Esmakordselt korraldatud Soccerneti fänniturniiril oli esindatud ka Eesti suurim fännirühmitus - rahvuskoondise toetajaid koondav Jalgpallihaigla, kes heitis kriitikanooli jalgpalliliidu suunas.

Juba 17. aastat Eesti koondist toetav Tarmo Kruusimäe, kes on üldsusele tuntud kui Kojamees, on meeskonnaga näinud nii tõuse kui suuri mõõnasid. Noor Georg-Kevin on aga isa õhutusel jalgpalli jälginud 6-7 aastat.

Vaatamata ebakõladele jalgpalliliiduga ning integratsiooniprobleemidele kohalikus liigas, näeb Kojamees valgust tunneli lõpus, pakkudes välja erinevaid lahendusi olukorrale. Samuti heidab tuntud vutifänn valgust minevikuseikadele 90-ndatest.

Turniiril saavutas Jalgpallihaigla tubli neljanda koha. Alagrupis viigistati Tartu Tammekaga, kaotati Paide Linnameeskonnale ning võideti Nõmme Kaljut ning FC Levadiat. Poolfinaalis tuli alla vanduda hilisemale võitjale Sillamäe Kalevile ning kolmanda koha heitluses tunnistati alles penaltiseerias Tallinna FC Flora paremust.

Miks jalgpall?

Kojamees: See oli 93. aastal. Juhtus, et tol ajal ei olnudki nagu fänne. Neid oli nii vähe, aga mulle meeldis seltskond ja tekkis unistus, et äkki saaks kunagi jalgpallitribüüni siniseks. Unistus täitus ja tegelikult on järelkasv samuti olemas - nüüd on ka küljetribüünid sinised.

Georg-Kevin: See on lahe!

Ise ka jalgpalli mängid?

Kojamees: Praegu mängin hobi korras FC Muusikus, mis on Eesti muusikute MM-koondis. JK Jalgpallihaiglas ei mängi, sest liikmemaks jäi maksmata; muidu olen seal hingekirjas vist 12 või 13 aastat olnud.

Georg-Kevin: TJK Legionis mängin.

Kui ei oleks jalgpallifänn, siis mille muuga tegeleks?

Kojamees: Ma olen kaasa elanud mitmetele bändidele ja bändifännid ei ole nii lojaalsed kui jalgpallifännid. Arvan, et ma oleks edasi arenenud kuhugi mujale. Mulle meeldivad lojaalsed inimesed ja fännid, kes toetavad koondist ja klubi nii heas kui halvas, mitte ei käi ainult võite nautimas ning pähe saades sõimamas. See, kes koondist või klubi sõimab, ei saa fänn olla. See on lihtsalt "poolpeeretaja" ja see naudib ennast jalgpallis, mitte jalgpalli iseendas.

Kuidas oled rahul lõppenud valiktsükliga?

Kojamees: Eks ma olen kogu aeg Eesti koondisega rahul. Praegu eriti, sest me langesime oi-oi kui kaugele ja see on hea, sest see pani natukene mingid asjad liikuma. Tuleb mõõnas olla. Ma olen näinud Eesti koondise mõõnasid ja tõuse ning olen kogu aeg kaasa elanud. Arvan, et korralikul fännil ongi vaja põhjas ära käia. Siis ta võib-olla saab aru, et kui meeskond põhja läheb, siis loobuvad tegelikult need, kes ei saanudki aru sellest, et pall on ümmargune ja matemaatika seal ei toimi.

Georg-Kevin: Oleks võinud ka paremini minna.

Lemmikkoondislane?

Kojamees: Raio Piiroja! Juki (Joel Lindpere - toim.) sobib ka, aga mulle tegelikult meeldivad need, kes võitlevad. Nüüd on neid tekkinud ka - pärast seda, kui koondis (Tarmo) Rüütli all uue hingamise on saanud. Mulle ei ole kunagi meeldinud sellised (Indrek) Zelinski-taolised "pool elu sulus" või Kulikid ja muud vennad, kes ei viitsi võidelda. Kõige õigem on see, et kui Raio on kapten, siis ta isikliku eeskujuga hoiab teisi üleval - kui tema võitleb, võitlevad teised ka.

Georg-Kevin: Enne oli Poom aga nüüd Raio Piiroja.

Millega ei saa koondises rahul olla?

Kojamees: Ma ei tea, kas see just päris koondise rida on, aga näiteks jalgpalliliidu selle (eelmise - toim.) aasta piletipoliitika oli äärmiselt käpardlik. Kusjuures jäeti rääkimata Jalgpallihaiglaga, kui tulid niivõrd kardinaalsed muudatused. Ma ei nõustu selle seisukohaga, mis nad ütlesid, et me ei esinda kõiki koondise fänne. Loomulikult keegi ei esinda koondise fänne ja samamoodi ei esinda jalgpalliliit kõiki inimesi.

Kui on üks organisatsioon, kes on katusorganisatsiooniks ja kellel on 585 liiget, siis võiks sellisest muudatusest piletisüsteemis ikkagi rääkida. Ilmselt nad said enda veast nüüd mingil määral aru ja koostöö jätkub. Esmamulje oli küll selline, et keeratakse fännidele ludinal taha. Ei ole mõistlik teha otsuseid 12. liikme pealt.

Klubijalgpalli ka jälgid?

Kojamees: Jah, ma olen umbes 93. aastast Flora fänn. Meie endagi meeskond oli Flora Fänn, millest hiljem kasvas JK Jalgpallihaigla välja. Jalgpall on ikkagi selline konservatiivne ala, et mina ei ole küll klubi vahetanud. Ma ei näegi põhjust, miks peaks klubi vahetama. Täpselt nii palju kui mul aega ja võimalust on, käin ma vaatamas. Vaatan telekast, loen tulemusi ja elan kaasa.

Arvan, et neid vanu ja vana põlvkonna Flora fänne on ikkagi ääretult palju. Hea oleks, kui nad staadionile saaks ja kui neid staadionilt ära ei hirmutataks.

Gerog-Kevin: Ei jälgi eriti.

Mida arvad fänniturniirist ja kas selline turniir on vajalik?

Kojamees: Ma arvan, et see võib olla tegelikult see, mis hakkab fänne ühendama. Mingil hetkel jõuab ehk asi ka nii kaugele, kus pole nii oluline võit, vaid võimalus mängida.

Kuidas fännide erimeelsusi lahendada?

Kojamees: Selleks on õlu ning saun, kus inimesed on võrdsed. See pidev vastandamine ei vii kuhugi. Minul on äärmiselt hea meel, et meil on tekkinud veel fännklubisid juurde, kes on alustanud 91.-92. aasta tasemelt. Ma pean silmas näiteks Sillamäed, aga loodan, et seal regioonis hakkavad asjad muutuma. Ilmselt pannakse õlg alla ning sarnased grupid tekivad ka Kohtla-Järvele ning Narvasse.

Mu meelest oleks ideaalne, kui saaksime sealt inimesi jälgima Eesti jalgpalli; et nad ei vaataks ainult Venemaa vutti, vaid hakkaksid kodustele meistrivõistlustele kaasa elama ning lõpuks ka Eesti koondise mängudele tuleksid. Olgem ausad, me suhtume päris küüniliselt sellesse, et venekeelne elanikkond ei huvitu Eestist.

Nad on tegelikult päris suured Eesti koondise fännid ning me peaksime ise ka ennast muutma - kui kuuleme, et mõni inimene räägib vigases eesti keeles ja tal on sini-must-valge, siis arvame, et see pole eesti mees! On küll, tal on lihtsalt keelepraktika võib-olla kehv.

Kas Jalgpallihaiglal on ka teiste rahvuskoondiste fännide seas sõprusfänne?

Kojamees: On küll. Ütleme nii, et kellega pole, on Venemaa. Teistega saame päris hästi läbi. Inglismaa on nüüd välja kujunenud, šotlased ka, samuti soomlased. Soome puhul on kõige naljakam see, et üks Soome koondise fänn on Jalgpallihaigla liige. Ta elab Tartus ja ütleb, et küsimus on tema jaoks vaid siis, kui mängivad Soome ja Eesti - siis on ta Soome poolt. Ülejäänud asendites on ta kogu aeg Eesti poolt.

Kui raske on kõiki neid fänne ja Jalgpallihaigla liikmeid mängule saada?

Kojamees: Õnneks on areng toimunud: ülesanded jaotunud ja süsteem toimib. Inimesed on harjunud selle meiliga ja enam ei pea üle helistama. Tohutud telefoniarved olid, kui kogu aeg helistama pidi. Inimest ei saa sundida tulema ja olema sama sõge kui sa ise. Samuti ei saa panna teda laulma, hüppama ja karjuma, kui tal pole seda sisemuses. Muidu jätab ta siiski sellise "poolpeeretaja" mulje, et "vot, ma nüüd hüppan", aga see pole see. Ma arvan, et iga sinise salli või särgiga inimene tribüünidel on juba visuaalselt toeks.

Mida ütled Eesti koondisele?

Kojamees: Me oleme rõõmsad, et meid on võetud 12-ks liikmeks ning et meid usaldatakse. Ma loodan, et ka mängijad seda tajuvad ning üks kord ka fänne tänama hakkavad. See ei käi ainult nii, et kapten tuleb ja tänab, vaid terve meeskond peaks seda tegema. Saage aru, et me oleme teid vihmas ja rahes, tuules ja päikeses toetanud - tänage siis meid! Isegi bändid käivad laval ja kummardavad oma auditoorimile, see ei ole raske.

Soccernet.ee portaali ka külastad?

Kojamees: Väga harva. Siis kui keegi mingi lingi saadab, aga muidu ei.