Viiendat korda järjest MM-ile murdnud Austraalia koondisel pole ühtegi superstaari ega isegi staarikest. On vaid lootus, et varemgi liidetavate summast suuremaks paisunud meeskonnavaimu toel õnnestub üllatada.

• Kas Prantsusmaa koondis suudab mullust saavutust korrata või tabab neid kurikuulus needus?
• Taani ihkab kripeldused ära kratsida. Mehed on õppinud ja dünamiit valmis!
• Dramaatiliselt Katari jõudnud Tuneesia pakatab enesekindlusest ja panustab meeskondlikkusele

Kümnest esimesest MM-ist vaid ühel osalenud Austraalia lükkas suurturniiri ukse uuesti lahti 2006. aastal ja jõudis toona Saksamaal ka kaheksandikfinaali ning jäi seal paljude meelest väga ebaõiglasest penaltist Itaaliale alla. Pärast seda on küll alati lõppvõistlusele jõutud, aga alagrupist edasi enam mitte.

Üheksast mängust on kätte saadud kõigest üks võit ja üks viik, mis näitab, et Okeaaniast Aasia jalgpalliperre kolimisest pole suuremat tolku olnud. Tehti seda ju nimelt eesmärgiga püsivamalt tugevate vastastega kohtuda, kuna Okeaania valikturniiridel mängiti enamasti saareriikidega, kellest jõud hõlpsalt üle käis.

Seekord pidi Austraalia läbi käima eriti pika tee, sest valiksarja kolmandas ringis jäädi Saudi Araabia ja Jaapani järel kolmandaks ning edestati vaid punktiga Omaani, mis tähendas, et ees ootasid sõelmängud. Seal alistati esmalt Aasia tsoonikaaslane Araabia Ühendemiraadid ning seejärel ülidramaatiliselt ka Peruu, kui Graham Arnold vahetas penaltiseeriaks postide vahele varuväravavahi, kelle tantsusammud ajasid peruulased lootusetult närvi ja tõid Rohelise mandri meestele jälle lõppvõistluse koha.

Kui peamiselt suurliigasid jälgiv jalgpallisõber austraallaste seekordse nimekirja ette võtab, võib vabalt juhtuda, et esimese hooga ei tunne ta sealt ära ainsatki nime. Süvenedes selgub siiski, et paljudel meestel on kogemusi ka näiteks Bundesligast või Premier League'ist, aga midagi sellist nagu näiteks 2006. aastal, kui rivistusse kuulusid näiteks Tim Cahill, Mark Schwarzer, Brett Emerton, Lucas Neill, Mark Viduka, Harry Kewell, John Aloisi ja Mark Bresciano.

Isegi nelja aasta eest olid austraallastel veel rivis elav legend Cahill ja kogenud kapten Mile Jedinak, nüüd aga ühtegi sellise kaliibriga meest pole. Mitu eelmainitut leiab hoopis koondise treeneritetiimist, sest sinna kuuluvad nii Bresciano, Kewell kui ka Tony Vidmar. Vahest kõige kuulsam on aga hoopis hollandlasest abitreener Rene Meulensteen, kes töötas pikka aega Manchester Unitedis Sir Alex Fergusoni kõrval.

Kuid kui 2006. aasta koondise tuumik mängis Inglismaa kõrgliigas, siis praegu pole Austraalial koondisesse võtta ainsatki sellist mängijat. Kuldses põlvkonnas oli isiksusi, keda teati juba enne turniiri ja kes lõpetasid pealekauba üle 30 aasta kestnud ootuse. Praegu selliseid mehi aga napib, kuid uueks staariks võib tõusta 18-aastane Garang Kuol. Samas ei saa ka sugugi välistada, et MM paiskab Austraalia ridadest rambivalgusesse mõne mehe, kellest praegu keegi midagi ei tea.

Meeskonna staar - Aaron Mooy

Staarivaba koondise nimekaim mängumees on Mooy, kes hüppas omal ajal Austraalia liigast otse Manchester Citysse, kuigi nende eest päevagi ei mänginud. Mooy laenati hoopis esiiliigasse Huddersfieldi, kellega ta ka kohe kõrgseltskonda tõusis, et kaks aastat seal ja siis veel ühe aasta jagu Brightonis mängida. Lõpuks kogunes tema arvele ligi sada Premier League'i mängu.

Kõigest 30-aastaselt põikas Mooy järgmise käiguna suurt raha teenima Hiina kõrgliigasse, ent lõi  suvel osalt just MM-i silmas pidades käed Glasgow Celticuga ning on seal aina paremasse vormi tõusnud. Mooy tegutseb tavaliselt alumise poolkaitsja positsioonil, kuid on viimastes mängudes ilmutanud ka ründeoskusi, tõustes number kaheksa kohale ning kasutanud seal ära oma head sööduoskust ja loovust. 

Silm peale - Garang Kuol

Ühe mängu pidanud 18-aastase ründaja ümber ei tohiks ju ometigi nii palju lokku lüüa? Aga lüüakse, sest tegu on talendiga. Septembris sõlmis Kuol lepingu Inglismaa kõrgliigas kõrgelt lendava Newcastle Unitediga ning liitub nendega 1. jaanuaril ehk pärast finaalturniiri lõppu.

Khartoumist pärit vanemate lapsena sündis Kuol Egiptuses, kuhu tema pere oli Sudaani sõja eest põgenenud, ning peagi liiguti edasi Austraaliasse. Austraalia A-koondisesse jõudis ta tänavu septembris, kui debüteeris Uus-Meremaa vastu.

Viimastes liigamängudes on Kuol teinud kõik endast oleneva, et Graham Arnoldi usaldust pälvida. Näiteks viimases Central Coast Marinersi liigamängus Western Sydney Wanderersiga sekkus ta vahetusest, aga jõudis sellest hoolimata anda kaks väravasöötu. Pärast legendaarset Harry Kewelli noorima mehena koondisedebüüdini jõudnud Kuolil on rahvuskaaslaste arvates olemas kõik võimalused, et sähvatada MM-il näiteks samamoodi nagu sama vana Michael Owen Inglismaa särgis 1998. aastal.

Suurim mure - suure mängu kogemused

Austraalia koondislastest enamik mängib Euroopas, aga mitte ainuski mees ei kuulu tippklubisse. Kõige lähemal on sellele Mooy, kelle tööandjaks on Meistrite liiga alagruppi jõudnud Glasgow Celtic. Mullu korraks ka Arsenali hingekirja sattunud 75-kordne koondislane väravavaht Mathew Ryan on maandunud Kopenhaagenis, pallureid leiab peale tavapärase Inglismaa-Šotimaa veel ka Itaalia, Saksamaa, Taani, Hispaania ja isegi Jaapani klubidest.

Samas puudub austraallastel see eelis, mis on näiteks Kataril ja Saudi-Araabial ehk kogu koondise üheskoos hoidmine - mehed on mööda ilma laiali ja nende ühtseks tervikuks sulatamine nõuab treeneritelt aega. Just aega napib aga tänavuse MM-i osalistel teatavasti kõige enam.

Peatreener - Graham Arnold

Austraalia on alates Guus Hiddinki ajastust toetunud väga tugevalt hollandlaste oskusteabele. Vahele on tulnud ka põikeid sakslaste manu või kaasmaalastele võimaluse andmist, alates 2018. aastast on pukis Graham Arnold. Ent tegelikult ulatub rahvusvaheliselt vähetuntud Arnoldi töö Austraalia koondise juures juba 2000. aastasse, kui temast sai esmakordselt abitreener.

Ise omal ajal Austraalia särgis 19 koondiseväravat löönud Arnold asus esmakordselt peatreneeriametisse vahemikus 2006-07, proovis seejärel kätt kodumaa tippklubides ja Jaapaniski, ent on alates 2018. aastast uuesti A-koondise tüüri juures. Tänavu tüüris ta austraallased läbi suvisest maailmajagude vaheliste sõelmängude kadalipust, kus esmalt seljatati Araabia Ühendemiraadid ja siis ka Peruu.

Viimases kohtumises kasutas Arnold seejuures Hollandi legendi Louis van Gaali kullavaramust pärinevat nippi - mäletate ju küll, kuidas 2014. aasta MM-i veerandfinaalis Costa Ricaga tuli 120. minutil postide vahele Tim Krul, tõrjus kaks lööki viiest ja aitas Hollandi poolfinaali? Nüüd tegi Arnold sama, kutsudes platsilt ära koondise kapteni Mathew Ryani ja saates tema asemele habemiku Andrew Redmayne'i. Too tõrjus peruulaste otsustava löögi ja Austraalia oligi viiendat korda järjest finaalturniiril.

Kristjan Jaak Kangur: Peaks juhtuma suur ime, et austraallased alagrupist edasi saaksid. Prantsusmaa ja Taani vastu ei tohiks neil olla vähimatki võimalust, Tuneesiaga on asi ehk lihtsam, aga MM on ennegi üllatusi pakkunud. Ja mängima minnakse pingevabalt, sest keegi ei oota neilt midagi.

Mängud alagrupis:

T, 22. novembril kell 21.00 vs Prantsusmaa (Al Wakrah)
L, 26. novembril kell 12.00 vs Tuneesia (Al Wakrah)
K, 30. novembril kell 17.00 vs Taani (Al Wakrah)

Kinnitatud koosseis:

Väravavahid: Mathew Ryan (Kopenhaagen), Andrew Redmayne (Sydney FC), Danny Vukovic (Cenntral Coast Mariners).

Kaitsjad: Milos Degenek (Columbus Crew), Fran Karacic (Brescia), Nathaniel Atkinson (Hearts), Bailey Wright (Sunderland), Aziz Behich (Dundee United), Joel King (OB), Thomas Deng (Niigata Albirex), Kyle Rowles (Hearts), Harry Souttar (Stoke City).

Poolkaitsjad: Ajdin Hrustic (Hellas Verona), Aaron Mooy (Celtic), Riley McGree (Middlesbrough), Jackson Irvine (St Pauli), Keanu Baccus (St Mirren), Cameron Devlin (Hearts).

Ründajad: Mathew Leckie (Melbourne City), Jamie Maclaren (Melbourne City), Awer Mabil (Cadiz), Mitchell Duke (Fagiano Okayama), Jason Cummings (Central Coast Mariners), Craig Goodwin (Adelaide United), Garang Kuol (Central Coast Mariners), Marco Tilio (Melbourne City).