EM-finaalturniiri esimeses poolfinaalis kohtuvad täna õhtul Sheffieldis Inglismaa ja Rootsi naiskonnad ning homme selgitavad Saksamaa ja Prantsusmaa Milton Keynesis, kumb mängib pühapäeval Wembley’l ja kumb sõidab koju.

Kõik veerandfinaalid osutusid tasavägiseks, sest neljast mängust kolmes oli seis kohtumise 89. minutil viigis ja ühes 1:0. Kuigi kahes matšis läks vaja lisaaega ja ühes löödi võiduvärav 90+2. minutil, väljusid duellides võitjatena naiskonnad, kes läksid kohtumistele vastu soosikutena. Ühtegi üllatajat nelja parema seas pole.

Poolfinaliste ühendab ürgseim jalkatung – võidujanu! Nimelt on nad kõik viimase kümnendi jooksul esinenud selgelt alla oma ootuste. Igaühel on miski, mis kripeldab kas korralikult või väga kõvasti. Ning ainuke võimalus selle kripelduse eemaldamiseks on, nagu jalgpallis ikka, suur ja tähtis võit. Üks neljast jõuab pühapäeval sihile, aga ülejäänud kolme kripeldus paisub veel suuremaks.

Poolfinaliste piinavad kripeldused sarnanevad ainult tugeva sügeluse poolest, muu iseloom on igaühel erisugune. Nende täpseks diagnoosiks tasub esmalt vaadata naiste suurturniiride esinelikuid alates eelmise kümnendi algusest ehk 2011. aasta MM-ist. Kuna naiste jalgpallis on ka olümpia täisväärtuslik võistlus, kus parimad platsis, lisanduvad MM-idele ja EM-idele ka need.

Kokku on alates 2011. aastast mängitud kaheksa suurturniiri, mille tulemused on olnud järgnevad (* märgitud tulemused pole 3. ja 4. koht, vaid poolfinaali jõudmine, sest EM-idel pronksimängu ei peeta):

Väljaspool kahte EM-finaalturniiri on Euroopa naiskondade saak olnud kiduravõitu – üks kuld, kolm hõbedat ja kolm pronksi. Naiste jalgpalli on ikkagi valitsenud Ameerika Ühendriigid ning kui nende nõrkushetkede parimateks ärakasutajateks on osutunud Jaapan (2011 maailmameister) ja Kanada (2021 olümpiavõitja).

Saksamaa kripeldus | Tõsi, olümpiavõitja on ka Saksamaa, kes 2016. aastal Rio de Janeiros üllatuslikult kullale tuli, kui alistas finaalis 2:1 Rootsi, kes oli eelnevalt esmalt lülitanud konkurentsist välja suursoosiku USA ja seejärel ka võõrustaja Brasiilia. Aga see olümpiavõit ja 2013. aasta EM-tiitel ei vähenda Saksamaa naiskonda piinavat kripeldust.

Nimelt algas 2017. aasta EM-finaalturniiriga naiste koondisejalgpallis uus ajastu. Erinevalt eelmistest suutis see tõusta toimumise hetkel jalgpalli- ja spordimaailmas kesksele kohale. Turniiri võõrustas Holland süleles sündmust oranži fänniarmee ja siira rõõmuga, mis nakatas ja puges Euroopa keskmised jalgpallisõbra hinge oluliselt sügavamale kui varem.

Esimest korda peeti EM-finaalturniiri 16 naiskonna osalusel, aga see fakt üksi poleks tähendanud suurt midagi, kui väljakutelt poleks vaadanud vastu tõeline tippsport. Eelmised kuus EM-finaalturniiri (1995, 1997, 2001, 2005, 2009, 2013) olid kõik lõppenud Saksamaa võiduga, kusjuures päris mitmel puhul nii, et vastast neile polnudki. Ründaja Birgit Prinzi vedamisel oli Saksamaa rivaalidest väga selgelt üle.

2017. aasta EM oli midagi uut, sest kõik oli hoopis võrdsem ja põnevam, mängud taktikaliselt mitmekesised ning igasse tippvõistkonda jagus mitu silmatorkavalt säravat mängijat. Kuidas selleni jõuti? Euroopas leidus tolleks hetkeks piisavalt professionaalset klubijalgpalli, et aidata mängijad uuele tasemele. See kõik oligi põhjus, miks tolle finaalturniiriga algas naiste jalgpallis uus ajastu.

Seega vallandus suuremat sorti naiste jalgpalli pidu, mis kaks aastat hiljem Prantsusmaal mängitud menuka MM-finaalturniiriga veelgi paisus. Eelmised paarkümmend aastat Euroopa naiste jalgpalli valitsenud ning 2003 ja 2007 ka maailmameistriks tulnud Saksamaa sellest peost aga osa ei saanud, sest pudenes mõlemal turniiril konkurentsist veerandfinaalis.

Mullusele Tokyo olümpiale nad ei kvalifitseerunud ega saanud seetõttu kaitsta Rios võidetud kuldmedalit. Seega Saksamaa saabus käimasolevale EM-ile olukorras, kus neil oli selja taga kaks nurjunud ja üks vahele jäänud suurturniir. Nüüd ollakse poolfinaalis ning kahe võidu kaugusel särast, mida varem nii sageli kogetud. Saksamaa kripeldus tuleneb varasemast edust.

Rootsi kripeldus | Mullu 6. augustil Yokohama staadionil (areen, kus Brasiilia võitis 2002. aasta meeste MM-i finaalmatšis Ronaldo väravatest 2:0 Saksamaad) mängitud naiste olümpiafinaali penaltiseerias oli selja taga kaheksa lööki ja üheksandana asus palli taha 36-aastane Rootsi kapten Caroline Seger. Täpne penalti toonuks rootslannadele olümpiavõidu, aga Seger lõi üle.

Kanada realiseeris oma viienda ja kuuenda penalti, vahepeal eksis ka Jonna Andersson ning Rootsi jäi kuldmedalist ilma. Jälle. 2016. aasta OM-finaalis olid nad kaotanud Saksamaale. 2011. ja 2019. aasta MM-il olid nad kaotanud poolfinaali, nagu ka 2013. aasta EM-il. Viis poolfinaali kaheksa viimaste suurturniiri jooksul on rohkem kui ükski teine Euroopa koondis, aga Rootsi ainuke täistabamus on jätkuvalt 1984. aasta EM-tiitel. Rootsi kripeldus tuleneb mitmetest valusatest napikatest.

Prantsusmaa kripeldus | Prantsusmaa naiskond on viimase 10 aasta jooksul tegutsenud sama mudeli järgi, mis meeste jalgpallis omane Inglismaale enne Gareth Southgate’i peatreeneriks asumist. Staariderohke mängijavaliku lummuses köetakse ootused väga kõrgeks ja keskendutakse siis omavahelisele sõitlemisele, mille tulemusel veerandfinaalis kaotatakse.

Nimelt on Prantsusmaa pärast 2011. aasta MM-i ja 2012. aasta olümpia neljandaid kohtasid ehk kahte napikat (MM-pronks on naiste jalgpallis meeste mänguga võrreldes oluliselt hinnatum autasu) kaotas Prantsusmaa veerandfinaali viiel järjestikusel turniiril – EM 2013, MM 2015, OM 2016, EM 2017 ja MM 2019.

Viimane oli kahtlemata kõige valusam, sest tegu oli koduse finaalturniiriga. USA-lt saadud 1:2 kaotus tähendas, et finaalneliku mängud Lyonis möödusid ilma kodunaiskonna osaluseta. See oli 2010ndatel Euroopa naiste klubijalgpalli valitsenud Prantsusmaa jaoks valus pauk. Veerandfinaalikollist saadi laupäeval jagu, aga lunastuse jaoks vajatakse EM-kulda. Prantsusmaa kripelduse põhjuseks on realiseerimata jäänud potentsiaal.

Inglismaa kripeldus | Jalgpalli sünnimaa klubide ainuke naiste Meistrite liiga võit pärineb 2007. aastast, kui Arsenal oli kahe mängu kokkuvõttes 1:0 üle Umeast (kodus-võõrsil süsteemist loobuti finaalkohtumistes kolm aastat hiljem). Seejärel on võidurõõmu maitsnud Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania klubid (vastavalt kaheksa, kuus ja üks kord).

Aga Inglismaa kõrgliiga, Women’s Super League ehk WSL on tõusnud sarnaselt meeste Premier League’ile Euroopa enimkajastatuks, rikkaimaks ja konkurentsitihedaimaks. Moodustunud on suur kolmik ehk Arsenal, Chelsea ja Manchester City, kes on alates 2015. aastast alati kõik medalikohad hõivanud. Aga naiste jalgpallis peituva potentsiaali on tuvastanud ja seda avama asunud ka kõik teised Inglismaa tippklubid.

2015. aasta MM-il kaotas Inglismaa poolfinaalis 90+2. minuti omaväravast Jaapanile, aga kuna pronksikohtumises alistati 1:0 suur ja võimas Saksamaa, jäädi toona võistlusega igati rahule. Kaks aastat hiljem EM-il järgnes poolfinaalis Hollandilt saadud 0:3 kaotusele aga arvestatav kriitika ning kui ka 2019. aasta MM-il poolfinaali toppama jäädi – mis sellest, et vastaseks võimas USA! –, otsustati muudatuste kasuks.

Peatreeneriks kutsuti Hollandi 2017. aastal Euroopa meistriks ja 2019 MM-finaali juhtinud Sarina Wiegman, kes asus ametisse plaanitust hiljem, sest Tokyo olümpia, kus ta oli lubanud veel Hollandit juhendada, lükati aasta võrra edasi. Inglismaa oli nõus ootama, sest Wiegmanit taheti ikka väga-väga. Veerandfinaalis Hispaaniaga näitas hollandlanna end parimast küljest, kui suutis vahetustega kohtumise käiku muuta ja naiskonna kaotusseisust võidule viia. Kaks suurt katsumust ootavad ees.

Mullu meeskonna kodusest EM-tiitlist paari täpse penalti kaugusele jäänud Inglismaa januneb edu ja tiitli järele. Surve, mille all võõrustajate naiskond praegu tegutseb, on naiste jalgpallis pretsedenditu. Pühapäevane finaal Wembley’l on läbi müüdud, aga kui see toimub Inglismaa osaluseta, on kahtlane, kas kõik istekohad ka täidetakse. Inglismaa kripeldus tuleneb peoperenaise staatusest.

Neljast omanäolisest kripeldusest üks saab pühapäeval klaaritud. Ülejäänud jäävad üles. Tõsi, sõltuvalt platsil juhtuvatest sündmustest võivad nad võtta mõnevõrra teise kuju, aga nad ei kao, sest naiste koondisejalgpall on võtnud viimase viie aastaga maailma spordiareenil sisse silmapaistva koha.

Tegu on panteoniga, kuhu pürgitakse üha suurema ihaga. Ja kuhu mittejõudmist võetakse üha suurema kurbuse ja ahastusega. See ongi tõeline tippsport.