Kõige kurioossemad jalgpalliuudised tulevad ikka Lõuna-Ameerikast. Kõik teavad ju tuntud mõttetera, et jumal on andnud Brasiiliale maailma parimad pallurid ja maailma mannetuimad jalgpallijuhid. Aga kui juhid on juhmid, juhtub ikka ja alati midagi jaburat, mis eemalt vaadatuna või tagantjärgi meenutades on naljakas.

Brasiilia jalgpalli iga-aastane naljanumber on kaua olnud meistrivõistluste süsteemi muutmine. Alles mullu seati Brasiilias sisse mujal maailmas nii enesestmõistetav kõik-mängivad-kõigiga-kaks-korda-läbi skeem. Mis andis 46-st mängust täpselt 100 punkti kogunud Cruzeirole võimaluse väita, et nemad on kõigi aegade esimene seaduslik maa meister!

Kui meistrivõistlused Brasiilias lähenevad lõpule, algab tapetao. Teisisõnu üritavad meeskonnad protesti näol tagasi võita väljakul kaotatud punkte. Küll apelleeritakse sellele, et mõni vastasmeeskonna varumängija oli vahetusmeeste pingil istunud seljas vale numbriga särk, küll mõeldakse välja veelgi absurdseimaid põhjusi. Kusjuures kohati näib, et kohalikus kontekstis polegi tegu absurdiga, vaid tõsise asjaga. Aga Brasiilia pole Lõuna-Ameerika ainus riik.

Ka mujalt kostub koomilisi kahinaid. Argentiinas otsis Estudiantest juhendanud Carlos Bilardo partnerit liiga tippväravakütile Ernesto Fariasele. 1986. aastal argentiinlased MM-tiitlini viinud Bilardo pakkus seejuures kuus ja pool miljonit Eesti krooni igale jalgpallurile, kes lööks vähemalt 8 väravat meistrivõistluste teise ringi 19 mängus. Aga kokkuleppe juurde käis klausel: kui pallur ei suuda lepet täita, võlgneb ta Bilardole poole nimetatud summast.

Me teame, et punasel kontinendil on mängija koondisest välja jäetud liiga pikkade juuste pärast (Fernando Redondo ning Argentiina) ning hümni laulmisest keeldumise üle (Andres Mendoza ja Peruu olümpiakoondis). Ka värvikad kollkiprid seonduvad eelkõige Lõuna-Ameerikaga. Olgu selleks skorpionilöögiga oma karistusalast palli välja põrutav kolumblane Rene Higuita või karjääri jooksul 64 kolli löönud Paraguai puurivaht Jose Luis Chilavert.

Muidugi juhtub ka Euroopas igasugust, kuid see on rohkem seotud kurioosumitega mängus ja vähem kehvadest reeglitest või ala juhtimisest. Ja treenereid, kes oskavad vaimukalt lõugu lõksutada, leidub ju lausa meil siingi – Eestis. Paraku pole nende seas ainsatki vutitreenerit ja sellest on natuke kahju. Viimase aasta-paari jooksul on meie meediat ja masse kõvasti naerutanud korvpallitreener Andres Sõber. Kuigi korvpallis on meeskondade tase ühtlane ja see tagab ka suure publikuhuvi, lisavad Andres Sõbra piprased kommentaarid mängudele vürtsi juurde. Teiste treenerite nokkimine teeb asja atraktiivsemaks eelkõige laiematele hulkadele.

Seda viimast oleks vaja Eesti jalgpallimeistrivõistlustele. Külm ilm ei ole kuigi hea võõrustaja. Soojas saalis on hulga mõnusam pallimängu jälgida. Seega aitaks pisike treeneritevaheline sõnasõda ja vaimukuste pildumine ajakirjanduses tekitada huvi meistriliiga mängude vastu.

Üks positiivne nihe on viimaste aastate jooksul juba toimunud – staadionile on tee leidnud ilusad tüdrukud ja mitte ainult need, kes ise jalaga palli löövad ja mitte ainult need, kel oma poiss mängib. See on oluline näitaja. Kaudselt on see märk jalgpalli staatuse tõusust. Plikad käivad ju ikka iidoleid imetlemas ja autogrammi anumas. Järelikult on jalgpall saavutanud staatuse, mis tõmbab ligi neidki, kelle otsene huvi mängu vastu on nõrk või puudub üldse. Jalgpalli mängivad poisid on popid. Neil on plikade silmis perspektiivi. Ilusate tüdrukute huvi maskuliinse jalgpalli ja tema harrastajate vastu tagab omakorda selle mängu jätkusuutlikkuse, kui väljenduda moodsalt. Aga moodi on naisolevused – suured ja väiksed – alati nobedad ära tabama. Kõige kurioossemad jalgpalliuudised tulevad ikka Lõuna-Ameerikast. Kõik teavad ju tuntud mõttetera, et jumal on andnud Brasiiliale maailma parimad pallurid ja maailma mannetuimad jalgpallijuhid. Aga kui juhid on juhmid, juhtub ikka ja alati midagi jaburat, mis eemalt vaadatuna või tagantjärgi meenutades on naljakas.

Brasiilia jalgpalli iga-aastane naljanumber on kaua olnud meistrivõistluste süsteemi muutmine. Alles mullu seati Brasiilias sisse mujal maailmas nii enesestmõistetav kõik-mängivad-kõigiga-kaks-korda-läbi skeem. Mis andis 46-st mängust täpselt 100 punkti kogunud Cruzeirole võimaluse väita, et nemad on kõigi aegade esimene seaduslik maa meister!

Kui meistrivõistlused Brasiilias lähenevad lõpule, algab tapetao. Teisisõnu üritavad meeskonnad protesti näol tagasi võita väljakul kaotatud punkte. Küll apelleeritakse sellele, et mõni vastasmeeskonna varumängija oli vahetusmeeste pingil istunud seljas vale numbriga särk, küll mõeldakse välja veelgi absurdseimaid põhjusi. Kusjuures kohati näib, et kohalikus kontekstis polegi tegu absurdiga, vaid tõsise asjaga. Aga Brasiilia pole Lõuna-Ameerika ainus riik.

Ka mujalt kostub koomilisi kahinaid. Argentiinas otsis Estudiantest juhendanud Carlos Bilardo partnerit liiga tippväravakütile Ernesto Fariasele. 1986. aastal argentiinlased MM-tiitlini viinud Bilardo pakkus seejuures kuus ja pool miljonit Eesti krooni igale jalgpallurile, kes lööks vähemalt 8 väravat meistrivõistluste teise ringi 19 mängus. Aga kokkuleppe juurde käis klausel: kui pallur ei suuda lepet täita, võlgneb ta Bilardole poole nimetatud summast.

Me teame, et punasel kontinendil on mängija koondisest välja jäetud liiga pikkade juuste pärast (Fernando Redondo ning Argentiina) ning hümni laulmisest keeldumise üle (Andres Mendoza ja Peruu olümpiakoondis). Ka värvikad kollkiprid seonduvad eelkõige Lõuna-Ameerikaga. Olgu selleks skorpionilöögiga oma karistusalast palli välja põrutav kolumblane Rene Higuita või karjääri jooksul 64 kolli löönud Paraguai puurivaht Jose Luis Chilavert.

Muidugi juhtub ka Euroopas igasugust, kuid see on rohkem seotud kurioosumitega mängus ja vähem kehvadest reeglitest või ala juhtimisest. Ja treenereid, kes oskavad vaimukalt lõugu lõksutada, leidub ju lausa meil siingi – Eestis. Paraku pole nende seas ainsatki vutitreenerit ja sellest on natuke kahju. Viimase aasta-paari jooksul on meie meediat ja masse kõvasti naerutanud korvpallitreener Andres Sõber. Kuigi korvpallis on meeskondade tase ühtlane ja see tagab ka suure publikuhuvi, lisavad Andres Sõbra piprased kommentaarid mängudele vürtsi juurde. Teiste treenerite nokkimine teeb asja atraktiivsemaks eelkõige laiematele hulkadele.

Seda viimast oleks vaja Eesti jalgpallimeistrivõistlustele. Külm ilm ei ole kuigi hea võõrustaja. Soojas saalis on hulga mõnusam pallimängu jälgida. Seega aitaks pisike treeneritevaheline sõnasõda ja vaimukuste pildumine ajakirjanduses tekitada huvi meistriliiga mängude vastu.

Üks positiivne nihe on viimaste aastate jooksul juba toimunud – staadionile on tee leidnud ilusad tüdrukud ja mitte ainult need, kes ise jalaga palli löövad ja mitte ainult need, kel oma poiss mängib. See on oluline näitaja. Kaudselt on see märk jalgpalli staatuse tõusust. Plikad käivad ju ikka iidoleid imetlemas ja autogrammi anumas. Järelikult on jalgpall saavutanud staatuse, mis tõmbab ligi neidki, kelle otsene huvi mängu vastu on nõrk või puudub üldse. Jalgpalli mängivad poisid on popid. Neil on plikade silmis perspektiivi. Ilusate tüdrukute huvi maskuliinse jalgpalli ja tema harrastajate vastu tagab omakorda selle mängu jätkusuutlikkuse, kui väljenduda moodsalt. Aga moodi on naisolevused – suured ja väiksed – alati nobedad ära tabama.