Viimastel kuudel Eesti jalgpallisõprade huulil olnud küsimus Georgi Tunjovi koondisekutse kohta sai teisipäeval kindlasti ennatliku, mõnevõrra ootamatu ja paljude jaoks lausa vale vastuse.

Kordame alustuseks üle, millega on üks 18-aastane poolkaitsja, keda enamik pole ilmselt oma silmaga palli taga ajamaski näinud, kerkinud jututeemaks sotsiaalmeedias ja foorumites, saunades ja poodides. Lühidalt: Tunjovi debüüt Serie A-s tegi temast alles kolmanda Eesti jalgpalluri Mart Poomi ja Ragnar Klavani järel, kes sel tasemel jalgpalli nuusutada saanud.

Kuidas see juhtus? Narva Transist 2018. aasta kevadel SPAL-iga liitunud Tunjov jättis endast esimese märgi maha mullu septembris, kui pääses mänguks Juventusega esindusmeeskonna pingile. Seda saavutust iseenesest ja üksikult vaadatuna võiks pidada tähtsusetuks, sest Itaalias saavad klubid protokolli märkida teise algkoosseisu jagu mängijaid. Meie jaoks suur asi, aga ikka ja jälle satub saapamaal mõni noor harival-motiveerival eesmärgil pingiotsale istuma.

Küll aga ei tohiks pisendada järgnenut. Uuesti pälvis Tunjov peatreeneri Leonardo Semplici usalduse detsembri alguses, oma seni viimase mängu Primaveras ehk U19 meeskonnas pidas poolkaitsja novembri lõpus. Sealtmaalt on ta eranditult alati kuulunud meeskonna pingile. Valim on piisavalt suur järeldamaks, et Semplici on eestlase teadlikult ja kaalutletult kaasanud esinduse tegemistesse.

Jah, tõsi, SPAL-il on raskusi. Pilk Serie A tabeliseisule seda kinnitab. Aga Tunjov ei ole kohta pingil, rääkimata mänguminutitest, teeninud kuidagi avansina - miks peakski üks itaallasest treener edutama Itaalia klubi U19 meeskonnast eestlase, kui ta seda ei vääri? Karikamängus AC Milaniga, kus Tunjovile usaldati vasakul äärel täismäng, sai ta kogenud meeste (keskmine vanus Tunjovita 27,3 eluaastat) vahel võimaluse ainsa noorena; ta on ainus teismeline, kes SPAL-i eest tänavu liigamängus platsile pääsenud. Need on faktid.

Võtame aluseks viimase mängu Lazioga, kus Semplici andis protokollis üles seitse varumeest, Tunjovi nende seas. Pingil istusid temaga koos näiteks 38 korral Bosniat esindanud kaitsja, kolm aastat Lazios mänginud poolkaitsja ja Itaalia rahvuskoondises ühe mängu kirja saanud poolkaitsja. See on see tase, millega Tunjov konkureerib ja igapäevaselt kokku puutub.

Mitu meie koondise raudvara on noorena Itaalias mänginud, kuid mitte läbi murdnud. Mitu mängib Euroopa mõistes keskpärase liiga esiliigas. Kui paljud koondislased saavad öelda, et treenivad igapäevaselt Tunjoviga sarnasel tasemel? Kui paljud koondislased on üldse kunagi saanud sama öelda?

Nii jõuame ringiga koondise(kutse) juurde. Mis sõnum jäi kõlama peatreener Karel Voolaidi viimasest kommentaarist? Kas "Tunjov peab end tõestama U21 koondises", millele viitas loo pealkiri ja mida, tõe huvides, Voolaid sisuliselt ütles?

Lausetesse süvenedes küll näeme, et peatreeneri jutt oli tegelikult oluliselt pehmem kui kõlama jäänud sõnum, nagu see ikka kipub olema. Küllap kasutas Voolaid teadlikult fraase "kõige reaalsem on", "esimene loogilisem lahendus", "talle tuleb natukene aega anda", "ma näen teda lähitulevikus koondisele juurde andmas", aga sinna vahele pikitud mõtted olid kohati vastukäivad ja tõstatasid õigustatud küsimusi.

Esmalt ajastusest. Hindan Voolaidi (ja ka tema eelkäija Martin Reimi) suhtelist ausust ja otsekohesust ajakirjanikega ja seeläbi jalgpallisõpradega suheldes kõrgelt, aga praeguse hetke ja koondise kogunemise vahele jääb SPAL-i näitel seitse mängu. Paljud koondislased piirduvad samal ajal treeningute/kontrollmängudega.

Igasugune viide sellele, nagu koondise nimekiri oleks otsustatud või suures osas lukus, kõlab eos kummaliselt. Ja mõistaksin, kui mängiksime märtsis punktide peale. Siis ei oleks Tunjovil tõesti hetkeseisuga nimekirja asja. Aga me ei mängi.

Talvist "B-koondist" tänavu koos ei käinud, pärast märtsi ootab suvel ees Balti turniir pluss põhimõtteline lahing Soomega ja siis sügisel juba Rahvuste liiga. Need ei ole enam kohad uute meeste pea ees vette viskamiseks. Küll aga on seda kindlasti mäng Uus-Kaledooniaga, kes üks meie viimaste aastate nõrgimaid vastaseid, ja maavõistlus seni teadmata koondisega. Kohad, kus peaksime koondislaste ringi suurendama, kui selleks on põhjust. Hetkel on.

Võtame noortekoondiste nurga. Tunjov ei ole tõesti U21 vanuses veel platsile jooksnud, tal on hinge taga 15 mängu U17 koondisest ja 13 mängu U19 koondisest. Viisakas pagas. Vladislav Kreidal, kes mullu A-koondises debüteeris, on U21 koondisest kirjas kolm ja noortekoondistest kokku seitse mängu. Erik Sorgal U21 koondisest kolm mängu (U19-s 32). Mattias Käidil U21 koondisest kuus mängu. Kogu see kolmik võiks vanuse poolest end selles tsüklis veel "U21 koondises näidata".

Konkreetsemalt mullusügisese U21 koondise juurde jõudes avaldub veel üks, seni väheräägitud, aga ehk isegi kõige olulisem tahk. Meil on Konstantin Vassiljev, küll 35 aastat noor, aga kaugel ei ole päev, kui keegi peab number kümne positsioonil tema saapad täitma. See on teadmiseks võetud nii koondises kui klubis.

FC Flora, nagu talvel teada saime, peab sobivaks kandidaadiks Henri Väljat - mullu Paides silmapaistva hooaja kokku pannud 18-aastast poolkaitsjat, kes täidab sama rolli juba U21 koondises. Ehk on Tunjovi eakaaslane ja otsene konkurent. 

Märtsis ootab U21 koondist vaid üks valikmäng - võõrsil Bulgaariaga - ja varasema praktika põhjal võib eeldada, et ainus mäng selles koondiseaknas. Välja ja Tunjov koos platsile ei mahu, õigupoolest oli U21 keskväli sügisel loogiliselt mehitatud (Välja, Markus Soomets, Markus Poom) ja harjutab nüüd ka klubitasandil koos. Selle trio lõhkumine ei tundu otstarbekas.

Mil moel ja millal peaks Tunjov end siis U21 koondises näitama? Mitte keegi ei ütle, et Tunjovi märtsis A-koondisesse kutsudes peaks ta sinna igaveseks jääma. Aga vähemalt märtsis on Tunjovil U21 koondises vähem teha kui A-koondises, eeldusel, et Väljast ei saa esimest 21. sajandil sündinud A-koondislast. Ja erinevalt Tunjovist ei oleks tema kutsumine veel õigustatud.