36-aastane Mario Hansi on suurema osa elust veetnud Tartu Tammekas – esmalt mängijana, siis treenerina ja noortetöö juhina. Vahepeal Karel Voolaidi kõrval ka A-koondises abitreeneriks olnud Hansi on viimased paar aastat aga jalgpalliliidus vedanud FIFA programmi "Mängija teekond tippu", kus tulevad kasuks kõik tema varasemad kogemused eri tasanditel.

Mario – sinu ametikoht jalgpalliliidus on projekti "Mängija teekond tippu" juht. Asusid selle ameti peale 2022. aastal, kui see projekt loodi. Lugesin siis ja lugesin ka nüüd sellekohast pressiteadet – ja ei saa vist ikka päris hästi aru, mida see endast kujutab. Millega sa lõppude lõpuks tegeled?
Ma arvan, et isegi kui jalgpalliliidu sees eri inimeste käest küsida, siis ei pruugi palju vastuseid saada! Kõige selgemad vastused saaks ilmselt tehnilisest osakonnast, kus ma tegutsen.

Kogu lugu algas tegelikult aastal 2021, kui FIFA korraldas ülemaailmse jalgpalli ökosüsteemi analüüsi. Nende mure oli see, et väga vähesed koondised väljaspool Euroopat ja Lõuna-Ameerikat – ja naiste puhul ka Põhja-Ameerikat –on MM-il edukad. (Minu enda vandenõuteooria on selline, et see kõik on suure tõenäosusega ka turundusega seotud – mida rohkem kontinente on hõlmatud, seda suurem on ju ka vaatajaskond.)

Selle analüüsi tulemusena soovis FIFA luua selgust, millises seisus alaliidud on ja kuidas neid aidata saaks, et nad oleksid edukamad, teeksid paremat tööd ja oleksid produktiivsemad. Selle analüüsi tulemusena sündis FIFA projekt "Talent Development Scheme" (TDS), milleslogan on "Give every talent a chance" ehk "Anna igale talendile võimalus". See oli projekti alguspunkt.

Et selles projektis osaleda, pidi Eesti Jalgpalli Liit ökosüsteemi analüüsist tulenevalt saatma soovitaotluse, kus on ära põhjendatud meie suuremad murekohad ja toodud ideed nende lahendamiseks. Eesti osalus sai FIFA-lt ka rohelise tule, aga tingimusel, et oleks olemas inimene, kelle töö oleks selle projekti eest vastutada– sellest samast analüüsist tuli välja, et võrreldes maailma saja parema jalgpalliriigiga on nii jalgpalliliidus kui Eesti jalgpallis üldisemalt väga palju inimesi, kes töötavad topeltrollis, kolmikrollis või isegi rohkemates rollides korraga. Kuna olin samal ajal pikemal eneseotsingul ja vabaagent, siis avanes võimalus tulla esimest korda päriselt jalgpalliliitu tööle.

FIFA analüüsist ja meie enda tehnilise osakonna analüüsist on välja tulnud mitu puudujääki või tühja kohta, mida proovime eri projektidega lahendada. Ma ei ole küll ise otseselt ühegi projekti eest vastutaja, aga olen justkui mehaanik või abimees, kes on kogu aeg valmis ja aitab nõu ja jõuga igal pool, kus parasjagu vaja, et meie strateegilisi eesmärke ellu viia. Samal ajal on mul suur pilt, kuidas üks või teine jalgpalliliidu üksus või projekt võiksid üksteist täiendada.

Too mõni näide nende projektide kohta, millega tegelenud oled.
Kõige esimene projekt oli näiteks tehnilise osakonna strateegia ja tegevuskava loomine. Meil on küll olemas jalgpalliliidu üldine strateegia, aga kuna seal on väga palju punkte ja eesmärke, mida paberi peal on proovitud lahendada, siis meie ülesanne oli seada fookuspunktid. Sisuliselt tähendab see seda: meil on selline kogus ressurssi – millised on tõenäoliselt kõige suurema tasuvusega projektid, kuhu see ressurss suunata?

Selle strateegia üks alustalasid on ka meie kirjeldus sellest, miks tehniline osakond üldse eksisteerib, ehk mis on meie inspiratsiooniks – me teeme seda mängijate pärast. Tahame, et Eesti mängijatel läheks hästi.On nad siis tipptasemel mängijad või harrastajad – kui nad jalgpalli astuvad, siis peaks nende teekond olenemata saavutustest tooma neile häid mälestusi.

Tehniline osakond on kui mängija teekonna kirjeldus, kus iga komponent on osa suuremast pildist ja mõjutab teisi komponente. Koolitusosakonna eesmärk on aidata kaasa treenerite teadmiste ja kvaliteedi paranemisele. Rahvajalgpalliosakond aga püüab mõjutada ala populaarsust ja harrastatavust. Meil on ka projekte mängija arengu toetamiseks. Ja viimane kõige nähtavam osa on rahvuskoondised.

Tähtis osa meie strateegia puhul oli määratleda, mis on tehnilise osakonna tegevusalad ning millistest komponentidest see nii-öelda terviklik maja peaks koosnema.

Nagu eelnevalt öeldud, on kõik asjad ju omavahel seotud. Tegime näiteks analüüsi, kas harrastajate arv ja juurdekasv on piisav selleks, et konkureerida puhtalt kvantitatiivselt enam-vähem meiesarnaste riikidega. Kas meil on piisavalt ressurssi eeldamaks, et meie noortekoondistesse jõuab järjepidevalt rahvusvahelise tasemega mängijaid?

Minu jaoks on oluline, et võrdleksime end võrreldavaga. Meil ei ole mõistlik end Saksamaa või Inglismaaga võrrelda – see ei ole aus võrdlus, sest kvantitatiivselt ja kultuuriliselt alustame juba ette miinuspunktidega. Kui võtame aga riigid, kellega oleme sarnasemad, siis on see parem mõõdupuu.

Igatahes koorus analüüsist välja, et ka harrastajate arvu ja osakaalu osas üldisest populatsioonist oleme endasugustega tagaajaja rollis. Tihtilugu läheb kogu fookus ainult noortekoondiste tulemustele ja sellele, kuidas parandada sealseid tingimusi ja tõsta taset, aga tegelikult hakkab lugu juba oluliselt varem pihta. Võibolla oleks targem kõigepealt rohkem panustada teadmistesse ja koolitustesse või rahvajalgpalli, et ala populariseerida ja harrastatavust suurendada?

Muidugi ei tähenda see seda, et meie praegused 15 000 registreeritud mängijat ei ole piisav, et selle pealt midagi ära teha – kindlasti on. Aga kuna tippmängijaks sirgumine on küllaltki kompleksne ja väga paljude muutujatega protsess, siis see number meile mingisuguseid garantiisid ei anna. Fääri saartel on näiteks natuke üle 50 000 inimese, aga registreeritud jalgpallureid on vaid kaks korda vähem kui Eestis. Soomes on registreeritud jalgpallureid Eestist kümme korda enam.

FIFA programmi nimi viitaks justkui sellele, et see tegeleks individuaalsete talentide lihvimisega, aga tegelikult on töö hoopis palju laiem.
Pilt on laiem tänu sellele, et me ise analüüsisime oma olukorda selliselt. FIFA soov on, et riikides oleksid olemas kohad, kus on tagatud piisavad tingimused andekatele mängijatele arenemiseks – me räägime jalgpalliakadeemiatest, see on nende prioriteet. Eesti puhul on akadeemiad kindlasti tähtsal kohal, aga peame arvestama ka eellugu. Oht on see, et hakkame lahendama asju kuskilt, kus me ei ole veel valmis – tegeleme fokuseeritult ainult akadeemiate loomisega, aga tegelikult peaks meil olema palju rohkem paremaid teadmisi, kõrgema kvaliteediga treenereid, rohkem harrastajaid ja tugevam jalgpallikultuur. Kõikide väljatoodud arengute pealt saame hakata loodavatest akadeemiatest päriselt mingit tulemit lootma.

Kui nüüd rääkida klubidest ja seal tehtavast tööst, siis meie enda teooria kohaselt võiks üks suurema tasuvusega projekte olla klubide noortetöö hindamise süsteem, mis tähendab seda, et noortetööga klubisid hinnatakse ja võrreldakse kindlate kriteeriumite alusel. Vastavalt klubide tasemele saab jalgpalliliit ka paremini suunatult aidata klubidel noortega tehtavat tööd arendada. Lisaks oleksin akadeemia tiitliga ettevaatlik, sest ma ei ole sada protsenti veendunud, et need, kes ennast hetkel akadeemiaks nimetavad, meie poolt analüüsitud rahvusvaheliste mõõdikute kohaselt ka päriselt akadeemiad veel on.

Millised kriteeriumid seal siis täitmata võivad olla?
Üks asi, mida Eestis sisuliselt ei eksisteerigi, on mängijaid toetavad tugistruktuurid (inglise keeles player care). Need on tegevused, mis aitavad mängijal ainult jalgpallile fokuseeritud olla. Üks asi on koostöö kooliga, aga lisaks sellele on veel olemas abiõpetajad, psühholoogid ja inimesed, kes organiseerivad logistilisi küsimusi, et mängijad üldse jõuaksid akadeemia treeningutele, looksid kokkuleppeid kooli või lastevanematega, tegeleksid transpordi ja toitlustusküsimustega kuni koduigatsuseni välja. Kui räägime tõsiseltvõetavast Kesk-Euroopa akadeemiast, siis need asjad on seal olemas.

Oleme eri teemasid puudutanud: harrastajate arv, treenerite koolitused ja nii edasi. Mis on sinu hinnangul hetkel Eesti jalgpalli noortetöö suurimad kitsaskohad?
Et keegi valesti aru ei saaks, siis ma ei mõtle treenerikoolituste puhul, et meil oleksid kehvad koolitused või kõik harimata treenerid. Suure tõenäosusega on Hispaanias ja Saksamaal protsentuaalselt sama palju häid ja tublisid treenereid nagu Eestis, kuid kuna seal on mass lihtsalt nii palju suurem, siis see tähendab seda, et kui meil on näiteks sada väga head treenerit, siis seal kümme tuhat.

Meie võimalus seisneb alaliidu, klubide ja treenerite koostöös kvaliteetsete treenerite protsendi kergitamises. Olles asjas ise rohkem sees, võin kinnitada, et jalgpalliliidu pakutud koolitused on väga heal tasemel – pigem on küsimus selles, kuidas siit leida see miski ekstra, mida keegi teine veel ei tee. Kuidas pigistada meie väiksest ressursist maksimum välja?

Maksimumist rääkides on olemas uuringuid selle kohta, kui paljud mängijad jõuavad üldse tippjalgpalli profimängijaks. Inglise akadeemiate kohta tehtud uuring näitas, et nendest, kes varajases nooruses liituvad akadeemiaga, jõuab profiks 0,5-1 protsenti. Ja me räägime akadeemiatest, millel peaks olemas olema nii kvaliteet kui kvantiteet ja kus kõik vajalik on justkui olemas! Sellel teekonnal on väga palju muutujaid ning ei ole võimalik garanteerida, et kui meil on kõik tingimused täidetud, siis tuleb suur hulk väga kvaliteetseid mängijaid.

Mida me aga saame teha, on see, et loome võimalikult paljudele mängijatele hea toetava arengukeskkonna ja võibolla selle millegi ekstra, et siis protsente natukenegi oma kasuks kergitada. Lõpuks jõuame kohta, kus mõnest saab profimängija, teised aga hakkavad äkki varem juba treeneriks, mõni tegutseb jalgpallis lapsevanema, mõni toetaja või sponsorina. Tähtis on, et kõigil jalgpalli sisenenutel jääks sellest teekonnast hea tunne sisse – et neisse usuti, neist hooliti ja et nendega nähti vaeva.

See on minu isiklik vaatenurk, aga ma ei usu, et meid saadab pikemas perspektiivis edu, kui valime välja ainult üks-kaks talenti ja paneme kõik panused nende peale. Ka teadus ja statistika ei toeta seda. Mina näen pigem inimesi kui potentsiaali – püüame mängijatest maksimaalselt nende potentsiaali kätte saada, olenemata sellest, milliseks nende lõpproll jalgpallis kujuneb. Kui me kõikidesse sellise mentaliteediga suhtume, siis on nende jaoks ka teekond jalgpallis suure tõenäosusega positiivsem, nad jäävad jalgpalli juurde ja mõjutavad juba positiivselt järgmisi mängijaid.

Küsin seda seepärast, et oled jalgpallis teinud väga erinevaid asju alates noortetreeneriks olemisest, noortetöö juhi ametist kuni A-koondise abitreenerini, jõudes nüüd siia välja. Kas treener sinu sees on endiselt olemas? On sul ambitsiooni kunagi uuesti ka treeneritööd teha?
Mingis mõttes võtabki mu praegune töö hästi kokku selle, mis mu eelnev lugu on olnud. Kuna see on olnud jalgpalli sees väga kirju, siis tahan uskuda, et mul on kõikidest nendest valdkondadest olemas mingisugune arusaam. Seepärast arvan, et see töö sobib mulle hästi.

Treeneritööd ja praegust administratiivset tööd eristab suuresti see, et esimene annab tagasi nii palju rohkem emotsiooni ja seda küllaltki kiirelt. Praeguses töös võtab see kõik väga palju aega.

Ja kui see lõpuks juhtub, siis kui palju neid inimesi ikka on, kes oskavad seda kuidagi sinuga seostada ...
Jah, aga see mind otseselt ei huvitagi. Minu jaoks on täiesti okei olla ka kusagil taustal ja teisi aidata, saan oma emotsiooni sellest hoolimata kätte.

Kuid treeneritööd kindlasti igatsen. Hetkel on aga elus selline seis, kus näen, et ma ei ole veel nii vana, et treeneritöö rong oleks läinud. Olen hetkel valinud selle tee ja annan endast parima, aga kui see projekt peaks kunagi lõppema või on vajadus kurssi muuta, siis on see valik olemas.

Kui minu tausta vaadata, siis ma ei ole inimene, kes hüppab kiiresti ühelt kohalt teisele. Tammekas olin näiteks trenniminekust kuni lõpetamiseni 24 aastat, selle hetkeni, kui nägin, et ma ei ole võimeline midagi rohkem andma. Samamoodi on nüüd jalgpalliliidus – annan endast sel teekonnal nii palju, kui mul on. Näen suuri plusse selles, kui võtta midagi ette ja sellesse päriselt süveneda.

Mängijana nägid ja kogesid Tammekas päris erinevaid treenereid. Milline või millised neist treeneritest sulle endale kõige suurema jälje on jätnud?
Igaühel olid kindlasti omad tugevused ja nõrkused. Minu esimene treener Hillar Otto oli see, kes aitas sütitada kirge mängu vastu. Norbert Hurt oli aga esimene treener, kes tegi asju võrreldes teistega väga professionaalselt. See oli ka esimene kord, kus läheneti protsessile teaduspõhiselt. Kuna tal oli väga noor võistkond, ei piirdunud ta ainult platsipealsete tegevustega, vaid proovis harida mängijaid kaselles osas, kuidas võiks jalgpalliväline elu mängija tegemisi toetada: toitumine, uni ja nii edasi.

See oli esimene kord, kus keegi proovis päriselt holistiliselt ja professionaalselt toimetada. Seda kihvtim oli vaadata Marko Kristali ja Norbert Hurda duot, kui esimene oli peatreener ja teine abitreener. Natuurilt annab kaht erinevamat inimest leida! Sellepärast see kooslus ilmselt väga kaua ka ei kestnud (naerab – toim.) ...

2017. aastal sai ka sinust endast Tammeka peatreener – koos Kaido Koppeliga. Kuidas teie koostöö selliselt toimis?
Lugu sai alguse sellest, et Indrek Koseril sai enda meelest Tammeka peatreenerina ring täis ning oli vaja värsket verd. Minule kui toonasele abitreenerile tehti pakkumine, aga nägin, et personali oleks vaja häid inimesi juurde. Kaidoga olin mõni aeg varem tuttavaks saanud ja nägin, et ta on täielik jalgpallifanatt, kellel on mingid tugevused, mida minul ei ole. Saime jutule, aga Kaido ambitsioon oli samuti kindlasti peatreener olla. Mõtlesin, et minu jaoks ei ole vahet, kui tema ka peatreener on – suure tõenäosusega olime võimelised asju diskussiooni kaudulahendama.

Lõpuks kestis see tandem ainult aasta. Mis juhtus?
Minu jaoks oli see kolmas aasta Tammeka esindusmeeskonna juures. Samal ajal hakkas mul kõrvale tekkima noortekoondiste pool, kus olin abitreener. Seal õnnestus mängida näiteks Hispaania U21 koondise vastu ja tundsin, et see oli koht, kus sain oma ambitsiooni veel rohkem realiseerida, ma ei tahtnud piirduda vaid Premium liiga kogemusega. Kuna sain siis ka Tammekas pakkumise hakata noortetöö juhiks, saingi samal ajal olla ka U21 koondise abitreener, ja sellest sai hiljem töö A-koondise abitreenerina.

Kõige muu kõrvalt pead eestikeelset jalgpalliblogi, mis asub aadressil ylesehitus.com. Räägi natuke sellest, kuidas selline veebileht sündis.
Alustasin sellega siis, kui pidasin pärast lapse sündi jalgpallist pausi. Minu mõjutajaks oli suuresti Betsafe’i podcast – minu mure seisnes selles, et meie jalgpallisaated küll kajastavad ja käsitlevad Eesti jalgpalli, aga teevad seda pealiskaudselt ilma igasuguse taustauuringu või süvenemiseta. Kuulsin ka teiste inimestega vesteldes, et "oh kui äge saade, panevad seal puid teistele alla" ja nii edasi.Nii aga jäävad probleemikäsitlused väga pinnapealseks. Mõtlesin: mis oleks, kui prooviks lahata Eesti jalgpalli natuke sügavamalt?

Näiteks oli mul mitu aastat hingel olnud jalgpalluri jooksutehnika küsimus, millest saigi esimene postitus. Eri ajakirjanikud ja üks kergejõustikutreener väidavad, nagu oleks kehv jooksutehnika üks peamisi põhjuseid, miks Eesti koondis ei ole edukas. Olles ise A-koondise juures olnud ja näinud eri fitnessiraporteid, siis ei saa öelda, et see tegelikult probleem oleks. Kui mäng nõuab, oleme valmis jooksma väga palju. Küsimus on pigem selles, miks me kuhugi jookseme, mis hetkel, mis suunas, millise kiirusega ja mis hetkel me pidurdame. See on minu jaoks palju olulisem ja suurem küsimus kui see, kui kaua me jõuame joosta.

• ylesehitus.com

Sealt tekkiski ajend asja natuke rohkem uurida, lahti kirjutada ja vestlusesse ka teistsugust perspektiivi tuua, eesmärk ei ole tingimata vastanduda. Ridade vahel olen aga proovinud mõista anda, et suure tõenäosusega ei ole lahendus kunagi konkreetselt must või valge, tõde asub kuskil vahepeal. Hetkel aga tundub, et oleme ühiskonnana kohas, kus otsime ainult musti või valgeid valikuid. Tegelikult on ju nii, et kui astuksime kasvõi ühe sammu keskteele lähemale, oleks meie pilt oluliselt terviklikum.

Mitme postituse autor on seal Jani Sarajärvi, põgusalt Nõmme Unitedit juhendanud soomlane, kellega sina olid juba varem tuttav. Kuidas te tuttavaks saite?
Minu hea sõber Markus Jürgenson läks 2017. aastal mängima Vaasan Palloseurasse. Olin siis juba tükk aega treeneritööga tegelenud ja ta rääkis pidevalt, et neil on väga kindel mängustiil ja väga äärmuslikud, hästi innovatiivsed ja teadusliku lähenemisega treenerid. Mulle tundus see huvitav ja kuna see kõik toimus meile üsna lähedal, siis uurisin, kas saaksin sinna neid vaatama minna. Mind võeti väga lahkelt vastu – Jani oli siis VPSi abitreener, meil oli nende personaliga pikki vestlusi sellest, miks ja kuidas nad midagi teevad.

Kui olin oma pikal puhkusel, siis õppis Jani Portugalis. Otsisin ta üles, saime kokku, arutasime ja jäime rohkem suhtlema. Tean, et tal on kogemusi ja ideid teatud teemade suhtes, mida mul ei ole. Samuti on tal akadeemiline taust, ta on teinud teadustöid selleks, et mingeid asju toetada.

Kui korra blogi alustamise juurde tagasi tulla, siis üks faktor oli ka see, et soomlastel oli seesugune blogi juba olemas. Jani uuris minu käest, kuidas Eestis on. Ütlesin talle, et Soccernet.ee on ju olemas ... aga midagi rohkemat küll ei ole. Ta oli väga imestunud! Soomlaste blogi oli väga huvitav – palju erinevaid vaatenurki eri teemadel, ülesehitus oli kooslus teadusartiklist ja tavalisest blogipostitusest. Nüüd on see küll maha võetud, aga sealsed postitused pandi hoopis raamatuks kokku.

Kolmas inspiratsiooniallikas oli FC Flora podcast, mida vedas Silver Grauberg. Seal räägiti samuti päriselt jalkaasjadest ja küllaltki süvitsi. Siinkohal Silverile üleskutse: asjale tuleb hing jälle sisse puhuda. Mängijate pärast!

Kindlat regulaarsust vist sel blogil ei ole – tekstid ilmuvad siis, kui mõte tekib ja artiklid valmis saavad?
Esimese postituse valmimine võttis mul vist aega natuke üle aasta. Algselt oli see vist kolm postitust, mis olid kõik väikese raamatu suurused. Mõtlesin siis, et peaksin seda natuke lihtsustama ja söödavamaks tegema, et keegi üldse viitsiks selle läbi lugeda. Tegelikult on päris mitupostitust ühe pika teema jaotused. Praegu alustasin ka ühe väga pika postitusega, aga sain aru, et proovin sellega kümmet probleemi korraga lahendada ja mõistlikum on see väiksemateks osadeks jaotada.

Mingis mõttes on see ka kinda heitmine jalgpalliajakirjandusele ja podcast'idele. Hästi palju on tekkinud sellist esimese tunnetuse pealt lahmimist ja eeldamist ja järjest vähem teevad jalgpalli kajastavad inimesed eeltööd. Minu jaoks on maru kihvt näiteks Soccernetist lugeda neid artikleid, kus on inimesed päriselt vaeva näinud, midagi uurinud ja siis oma järeldused välja toonud. Kui saaksime oma jalgpallikultuuri rohkem selliseid inimesi, kes teevad ka suuremat eeltööd, oleks see suurepärane.

Jah, lugejate arv on sellel artiklil võibolla väiksem, aga olen enam kui veendunud, et kui lool on kasvõi üksainus lugeja, aga tegu on "õige" lugejaga, kellel on võimalik mõjutada näiteks tuhandet last, siis ehk sellest ühest lugejast piisab. Ma ei usu, et iga teema kohta lihtsalt vahu üles kütmine Eesti jalgpalli edasi aitab.