Martin Käose nimi on viimastel aastatel käinud kokku JK Narva Transi ja Pärnu JK Vaprusega, kuid nüüd seisab see Itaalia tugevuselt 5. liiga klubi Lodigiani Calcio 1972 nimistus. Mis motiveeris tublit Eesti mängumeest minema välismaale näiliselt mudaliigasse?

26-aastane paremkaitsja Käos tegi Premium liiga debüüdi 2018. aastal Tallinna FCI Levadia ridades, kuhu ta oli kuulunud ka suure osa noorteklassidest. Kand jäi Maarjamäel aga kinnitamata ning kaks hooaega hiljem otsustas ta käed lüüa JK Narva Transiga. Kolm aastat pärast seda kolis ta suvepealinna ning kandis kaks hooaega Pärnu JK Vapruse võistlussärki. Nende kokku kuue erineva hooajaga mängis Käos 127 Premium liiga mängu ning sai kümnele väravasöödule lisaks kirja kaks väravat.

Hooajaga 2024 said seiklused Eestimaal (selleks korraks) läbi, sest Käosele avanes võimalus minna jalgpalli mängima välismaale. Ehk teha seda, millest unistavad paljud pallurid juba väiksest peale. Nii oli see ka 1998. aasta juunikuus sündinud Käosega, kes istub Socccernet.ee-ga videokõne vahendusel maha pärast debüütmängu Itaalia tugevuselt viiendas liigas. Üks osapool Rooma külje all asuvas kohvikus, teine Tallinnas.

"Eestlasena on keeruline kuskile välja saada ja kui mul see võimalus tekkis, tahtsin sellest kinni haarata," põhjendab ta ja rüüpab tassikesest lonksu kohalikku rohelist teed. "Näen, et meil on liigas hästi palju selliseid mängijaid, kes on taseme mõttes tegelikult väga korralikud ja kes minu silmis vääriksid võimalust ennast näidata, aga nad lihtsalt ei saa, sest nad pole kas õiges ringkonnas või nad mängivad klubi eest, kes ei tegele mängijate välismaale saatmisega. Meil, eestlastena, on vaja inimest, kes usuks sinusse ja kes reaalselt aitaks sind kuskile viia."

Käos selgitab, et talle pakuvad neil teemadel tuge mitu inimest, kuid lepinguliselt pole ta kellegagi seotud. Võimalus just Lodigianisse minna tekkis aga Pärnus elava itaallasest jalgpallitreeneri Luis Pagliuca kaudu, kes töötas klubis veel eelmisel aastal. Nii oli nii Käosel kui Lodigianil teineteise suhtes teatav turvatunne. "Mina ei tulnud päris tundmatusse seltskonda ja samal ajal teavad inimesed klubis ka, et ma ei ole mingi suvaline vend, vaid Luisi toodud."

Mullu 7. kohal lõpetanud Vapruses kahe hooajaga kõikide sarjade peale 62 mängu teinud Käos jätkab, et mingil hetkel oli laual võimalus liituda ka Malta kõrgliigaklubiga. See võimalus siiski konkreetseks ei muutunud ning lõpuks konkurentsi ei pakkunudki.

Üleminek Itaaliasse sai seega toimuda täiskäigul. Sõna otseses mõttes. Käos kirjeldab, et Pagliuca, kelle eesmärk ongi potentsiaalikaid Eesti mängijaid välismaale aidata, võttis temaga ühendust, sest Lodigiani oli põhimängija tõsise vigastuse tõttu otsimas paremkaitsjat – et kas pärnakas oleks huvitatud?! Järgmisel hetkel lõi Käos telefonisse sisse spordidirektori numbri ning kõne lõppedes teatas oma jah-sõna.

"Ütleme nii, et kogu see protsess – teadasaamisest, et on võimalik tulla, kuni reaalse nõusolekuni – kestis mingisugune 15 minutit! Siis ma mäletan küll, et panin kõne ära ja mõtlesin, et oota, mida ma just tegin?!" meenutab Käos naerulsui. Tema sõnul olid kahtlused seotud eelkõige liigatasemega, sest keeruline oli pakkuda, mis teda Itaalias ees ootab.

"Olin alati mõelnud, et kui ma kuhugi lähen, siis nii kõrgele kui võimalik. Aga samas, mida rohkem ma lähedastega rääkisin ja mõtlesin enda jaoks plussid-miinused läbi, seda rohkem tekkis kindlus, et see on õige samm," saabus rahu pigem ruttu. "Ja muidugi ei lähe mul kunagi meelest ära, kuidas mulle tuldi Rooma lennujaama vastu ja anti kohe klubi sall kätte, et Käos on olemas! Sain aru, et ma tõesti tegin õige valiku."

Itaalia viies liiga üllatab!

Itaalia jalgpallis on enam kui miljon registreeritud mängijat ning nüüd on nende seas ka Käos, kes mängib liigas nimega Eccelenza (B-grupis). Sellest sammu jagu kõrgemal on Serie D (tugevuselt 4. liiga), siis Serie C ning nii tähestikuliselt kuni A-täheni. Kui Itaalia kahes kõrgeimas liigas (Serie A ja B) on osalejaid hooaja peale kokku 40 (20+20 klubi), siis edasi võisteldakse vastavalt 60, 166 ja siis lausa 464 klubi konkurentsis. Viimastes mõistagi erinevates gruppides.

Oma grupis 18 klubi konkurentsis hetkel 3. kohta hoidva Lodigiani paremkaitsja Käos saab aru, et mõne jaoks võib Itaalia tugevuselt 5. liiga näida mudaliigana. "Igal inimesel on õigus oma arvamusele. Ma ei tunne, et ma peaks hakkama tõestama, et see on mingisugune ülikõva liiga ja parem, kui inimesed väljaspool arvavad. Siin on omad plussid, siin on oma miinused," lausub ta konkreetselt ja lubab endale väikse, samas mõjusa pausi, et võtta lonks teed.

Ta toob välja, et Lodigiani kasutuses on kokku viis väljakut, millest kaks on naturaalmuru- ja kolm kunstmurukattega. Lisaks on esindusmeeskonnal oma riietusruum personaalsete kappidega, mängijate jalgpallirõivad pestakse klubi poolt ära ning tagatud on muudki, mis Eesti tippklubides sageli tavaks pole.

"Arvan, et see vahe tippliiga ja madalama liiga mängijatel on distsipliinis. Kui ma vaatan meie meeskonda, siis siin on mängijaid küll, kes võiksid Premium liiga keskmike juures mängida. Küsimus on aga selles, kas ta suudad mängus kõik need 90 minutit reaalselt keskenduda ja anda endast maksimumi," mõtiskleb ta. "Nii ikka ei ole, et nad ei saa siin pallilegi pihta või neil puudub jalgpalliline IQ! Tuleb aru saada, et Eesti viies ja Itaalia viies liiga pole võrreldavad."

Käos jätkab, et rohke konkurents kõrge jalgpallikultuuriga Itaalias tekitabki olukorra, kus tugevad mängijad võivad kukkuda mängima tipust eemale. Ta toob heade näidetena välja, et tema meeskonnakaaslaste seas on nii endisi Itaalia noortekoondislasi kui ka Serie B tasandil õnnestujaid. "Ilmselgelt ei saa siin poolkõvaga trenni teha – nii läheks igaühel raskeks," rõhutab ta.

Positiivseid näiteid on eestlasest kaitsjal veel. "Mulle väga-väga meeldib see, et mängijad tulevad siin varem kohale, et teha ise ettevalmistust ja hoida end vormis. See näitab ka, et nende suhtumine on professionaalne," hindab ta, lisades lõbusalt, et muidugi on viimasel minutil saabujate näol erandeid ka – nagu ikka igas klubis.

Kui Käose ja tema tiimikaaslaste eesmärgiks on viia esindusmeeskond käimasoleva hooajaga tagasi Serie D-sse, siis klubi fookus püsib väga selgelt ka noortejalgpallil. Käos teab rääkida, et Lodigiani akadeemia on Roomas ühena kolmest – AS Roma ja Lazio kõrval – väga hinnatud ning selle lõpetajate seas on ka Itaalia jalgpalli suurkuju Francesco Totti. Võrreldes aga Roma ja Lazioga ei suuda Lodigiani pakkuda häid samme edasi, mis hoiaksid klubi lippu kõrgel ka täiskasvanute jalgpallis.

"Ja mulle väga meeldib, kui kirglik meie klubi president on. Suhtlen temaga peaaegu iga päev, sest ta käib meie trenne vaatamas. Ta on tõeline itaallane! Kui mingi asi talle ei meeldi, näitab ta seda emotsionaalselt välja, aga samas, kui meeldib, siis ta armastab sind!" kirjeldab meeskonna talvine täiendus ning kiidab takka veel üleüldiselt Itaalia (vuti)kultuuri ja inimesi selle sees.

Käos räägib, et koos tiimikaaslastega on ära nähtud nii Rooma kesklinn kui Vatikan ning kohaliku köögigagi on ta hästi sinapeale saanud. "Muidugi pean tunnistama, et mõni pitsa on läinud juba kõhtu!" naerab ta.

Pool aastat ja mis edasi?

Lodigiani teatas Käose liitumisest 16. jaanuaril, kuid mängima pääses eestlane alles veebruari alguses, kaks kohtumist hiljem. Põhjuseks bürokraatia: Käos ei julge Itaalia vutiliitu küll lõpuni süüdistada, kuid asi olla seisnud pigem nende taga. See on aga nüüdseks möödanik ning eestlasest põhimängija on saanud meeskonda aidata kahele võidule (kokku 12).

Lisaks talle on meeskonnas veel kolm välismängijat – uruguaylane ja kaks brasiillast, kellest üks pole tema teada lepinguga seotud ja seega matšides kaasa ei löö. Ülejäänud on kohalikud mehed. Kuigi Käose eesnimi – Martin – peaks olema rahvusvaheliselt suupärane, on ta uues seltskonnas tuntud ka kui Mara (Vapruses sündinud hüüdnimi) ning ka [Lukasz] Piszczek. "Ühe mängija arvates olen ma talle väga sarnane ja ega mul sellega probleemi ei ole – ta on väga hea mängija!" naerab "poolakas".

Ta jätkab, et kuigi klapp tiimiga oli hea algusest peale, siis 2. veebruaril toimunud debüüt aitas tublisti kaasa. "Alguses ei teata, mida see uus mängija pakkuda suudab, aga peale esimest mängu tundsin, et mind võeti kohe paremini omaks. Tuldi rohkem ligi ja visati nalja. Saadigi aru, et okei, ta saab meid aidata," sai jää eduka avaesinemisega murtud.

Ning säärane liin pole kaugeltki ühepoolne, kinnitab Lodigianis number 21 all mängiv Käos. Ta räägib, et kuigi Premium liigast kaasa saadud kõrgliigakogemust hinnatakse klubis kõrgelt, siis on ta ikkagi teistega võrdne tiimiliige. "Käituksin väga valesti, kui ma ei võtaks ka nendepoolseid soovitusi vastu. Ma ei ole nii ennasttäis, et ma arvaks, et olen oma tippliiga-kogemusega kõigist kõige targem. See ei ole ilmselgelt tõsi."

Iganädalaste 90 minuti jooksul oodatakse Käoselt laias plaanis iseendaks olemist. Ta räägib, et pole ette öeldud, kas ta peaks rohkem mööda äärt edasi-tagasi vurama või tegema hoopis mingeid kindlaid sisseliikumisi. Mängijatele on jäetud teatav vabadus ning neid usaldatakse selles. Samas toob ta välja, et üldiselt lasub mängu raskuskese kahe jõulise ründaja peal, keda otsitakse kas kombinatsioonide või pikema palliga. "Me mängime ikkagi mängijate tugevuste peale," võtab ta kokku, tee tassis aina vähenemas.

Aga mida loodab Käos ise sellest ligi 3000 kilomeetri kaugusel asuvast väljakutsest saada? "Minu eesmärk on nautida seda protsessi. Tunnen, et Eestis kadus see pool vaikselt ära," sõnab ta, jätkates, et ka jalgpalliliselt peab toimuma edasiminek, kuid seda pole tingimata vaja numbrites – eeskätt siis väravasöötudes – mõõta. Ning meeskondlikult on sihiks Serie D, kuhu avab tee kas liigavõit või edu play-off'is, kuhu saab teise koha omanik. See positsioon on Lodigiani jaoks hetkel viie punkti kaugusel, samal ajal kui vahe tipuga on kärisenud 14 silmaliseks.

See, mida tooks eesmärgi saavutamine Käosele isiklikult, on veel lahtine, sest teda seob klubiga poolehooajane poolprofessionaalse mängija leping. "Kuna ma olin sellist võimalust pikalt otsinud ja kõik justkui sobis, siis need lepingutingimused mind ei heidutanud. Uuel hooajal niimoodi jätkata ma küll ei sooviks," käib ta aga välja.

Et tulevik on tegelikult hägune, pole justkui probleem. "Ma tegelikult soovitan kõigile minna ja proovida end reaalselt näidata kuskil välismaal madalamas liigas. Sest mida ma ikka oleks edasi teinud? Olin mänginud Premium liigas viis aastat ja mõnes mõttes oli lagi käes. Jah, ma oleks vabalt võinud mängida kogu karjääri Eestis ja võib-olla oleks siis mõeldud minust, et oh, kui tubli karjäär," arutleb Käos.

"Aga miks mitte võtta risk, tulla siia, ehitada end üles ja äkki jääda silma ning siis edasi liikuda. Või isegi, kui see ei õnnestu, siis võib-olla saan ma siit parimaid tutvusi, mis võiksid teisi jalgpallureid aidata. See mõte tulla siia oli palju suurem, kui lihtsalt mina ja minu karjäär," püsib oma esimesele välisretkele läinud Martin Käos lootusrikas ja avatud.