Tegu on klubiga, mis paikneb hetkeseisuga Inglismaa kõrgliiga tabelis neljandal tabelireal. Jah, see on kurikuulus Arsenal.
Tänavune Inglismaa kõrgliiga hooaeg algas meie jaoks kohutavalt. Miks "meie jaoks"? Sest Londoni kahurimeeste klubi on juhtumisi ka minu lemmiksats, kelle Premier League'i aasta algas kolme kaotusega ning septembrikuise koondiseakna alguseks oli meil tabelis täpselt null punkti.
Arsenal oskab oma fännide emotsioonidega mängida. Sel aastal ei mängi nad ka Meistrite-, Euroopa- ega Konverentsiliigas ehk kogu jõud võiks ja peakski kodustele meistrivõistlustele minema. Hetkeseisuga oleme tagasi seal, kus mitmeid aastaid oli meie jaoks piinlik olla ehk neljandal kohal, aga praegu olen ma sellise seisu üle isegi õnnelik.
Ma olen Arsenali fännanud ligi 15 aastat ja kui mu käest küsitakse "kuidas on?", siis vastus on "raske". Mulle meenub, kuidas mu isa kinkis mulle kunagi Playstation 2 mängukonsooli koos FIFA Football 2005 mänguga. Kuna enda papaga sai varasemalt vutti vaadatud ning õues mängitud, siis oli see mäng kindlasti tabamus naelapea pihta. Ma suurt midagi peale tavalise kick-off-mängu ei osanudki seal õieti teha, kuid pea alati sattus minu valikusse Arsenal. Enda arvates olin just selle meeskonnaga seal mängus parim ning sisendasin endale, et see on minu lemmiktiim ning kuni tänase päevani olengi ma neile truuks jäänud.
Arsenal on suur klubi, kellel on lai ning rikas ajalugu. Me oleme ikkagi 13-kordne Inglismaa tšempion, 14-kordne karikavõitja ja kaks korda enam oleme võitnud ka superkarika. Lähiminevikus oleme endale saanud kuvandi, et üle neljanda koha pole me suutelised Premier League'is saavutama ja mingil määral on see ka õige. Sellegipoolest tuleb olla õnnelik, et varasemalt mängisime pidevalt Meistrite liigas ... sest näiteks sel aastal jäi eurosarjauks meie ees sootuks kinni. Põikame korra lähiminevikku, et näha, kuidas me siia jõudsime.
2018. aastal lõppes Arsene Wengeri 22 aasta pikkune valitsemisaeg ning tema koha peatreeneripostil võttis sisse senine PSG peatreener Unai Emery. Isiklikult valdasid mind kahetised tunded, sest Emery oli küll suutnud viia Sevilla kolmel järjestikusel aastal Euroopa liiga võitjaks, kuid aeg Pariisi klubis oli tema jaoks nukker, sest näiteks 2016-17 hooajal oli ta suutnud Prantsusmaa meistritiitli maha mängida.
Sama nukralt kulges ka hispaanlasest treeneri Arsenali karjäär, kuna mängupilt oli pehmelt öeldes krobeline ja ebastabiilne. Jah, me suutsime suuri meeskondi harva ampsata ja vahepeal omasime ebareaalseid võidujadasid, kuid mängijad olid surutud raamidesse, mis jäid nende jaoks veidi kitsaks.
2019. aasta kevadel tundus, et on aeg kõik halb unustada, sest me jõudsime Euroopa liiga finaali, kus vastaseks oli suur rivaal Chelsea. Mäng toimus Bakuu staadionil, mille atmosfäär meenutas jalgpallistaadionist enam raamatukogu, ja nii kogu mängu vältel. See, mida ma palliplatsil nägin, oli samuti alla igasugust arvestust - olin harjunud nägema, et kui Arsenali mängija tõmbab selle meeskonna särgi selga, siis ta võitleb oma rinnal ilutseva logo eest, et võita ja kui ta isegi ei võida, siis lahkub lahingust väärikalt, kuid seda väärikust nappis. Saime kindla 1:4 ketuka ning minu arvates oli Emeryl aeg lahkuda.
Kuid nagu viimasel ajal on Arsenali klubis tavaks saanud, siis fännide soove ei võta mitte keegi kuulda, vaid omanikud tegutsevad nii, et neil endil oleks kõige parem olla. Oli näha, et Hispaania peatreeneril nappis ideid ning ta paistis olevat läbipõlenud.
2019. aasta 29. novembril oli Emery ametist lõpuks prii. Ning ma võin ausalt öelda, et mul on ta üle hea meel, sest oma järgmise koduklubi Villarreali eest teeb ta suuri tegusid.
Arteta algus polnud paljulubav
Ligi kuu aega pärast Emery vallandamist asus peatreeneritoolile klubi endine mängija Mikel Arteta, kes oli palliplatsil alati nutikas pallur ning pärast mängijakarjääri lõppu sai temast Pep Guardiola abiline Manchester Citys ehk minu lootused olid üpriski kõrged.
Õnneks suutsime esimesel hooajal võita FA Cupi, mis tegelikult tähendab minu jaoks päris palju, sest iga karikas on tähtis. Triumf ei tulnud ka just eriti kergelt, sest finaalis oli vastaseks meie igipõline rivaal Chelsea. Paar nädalat hiljem alistasime Community Shieldi finaalis Liverpooli, mis oli samuti vägagi magus.
Aga nagu Arsenali fännile kohane, siis lootused ja ootused ei võrdu reaalsusega. Kõige rohkem jäävad kripeldama 2021. aasta Euroopa liiga poolfinaalmängud Villarreali vastu, klubi, keda oli juhendamas meie endine peatreener Unai Emery. Esimese mänguga võis rahule jääda, sest me suutsime kaheväravalise kaotusseisu üheväravaliseks vähendada ehk teises kohtumises, mis toimus kodus, pidime ainult ühe värava lööma. Aga noh, arvasite ära - muidugi ei saanud me sellega hakkama. Ma olin pärast mängu sõnatu - kas mängijad tegutsesidki nii arglikult, või oli see peatreeneri poolt valitud kehv taktika?
2020-21 hooaeg polnud nii halb, kui tabel seda näitas
Eelmine hooaeg oli esialgu minu jaoks katastroof, sest me pidime leppima kaheksanda kohaga, aga kui nüüd põhjalikult järele mõelda, siis tegelikult oli too hooaeg just proovikiviks meie klubi noortele – esile kerkisid Bukayo Saka, Emile Smith Rowe ja Gabriel Martinelli (kui ta püsis tervena), kes said vajaliku kogemuse, mida tänavusel hooajal rakendada.
Ligi kuu aega tagasi sai ilmsiks, et meie kapten Aubameyang ei jätka meeskonna liidrina ja mul oli tegelikult siiralt hea meel, sest praegu ongi aeg välja juurida vana umbrohi, et uued taimed saaksid kasvada. Auba eelmine ning tänavune hooaeg on olnud alla igasugust arvestust ning tal on aeg leida endale mõni muu klubi. Meil on nüüd lisaks eelmainitud noortele peale tulemas ka Charlie Patino, kes suutis oma Carabao Cupi raames peetud debüütmängus Sunderlandi väravavõrku sahistada.
Jah, Arsenali suvine tegutsemine üleminekute osas oli ka minu jaoks imelik, kuid Ben White ja Aaron Ramsdale on olnud väga head täiendused. Isegi Takehiro Tomiyasu on mäng-mängult üha paremaks muutunud.
Kindlasti oli jalgpallisõprade jaoks suur üllatus, kui ühel kevadisel hommikul märgati mitmete tippklubide pressiteateid sellest, et omavahel moodustatakse Euroopa Superliiga. Kui ma nägin, et uue võistlussarja üheks aseesimeheks saab Arsenali omanik Stan Kroenke, siis ma tõsiselt ei imestanud, sest tegemist on väga omakasupüüdliku inimesega, kes eelistab ameerikapärast spordimudelit, kus klubidele on liigakoht ning kopsakas rahasumma garanteeritud. See oli esimene ning ainuke kord mu elus, kui ma reaalselt mõtlesin, et peaksin leidma mõne muu klubi, mille fänn olla, sest kui selline tegu oleks läbi läinud, siis minu jaoks oleks Arsenal enda hinge maha müünud.
Kahju oli hiljem näha seda, et Kroenke polnud nõus oma klubi Spotify omanikule Daniel Ekile, kes on Arsenali fänn olnud täpselt nagu mina, maha müüma. Ehk oleksid Eki saabumisega kasulikud muutused toimunud, kes teab. Usun, et kõik meie klubi toetajad nõustuvad, et praegusel omanikul on aeg lahkuda.
Reaalsus on see, et meeskond mängib praegu hästi, noored on vägal heal tasemel (ja nad suudavad tegelikult veelgi juurde panna!), koduliigas oleme neljandal tabelireal ehk Meistrite liiga kohas kinni ning Carabao Cupis on kaks põnevat poolfinaalmatši Liverpooliga veel ees.
Enne septembrikuist koondiseakent oli meil Premier League'i tabelis punktide kohal ümmargune null, Arteta treeneritool kõikus ning jalgealune põles, kuid ta tuli pingega väga hästi toime. Paljud toetajad sisendasid sügisel, et Arsenali peatreener vajab aega ning tundub, et see oli tõesti ainukene asi, mida ta vajas.
Minu hinnangul tuleks meil klubina panustada rohkem noormängijatesse, et näiteks paari hooaja pärast olla ka tugevalt tiitlikonkurentsis sees. Õnneks on minuga samal arvamusel Arteta, kes on andnud paljudele noortele neid vajalikke mänguminuteid, et nood saaksid juurde kogemust ning enesekindlust.
Kuna Arsenali toetamine on kui sõit Ameerika mägedel, siis eks näis, millised on emotsioonid pärast 16. jaanuarit. Enne seda ootavad meid ees kaks mängu Liverpooli, Manchester City, Tottenhami ja FA Cupi raames Nottingham Forestiga.
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta