Kataris toimuv MM on endaga kaasa toonud tohutu pahameele laviini. Katarist ja FIFA-st saaks kirjutada pikalt ja laialt, kuid hoopis räägin oma MM-i kogemusest. Argentina on MM-i avamängu (väga kehvasti) ära pidanud, mistap on paslik minna ajas tagasi aastasse 2018, kui neil oli grupis samuti täbar seis.

Neli aastat tagasi avanes mul vägev võimalus külastada jalgpalli maailmameistrivõistlusi. Eeltöö algas umbes kaks aastat varem, kui leppisin isaga kokku, et see on turniir, mida kindlasti peame külastama. Panustasime Peterburis toimuvatele mängudele, sest Eestile on see linn kõige lähemal.

Kuna piletite ostuõiguseks pidi osalema loosis, siis tuleb tunnistada, et loosiõnn naeratas meile kenasti - saime piletid soetada Argentina ja Nigeeria vahelisele kohtumisele, mis otsustas kahekordse maailmameistri saatuse.

Valisime piletiteks kõrgeima kategooria omad, mis tähendas, et istusime külje peal keskosas. Piletihind oli 210 dollarit ehk tollal umbes 180 eurot. Aasta enne mängu saime broneerida ka majutuse, mis maksis 20 eurot öö. Öömaja asus peatänava Nevski prospekti lõpus ehk selle üle kurta ei saanud.

Argentina alustas MM-i 1:1 viigiga Islandi vastu, millele järgnes 0:3 tappasaamine Horvaatialt ning Nigeeria kaotas avamängus 0:2 horvaatidele, ent alistas Islandi 2:0 - see kõik tekitas olukorra, et Argentina pidi viimase matši kindlasti võitma, viik või kaotus oleks edasi viinud Nigeeria.

Päev pärast jaanipäeva asusin isa ja ta kahe sõbraga Venemaa poole teele. Neljapäevane tripp koos vägeva vutilahinguga ootas ees. Juba bussis kohtasin rõõmsameelseid Argentina fänne, kes läbi Eesti olid ida poole liikumas. Lõbusad argentiinlased jutustasid erinevaid lugusid, kuidas nad koondisega üle maailma koos on reisinud, ent kui küsisin, mis nad Argentina seisust alagrupis arvavad, siis muutus igaühe nägu väga tõsiseks. Peamiseks süüdlaseks ristiti peatreener Jorge Sampaoli, keda ei usaldanud fännid ega mängijad.

Esimese päeva õhtul arvasime, et targem on vaadata teisi mänge öömaja juures olevast pubist, kuhu naasime ka kolmanda päeva õhtul.

Kätte jõudis mängupäev ning juba hommikul oli sees tavapärasest erilisem tunne, sest viimaks ometi sai näha Argentina koondist mängimas ja veel MM-il. Lionel Messit nägin esmakordselt kolm aastat varem, kui külastasin 2015. aasta Meistrite liiga finaali, ent see lugu on mõneks teiseks korraks.

Kõigile Fan ID kaelakaardi omanikele oli ühistransport Peterburis mängupäeva ajal tasuta, mistõttu otsustasime Krestovski staadionile sõita metrooga. Astusime Nevski prospektist sõiduvahendi peale ja siis tekkis juba see õige mängu tunne - Argentina fännid, keda oli terve rong täis, laulsid täiest kõrist nii kodumaast, Messist kui ka Maradonast.

Teekond metroojaamast staadionile kestis 15 kuni 20 minutit, aga rahvamassid tegid selle jalutuskäigu palju lõbusamaks. Ütleme nii, et umbes 90 protsenti inimestest kandsid Argentina koondise atribuutikat, 7 protsenti Nigeeria oma ja 3 protsenti olid tavalistes erariietes. Tekkis tunne, nagu oleksin sattunud Argentina kodumängule nende enda riigis.

Staadioni ümber kõlasid erinevad Argentina fännide viisijupid ja käis ka aktiivne nännimüük, kust mul õnnestus soetada Argentina koondise särk. Olen alati erinevate suurte kohtumiste eel ostnud endale mälestuseks mängusärgi. Kaasas oli mul ka suur Eesti lipp, sest minu hinnangul on MM selline üritus, kuhu kogunevad inimesed üle terve maailma. Tore oli näidata, kust pärit olen.

Kohtumise ajal sain enda kohalt jälgida, kuidas Messi viis suurepärase väravaga Argentina juhtima, kuid teisel poolajal Nigeeria viigistas penaltist. Kõik teadsid, et selle skooriga on argentiinlaste turniir lõppenud, mistap muutusid Argentina fännid enda mängijate vastu. Kõlasid erinevad vulgaarsetest sõnadest koosnevad laused, kuid see kõik muutus mängu lõpus, kui Rojo viis võiduväravaga koduriigi grupist edasi. Staadion piltlikult öeldes plahvatas selle tabamuse peale. Mu ümber olnud Argentina fännid võtsid suure juubeldamise käigus ka minu ümbert kinni, nagu oleksin üks nende seast.

Taas võeti üles erinevad viisijupid, kus ülistati Argentinat, Messit ja Maradonat. Võimalik, et ka Sampaoli sai kuni järgmise mänguni oma patuoina tiitlist priiks. Pool tundi pärast lõpuvilet Argentina fännid ikka veel lustisid tribüünidel ja paistis, et nad ei kavatsegi sealt lahkuda - ka minul tekkis tunne, et ma ei tahaks sealt lahkuda, sest see siiras rõõm kandus üle ka mulle.

Nõustun, et FIFA väärib tänavuse fiasko eest teravat kriitikat ning Venemaa on terroririik, aga minu hinnangul korraldati 2018. aasta turniir väga kenasti. Minul ei tekkinud staadionil ega teistes kohtades mitte ühtegi probleemi ning olin isegi positiivselt üllatunud, et kõik nii kenasti sujus. Suuresti mõjutasid mu arvamust ka vägevad Argentina fännid.

Kuna Fan ID kaelakaartidega sai 2018. aasta lõpuni Venemaale siseneda viisavabalt, siis kasutasin seda võimalust. Külastasin sügisel Peterburi Zeniti Euroopa liiga mängu Kopenhaageni vastu ning ka sealt tulin tagasi positiivse kogemusega.