tõmmati. Teise maailmasõja aegselt vastupanuliikumiselt nime saanud ning 1945. aastal asutatud Partizani suurim vastane on mõistagi linnarivaal Crvena zvezda, kellega on sestpeale riigi parima klubi tiitli nimel vägikaigast veetud - olgu selleks riigiks siis Jugoslaavia või Serbia.

Kas teate, kuidas on serbia keeles "teerull"? Ilus sõnapaar: "parni valjak"! Just niisuguse nime pälvis Partizan kohalikelt ajakirjanikelt siis, kui oli 1953. aastal klohminud Igaveses Derbis Crvena zvezdat 7:1. Klubi, mille värvid on maailma kõige lihtsam kombinatsioon ehk must ja valge, võttis selle nime rõõmuga omaks ning on selle paikapidavust järgnenud poolsajandi ja enama jooksul ka korduvalt tõestanud.

Partizani euroajalugu on täpselt nii pikk nagu saab üldse olla, sest kui 1955. aastal asutati Meistrite liiga eelkäija ehk Euroopa Meistrite karikasari, pidasid 3:3 skooriga lõppenud avamängu just Partizan ja Lissaboni Sporting. Samuti oli Partizan esimene Balkanilt ja Ida-Euroopast pärit klubi, kes jõudis Meistrite karikasarja finaali.

1966. aastal seljatati teel finaali nii toonane Prantsusmaa meister Nantes, Saksamaa meister Bremeni Werder kui ka Inglismaa meister Manchester United, ent lõppvaatuses tuli siiski 1:2 alla vanduda Real Madridile. Kuigi too kohtumine on tänini jäänud Partizani ainsaks eurokarika finaaliks, jätkati ajaloo tegemist veel ka siis, kui sündis praeguse nimega Meistrite liiga - nimelt oli Partizan esimene tolle võistlussarja alagrupiturniirile pääsenud Serbia klubi.

🔈Dragi navijači,
NE PRESKAČITE ogradu i NE ULAZITE u teren!
UEFA će kazniti klub drakonskim merama!
Uz „Parni valjak“ do pobede!
Igrači FK PARTIZAN⚫️⚪️ https://t.co/l47wQMc3Nw pic.twitter.com/K3Bmhckvqw — FK Partizan (@FKPartizanBG) August 26, 2021

Ülalolev säuts on üpris kõnekas: nimelt manitseb Partizani ametlik konto oma fänne enne otsustavat mängu Santa Claraga, et nood üle staadionipiirde ei hüppaks ega murule jookseks. "UEFA ju karistab..."

Praaegune Partizan jääb toonastele hiilgeaegadele saavutustelt veidi alla - viimane liigatiitel võideti 2017. aastal, Meistrite liiga alagrupis mängiti viimati hooajal 2010-11 ning kaotati seal Arsenali, Donetski Šahtari ja Braga vastu kõik kuus mängu. Tunamullu jäädi Euroopa liiga alagrupis Manchester Unitedi ja AZ Alkmaari järel napilt kolmandaks, mullu katkes euroteekond Euroopa liiga kolmandas kvalifikatsiooniringis belglaste Charleroi vastu. Tänavu saadi aga Konverentsiliigas järgemööda jagu slovakkide Dunajska Stredast, penaltite abil Venemaa kõrgliigas mängivast Sotšist ja viimaks ka Portugali klubist Santa Clara, mis avaski ukse alagruppi.

Meeskonda juhendab alates mullu septembrist taas Aleksandar Stanojevic. Miks taas? Sest aastatel 2010-12 jõudis ta seda ametit juba pidada, kusjuures tööle asudes sai toona kõigest 36-aastasest Stanojevicist Partizani kõigi aegade noorim peatreener. Võimsalt alustanud Stanojevic viis meeskonna otsekohe Meistrite liiga alagruppi, saades esimeseks serblasest juhendajaks, kes seda Serbia klubiga teha suutnud. Edasine enam nii roosiline polnud ning klubisisese võimuvõitluse tulemusena asendati Stanojevic lõpuks peatreeneritoolil Avram Grantiga.

Poolehoidjate seas populaarsuse säilitanud Stanojevic jõudis vahepeal töötada nii Hiinas, Iisraelis kui ka Saudi Araabias, ent on nüüd kodus tagasi. Mängijate osas toetub Partizan peamiselt serblastele ja sealhulgas oma maineka akadeemia kasvandikele. Näiteks meeskonna kapten Lazar Markovic jõudis käia vahepeal õnne proovimas nii Inglismaal Liverpooli ridades kui ka Portugalis ja Türgis, ent naasis siis Partizani ja kõmmutas eelmise hooajaga koduliigas karjääri rekordit tähistavad 12 väravat.

Vähestest mittebalkanlastest on üks nimekamaid mehi kahtlemata pikalt Venemaal ja Kreekas säranud ning tasapisi vanameistri vanusekategooriale lähenev Iisraeli koondise poolkaitsja Bibras Natho, kelle noorem sugulane Amir kannab praegu Levadia särki. EM-ilgi käinud Ungari koondislane Filip Holender mäletab Eestit küllap mõne aasta tagustest Rahvuste liiga koondisemängudest, väravate eest peab hoolitsema Roheneemesaarte koondise ründaja Ricardo Gomes ning keskvälja hoiab korras Guinea koondislane Seydouba Soumare.

Južna Tribina!#Grobari #FKPartizan #Partizan #UECL #Beograd #JuznaStrana pic.twitter.com/zwGRHhckgy — NUSKNVP (@nikad_agencija) August 28, 2021

Ent ikkagi, kuidas siis nende fännidega jääb? Partizani kuulsaima fännirühmituse hüüdnimi on Grobari ehk Hauakaevajad, mis viitab juba iseenesest sellele, et tegu pole lihtsa seltskonnaga. Balkani tavade kohaselt öeldakse vajadusel jõuline sõna sekka ka klubi juhtimises - 2000ndate alguses boikoteeriti Partizani mänge protestiks nii kaua, et lõpuks panid ameti maha nii fännidele vastumeelne spordidirektor kui ka peasekretär. Põhirõhk läheb siiski tribüünidel vägeva õhkkonna loomisele ning selles ollakse kahtlemata Euroopa tipus, isegi kui meeskonna saavutused pole viimastel aastatel nii kõrgele küündinud.

Kuid kaudselt on Partizani ajaloos oma roll mängida ka eestlastel. Puudutab see mõistagi serblaste kodustaadionit, fännidelt Fudbalski hrami ehk Jalgpallitempli hüüdnime saanud paika, mille Tarmo Kink ja Konstantin Vassiljev 2010. aasta 8. oktoobri õhtul haudvaikseks lõid. Praegustest florakatest kuulus peale Vassiljevi tolle mälestusväärse 3:1 võiduga lõppenud koondisemängu koosseisu veel ka Sergei Zenjov.

Seejuures polnud kuigi kaugel võimalus, et Vassiljev saanuks võimaluse toonast väravategu Serbia postide vahel seisnud Vladimir Stojkovici vastu korrata. Ilmselt juba varakult Kostja kahurit peljates kolis Partizani väravavaht aga targu kuu aja eest kodumaalt Saudi Araabiasse, sealse Al Feiha nimelise klubi ridadesse ... Ettenägelik mees!

K. A. A. GENT

Asutatud: 1900
Tiitlid: Belgia meister (2015); Belgia karikavõitja (3 korda, viimati 2010)
Parim tulemus Euroopas: UEFA karikasarja veerandfinaal (1992)
Staadion: Ghelamco Arena (20 000 pv)
Peatreener: Hein Vanhaezebrouck (Belgia)
Kapten: Vadis Odjidja-Ofoe (Belgia)

Gent. T-ga. Mitte Genk! Seda selgitust on vist küll pidanud iga Genti poolehoidja elu jooksul mitu(sada) korda kasutama. Ja ega Genki fännidegi elu lihtsam ole, ehkki nende lemmik on vähemalt Euroopa lõikes olnud viimastel aastatel natuke tuntum suurus. Eriti hulluks läks asi aga siis, kui meeskonnad 2017. aastal Euroopa liigas 1/16 finaalis vastamisi loositi! Võitis, muide, Genk. See teine ehk k-ga.

Asja kurbloolisus, vähemalt Genti fännide jaoks, seisneb selles, et nende klubi asutati juba 1900. aastal ehk ammu-ammu enne Genki. Ja kui muidu saaks rinnalt karvu rebides öelda uhkelt vähemalt sedagi, et "meie oleme ju need, kelle juures Kevin de Bruyne jalgpalluriks kasvas!" ... siis, nojah. Tahate ehk pakkuda, kelle ridadesse väike Kevin pärast kuut Gentis veedetud aastat kolis? Loomulikult. Genki.

This is our home 🏟 Looking forward to meet you here @FKPartizanBG, @anorthosisfc and #FcFlora! #UECL #kaagent pic.twitter.com/eWNv9SEYzv — KAA Gent (@KAAGent) August 27, 2021

Ka anekdootlikke lugusid sellest, kuidas mõni piiri tagant saabunud külalisfänn sootuks vales linnas maandus, võivad ilmselt rääkida nii Genti kui ka Genki elanikud. Linnade vahemaa on õnneks umbes-täpselt vaid 150 kilomeetrit, nii et vast jõudsid kõik lõpuks ikkagi õigesse kohta kohale. Ehkki on tõsiasi, et GPS-is reisi lõppsihtkohta seadistades peab nende kahe paiga puhul üle keskmise hoolikas olema.

Aga jäägu see k-ga Genk praegu kus see ja teine. Genti ajalugu, nagu öeldud, on pikk ja väärikas. Eurosarjas mängiti esmakordselt juba 1964. aastal ja eurosarjade alagrupiturniiril on viimase kümnendi jooksul oldud üpris tihe külaline. Meistrite liiga põhiturniir prooviti ära 2015. aastal ja enamgi veel - Peterburi Zeniti järel ning Valencia ja Lyoni ees saadud teine koht lubas 16 parema seas mõõtu võtta Wolfsburgilt, kellele küll kahe mängu kokkuvõttes alla jäädi.

Ehkki Genti võimlemisselts asutati juba 1864. aastal ja 1900. aastal avati selle juures jalgpalliosakond, on Gent Belgia meistriks kroonitud vaid korra, 2015. aastal. Kuigi pika ajaloo jooksul on palju kõrg- ja esiliiga vahet pendeldatud, püsitakse alates 1989. aastast tippseltskonnas. Eelmainitud tiitlini viis Genti peatreenerina Hein Vanhaezebrouk, kes käis vahepeal juhedamas ka Anderlechti, kuid põrus seal täielikult ja naasis mullu Genti tüüri juurde.

Kodumänge peab klubi 2013. aastal valminud moodsal staadionil, mis mahutab 20 000 pealtvaatajat ning oli valmimise hetkel viimase neljakümne aasta jooksul esimene täiesti tühjalt kohalt ehitatud jalgpalliareen Belgias. Genti üpris kirevast mängijatevalikust on Eesti jaoks ilmselt tuntuim Ukraina koondislane Roman Bezus. Poolkaitsja lõi oma neljast koondiseväravast seni viimase 2019. aastal Zaporožjes peetud maavõistluses ei kellegi muu kui Eesti koondise postide vahel seisnud Matvei Igoneni selja taha - selle mehega on kahtlemata oma arved klaarida veel mitmel toona koondisesärki kandnud florakal.

Hispaania jalgpalli sõpradele võib meenuda ka taanlase Andrew Hjulsageri nimi, sest poolkaitsjal on Celta Vigo eest kirjas mitukümmend mängu La Ligas. Ründaja Laurent Depoitre üritas mõne aasta eest läbilööki Inglismaa kõrgliigas Huddersfield Towni ridades ja sai debüüthooajal kirja ka igati viisakad kuus väravat, ent naasis pärast kahte aastat kodumaale. Enamiku meeste mängijakogemus piirdub aga Belgia, teiste kesk-Euroopa keskmiselt tugevate või siis Põhjamaade liigadega.

Ent kuidas sai ühe Belgia klubi vapile indiaanipealiku kujutis ja miks on klubi hüüdnimi Pühvlid?! Väga lihtne. 1906. aastal külastas Genti teiselt poolt ookeani saabunud tsirkus, kelle koosseisus esines ka kuulus Buffalo Bill ehk William Cody. Publikut ärgitati Buffalo! Buffalo! hüüetega etendusele kaasa elama ning kohalikele üliõpilastele meeldis see niivõrd, et samamoodi asuti sestpeale ergutama ka oma linna võistkondi.

1920ndatel aastatel lisati klubi vapile loomuliku arenguna indiaanipealiku kujutis. Muide, praegusel ajastul, kus põlisameeriklaste kunagisest tagakiusamisest räägitakse vähemalt USA-s aina enam, nähakse seesuguses sümboolikas tihti nende alavääristamist. Seetõttu on juba muudetud ka võistkondade nimesid-logosid, mille tuntuim näide on ilmselt seni Redskinsi nime kandnud Washingtoni NFL-i tiim. Sestap on ka Gentil olnud veidi selgitamist, et nende sümboolika ei ole mõeldud kedagi solvavana, kuid vähemalt seni pole keegi veel nõudnud, et pika ajalooga klubi peaks oma logost või hüüdnimest loobuma.

FAMAGUSTA ANORTHOSIS

Asutatud: 1911
Tiitlid: Küprose meister (13 korda, viimati 2008); Küprose karikavõitja (11 korda, viimati 2021)
Parim tulemus Euroopas: Meistrite liiga alagrupiturniir, 4. koht (2008)
Staadion: Antonis Papadopoulose staaadion (10 230 pv)
Peatreener: Temuri Ketsbaia (Gruusia)
Kapten: Kostakis Artymatas (Küpros)

Kliima on hea ja vigastusteoht väike ... Jajaa, Küprosel on Eesti jalgpallifolklooris väga kindel koht. Aga tõepoolest, kliima ongi seal ju hea ning ka jalgpalli mõistetakse mängida, nagu võib oma kogemuste põhjal kinnitada paras ports Eesti jalgpallureid. Tõsi, Famagusta Anorthosise ridadesse pole neist seni veel ükski sattunud, mis on mõnevõrra üllatav, kui arvestada, et 110 aastat vana klubi on kogu oma ajaloo jooksul kõrgliigasse kuulunud.

Ent kui asjad oleksid 2014. aastal veidi teisiti läinud, võiksime ehk praegu rääkida ühe praeguse floraka taaskohtumisest oma endise tööandjaga. Toona valmistus Henrik Ojamaa lahkuma Varssavi Legiast, kes talle enda ridades enam kohta ei näinud, ning üks võimalik sihtkoht oli Anorthosis. Ojamaa läks aga Anorthosise asemel kaks päeva hiljem hoopis laenulepinguga tagasi Motherwelli ning Küprose klubi jäi eestlase teenetest ilma.

Baltikum pole Anorthosisele siiski kaugeltki võõras, sest oma pika karjääri jooksul jõudsid nende särki kanda nii leedulasest eksflorakas Tomas Ražanauskas kui ka Läti jalgpalli üks paremaid poegi Marians Pahars. Tallinnaski on käidud, sest 2012. aastal viis euroloos Anorthosise Euroopa liiga teises eelringis vastamisi Tallinna Levadiaga, keda võideti Kadriorus 3:1 ja seejärel koduses Larnacas 3:0.

Too hooaega jäi aga klubile tükiks ajaks eurosarjades viimaseks, enne kui  mullu taas nii kaugele jõuti. Küprose kõrgliiga kõigi aegade tabelis ollakse APOEL-i ja Florast tänavu Euroopa liigas ülinapilt jagu saanud Nikosia Omonia järel 13 tiitliga küll kolmandal kohal, ent viimane neist tuli juba nii ammu kui 2008. aastal. Tollesse aastasse jääb ka Anorthosise vägevaim eurosaavutus - Meistrite liigas jõuti alagruppi ja lepiti seal küll neljanda kohaga, ent heideldi Werderi, Interi ja Panathinaikosega kui võrdne võrdsega.

Tunamullu oldi küll liiga peatamise hetkel Omoniaga võrdsetel punktidel, ent napp paremus omavahelistes mängudes lubas Meistrite liigasse Omonia, sundides Anorthosise leppima tugevuselt kolmanda eurosarjaga. Tänavu lunastati europääse aga karikavõiduga.

6678 Ευχαριστώ για μια υπέροχη βραδιά! #anorthosisfc #UECL #ολοιμαζι pic.twitter.com/XefEstofRM — Anorthosis Famagusta - Official (@anorthosisfc) August 26, 2021

Kui Türgi väed 1974. aastal Põhja-Küprose vallutasid, oli ka Anorthosis sunnitud saare sellesse ossa jäävast Famagustast lahkuma, ent Larnacas paiknemisest hoolimata kantakse klubi sünnilinna oma nimes uhkelt edasi. Ühtlasi tähendab see, et Anorthosisel on toetajaid üle kogu Küprose ning "ametlikult" Sinivalgete ja Suure Daami nime kandvat klubi on nimetatud ka pagulasteklubiks. Kodumängude pidamiseks ehitati tosin aastat pärast kolimist Larnacasse uus staadion, mida on jõudumööda aina uuendatud ja kus mängitakse tänaseni.

Küprosele tavapäraselt kuulub Anorthosise koosseisu palju välismaalasi, teiste seas liitus nendega juunis näiteks Soome koondise kaitsja Paulus Arajuuri. Nimekaim on ilmselt Põhja-Iirimaa koondise kogenud ründaja, lisaks Inglismaale ja Šotimaale ka Itaalias, Norras ja Türgis pallinud Kyle Lafferty. Samuti on Eesti mängijatele tuttav Armeenia koondislane Hovhannes Hambardzumjan, samuti mullu Lillekülas peetud Rahvuste liiga kohtumises Eesti koondist mängu ainsa väravaga kurvastanud grusiin Nika Katšarava ja Gruusia postide vahel seisnud Giorgi Loria.

Sidemed Gruusiaga on Anorthosisel läbi aegade väga tugevad olnud, sest Katšarava pole kaugeltki ainus selle riigi mängumees, kes Küprose klubi särki kandnud. Üks neist oli üheksakümnendate algul seal karjääri alustanud ja uue sajandi alguses selle samas paigas lõpetanud Temuri Ketsbaia, kes parimatel päevadel tegi tegusid Inglismaa kõrgliigas.

Maailma jalgpallifolklooris kindlustas Ketsbaia endale surematu koha 1998. aastal, kui lõi esmalt Newcastle'i ja Boltoni kohtumises eelviimasel minutil võiduvärava ning asus siis end välja elama mängusärgi ja reklaamplakatite peal, ehmatades ära isegi kõiksuguseid hulle näinud inglased. Mees ise selgitas hiljem, et lasi tol hetkel lihtsalt valla negatiivsed emotsioonid, mis valdasid teda algkoosseisust väljajätmise pärast. Nojah ...

Aga see selleks, 2004. aastal sai Ketsbaiast Anorthosise mängiv peatreener, kes viis klubi neli aastat hiljem Meistrite liiga alagruppi. Järgnesid põiked Kreekasse, kodumaa koondise juurde ja Venemaale, ent alates 2019. aastast on ta Küprosel tagasi ning valmis kunagisi saavutusi kordama.

***

Seega ühendab kõiki Flora alagrupivastaseid õige mitu asja. Kõigil kolmel on väga pühendunud fännid. Kõik kolm on Euroopas olnud ajuti edukad külalised, kuid pole suutnud seal püsivalt kanda kinnitada. Ning kõigi kolme peatreener on kunagi varem klubi juhendanud, siis muusse ametisse põiganud, ent jälle tüüri juurde naasnud.

Ja mis on vastu panna Floral? Neist punktidest esimese täitmise pärast pole vaja muretseda. Teise kallal on vaja enim vaeva näha, aga töö käib. Ja see kolmas? Pole midagi lihtsamat. Tuleb mõne mängu protokollis lihtsalt Norbert Hurt peatreeneriks vormistada ning kõik läheb nagu lepase reega!