MÄNGUD
UUDISED
EILE
TÄNA
HOMME

Logi sisse

Sotsiaalmeedia kontoga portaali sisenemiseks pead sisestama õige salasõna ja kasutajanime ning nõustuma oma andmete jagamisega Soccernetiga.

Soccerneti kontoga portaali sisenemiseks logi eelnevalt foorumisse sisse ning seejärel kliki portaalis Soccerneti sisselogimisikoonil.

Olles foorumi mobiilivaates, saab portaali tagasi, kerides lehe lõppu ning klikkides "Portaal".

INGLISMAA
Link kopeeritud

Inglise jalgpalli süsimust päev: 40 aastat tagasi pöördus Bradfordi pidu mõne sekundiga katastroofiks

Link kopeeritud
Veiko Valdna
Veiko Valdna

Bradford City värvides pärg tuletab meelde neid, kes 40 aastat tagasi staadionilt enam kunagi koju ei jõudnud. Foto: Scanpix / Thomas Gadd / Imago images / Prime Media Images

Mais 1985 tabas Bradfordi jalgpalliklubi Inglismaal mõõtmatu tragöödia. Lincoln City vastu peetud matši ajal puhkes staadioni peatribüünil tulekahju, mis nõudis 56 inimese elu ja vigastas veel sadu. Briti jalgpalliajaloo üks süngemaid päevi sai alguse hooletult pillatud suitsukonist ja paljastas rängad puudujäägid tollaste staadionite tuleohutuses.

11. mai 1985 pidi Bradfordi linna spordielu jaoks algselt olema hoopis suur pidupäev. Valley Parade'i staadionil algav jalgpallimatš Bradfordi ja Lincolni vahel oli hooaja viimane ning suurepärases hoos kodumeeskond oli juba paar mängu varem kindlustanud kolmanda divisjoni (tänases mõistes League Two) meistritiitli.

Kohtumist ja sellele eelnenud pidulikku karikatseremooniat oli kogunenud vaatama ligemale 11 000 silmapaari, peaaegu kaks korda rohkem, kui klubi senise hooaja keskmine publikunumber. Ürituse olulisuse tõttu kanti kohtumist üle ka telepildi vahendusel, mis oli veel tol ajal madalama liiga mängudel üsnagi tavapäratu.

Verdtarretavad sündmused said alguse kohtumise 40. minutil, kui üle 3000 inimese mahutava peatribüüni põrandalaudade vahelt märgati ühtäkki tõusmas kurjakuulutavat suitsuvinet. Peagi ilmusid nähtavale esimesed leegid, mis mööda kulukuiva puitehitist pöörase kiirusega levima asusid.

Paanikas pealtvaatajad valgusid väljakule ja tormasid väljapääsude suunas, kui põrgulik tulemöll nende selja taga aina suuremat jõudu kogus. Terves sektoris polnud käepärast ainsatki tulekustutit, sest need olid huligaanitsemise kartuses eemaldatud. Vaid nelja minutiga oli kogu Bradfordi staadioni küljetribüün lausleekides.

Kohtumist kommenteerinud ITV reporter John Helm ei uskunud oma silmi, kui tavapärasest vutireportaažist sai ühtäkki reaalajas lahtirulluv katastroofifilm.

"Kodumeeskond oli parajasti sooritamas audiviset, kui märkasin mängija taga leegikuma. Palusin ülekande režissööril see plaani võtta, kuigi see tundus esmapilgul tühiasi. Ent mõne momendi pärast oli selge, et juhtumas on midagi täiesti groteskset ja uskumatult hirmsat," meenutas Helm hiljem.

Tulepõrgu, mis tunnistajate sõnul levis kiiremini kui inimene joosta jaksanuks, saavutas maksimaalse jõu. Põlengu kuumus kerkis niivõrd kõrgele, et seda oli tunda ka vastastribüünil. Pealtvaatajaid evakueerivate politseinike riided ja juuksed võtsid tuld ainuüksi leekides staadioniosale lähenemisest ning katuselt laastudena langevad tulikuumad tõrvapapitükid muutusid otsekui inimesi pommitavateks tõrvikuteks.

Tulekustutitest traagilisem eksimus aga oli tehtud hoone väljapääsude juures. Tribüüni taga asuvad uksed ja pöördväravad olid mängu ajaks lukustatud ning polnud kedagi, kes neid avaks. Instinktiivselt väljapääsude poole tormanud inimesed jäid kohutavasse tulelõksu.

Väljak päästis sajad elud

Hea seegi, et Bradfordi staadionil puudusid pealtvaatajaid mänguplatsist eraldavad piirdeseinad. Nii pääses suurem osa publikumassist leekide eest just murule põgenedes. Vastasel juhul võinuks hukkunute arv olla mitmekordne.

Platsil olnud mängijadki pääsesid üle noatera. "Kohtunik andis tuld märgates vile ja käsutas meid väljakult tunnelisse," meenutas Bradfordi keskväljamees John Hendrie juhtunu esimesi hetki mängijate vaatenurgast. "Jõudsime seal olla heal juhul mõne sekundi, kui meid uuesti välja kihutati. Kui lõpuks läbi staadioni kontori tänavale pääsesime, oli seal täielik kaos, ümberringi karjed, sireenid ja meeletu paanika."

1886. aastal ehitatud staadion oli ajale lootusetult jalgu jäänud. Kohalikud tuletõrjeinspektorid olid hoonele väljastanud kaks tõsist ettekirjutust, toonitades, et staadionil on tõsine oht tuleõnnetuseks. Kõige kriitilisemaks peeti vanamoodsat puidust tribüüniosa, mille põrandalaudade alla kogunes praht ja prügi. Kui hooletu külastaja pillatud suitsukoni sel saatuslikul päeval istepinkide alla pääses, polnudki õnnetuseks rohkem vaja.

Alles kustutustööde lõpus avanes tragöödia tõeline ulatus. Leegid hävitasid tribüüni täielikult, jättes püsti vaid skeletti meenutava metallkonstruktsiooni. Tule levik oli olnud niivõrd kiire, et osa surnukehi leiti endiselt oma istekohtadelt. Hukkus 56 pealtvaatajat, teiste seas ka klubi endine esimees Sam Firth. Rohkem kui 250 inimest sai vigastada.

Põlevalt tribüünilt eluga pääsenud Matthew Wildman veetis haiglaravil 2 pikka kuud. "Olin põletushaavadega kaetud pealaest jalatallani, mind opereeriti lugematuid kordi, sageli ka kaks korda päevas," kirjeldas õnnetuse hetkel 17-aastane noormees enda ja paljude saatusekaaslaste elumuutvaid läbielamisi.

Ähvardavale ohule löödi käega

Katastroofile järgnenud juurdlus võttis luubi alla klubi presidendi Stafford Heginbothami ja klubi juhatuse rolli mängupaiga puudulikus ohutuses. Selgus, et kuigi klubi juhtkond oli teadlik suurtest vajakajäämistest, ei pööranud keegi sellele piisavalt tähelepanu.

Üles leiti ka mees, kellest väidetavalt tuli alguse sai. Kustutatud sigaret oli pudenenud kogemata kombel istekohtade alla ja kui esiti oli ta proovinud kärssavat jalgealust kohviga kustutada, polnud sellest suuremat tolku. Selleks ajaks, kui mees jõudis olukorrast vastutavatele politseiametnikele teada anda, oli olukord juba kontrolli alt väljunud.

Aastaid hiljem juhtis põlengust ise pääsenud, aga neli pereliiget kaotanud Martin Fletcher oma raamatus tähelepanu faktile, et Heginbothami ettevõtetes oli tuleõnnetusi juhtunud ka varem. Võimalik süütamine ei leidnud siiski kinnitust ei õnnetuse järgselt ega hiljemgi.

Uurimise lõppraport nentis, et klubi tegevusetus ohutuseeskirjade täitmisel oli tulekahju üks peamisi faktoreid, ent kuulutas põlengu sellegipoolest õnnetusjuhtumiks. Vastutusele ei võetud lõpuks kedagi, kannatanutele maksti kokku 20 miljoni naela väärtuses hüvitisi.

Ometi võinuks kõik olemata olla. Tuleroaks langenud staadioniosa ootas remont ning ehitustööd olid kavandatud algama vaid kaks päeva pärast saatuslikuks saanud matši!

Õppetunnid olid kiired

Bradfordis juhtunu oli häirekell kogu Inglismaa jalgpallile. Katastroof viis Ühendkuningriigi staadionitel uute ja jäikade ohutusstandardite kehtestamiseni ning kujundas ümber staadionipersonali väljaõppe. Õnnetus andis ajendi puidust tribüünide ehitamise keelustamiseks ning paljude Briti jalgpalliväljakute rekonstrueerimisele järgnevate aastate jooksul.

Hoolimata traagilisest ja linna ajalukku sügava jälje jätnud episoodist tegutseb Bradford City jalgpalliklubi edukalt praegugi. Äsja kindlustati hooaja viimase mängu kuuendal lisaminutil löödud väravaga võit ja kolmas koht tabelis, mis tähendab, et tuleval hooajal pallitakse jälle Inglise kolmandal jalgpallitasandil League One'is. Sajandivahetuse paiku jõudis Bradford kahel hooajal mängida ka Premier League'is.

Moderniseeritud Valley Parade'i staadion vastab kõigile kaasaegsetele tingimustele ning kodumeeskond on üks paremini toetatud võistkondi terves liigas.

11. mai on Bradfordis päev, mida kunagi ei unustata. Igal aastal toimuv mälestusteenistus ning staadioni juurde püstitatud memoriaal on meeldetuletused ajaloo ühest ohvriterohkeimast õnnetusest jalgpallistaadionil.

Kasutatud kirjandus/viited:

Hispaania on Euroopa parim
Mis jääb meelde?
Ühe õnn, teise ebaõnn
Rekordid said löödud!
Vaatamist ja mõtlemist
Tasub vaadata
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.

RISTNURK