Eesti klubide omavahelised heitlused paraku seni veel laiemat publikut ei köida ning eurosarjades on kiire põrumine muutunud traditsiooniks, mistõttu kodune vutt saab palju vähem tähelepanu kui see vääriks. Kuni inimesed käivad vaid koondisemängudel ja klubivutti ignoreerivad, ei saa rääkida siinsest jalgpallivaimustusest, kuid viimase aja imelised õhtud A Le Coq Arenal annavad alust loota asjade paranemist.
Hooaja alguses kunstmuruväljakute ääres lumehangede peal kahekohalise publikunumbriga liigamänge vaadates ei oleks osanud sellest isegi unistada, et mõni Eesti klubi võiks sel aastal Newcastle'i suurusjärgu klubiga vastamisi minna. Ometi on Levadia teinud ajalugu, murdes esimese Eesti klubina läbi kahe eelringi ja kvalifitseerudes UEFA Cupi põhiturniirile.
Lõpuks osutatakse Eesti klubidele ka meedias väärilist tähelepanu ning kõigi eelduste kohaselt saab nüüd kodumängul Newcastle'i vastu näha täismaja. Ilmselt läbi aegade tugevaima koosseisuga Eesti klubimeeskond saab oma võimeid mõõta tõelise tipuga ning nii kaugele jõudmine on selgeks märgiks, et maarjamaa klubide tase on väärt kordades suuremat publikuhuvi.
Nende tuhandete pealtvaatajate seas, kes said osa maagilistest kodumängudest Flora-Bröndby ja Levadia-Twente, ning miks mitte ka Levadia-Haka ja Flora-Lyn, pidi olema suur osa selliseid, kes liigamängudel ei käi. Kui neile sealt aga jalgpallipisik külge jäi, siis kõigi eelduste kohaselt kasvavad selliste suurmängude arvelt ka kohalike mängude publikuhulgad. Eelkõige võidab sellest muidugi suur kangelane Levadia ise.
Kogu selle hooaja jooksul ei ole ma Meistriliigas kordagi näinud, et Levadiale elataks tribüünidelt organiseeritult kaasa. Twente mängugi alguses oli suur publikuhulk platsi ääres vaikselt istumas, kui välja arvata mõned üksikud väikesed grupid. Mängu edenedes süttis aga rahvas aina enam, nähes omasid ajalugu tegemas.
Fännitribüünile kogunes üha rohkem inimesi, kes häälekalt kaasa elasid, ja ka kõrvaltribüünid olid elu täis. Kogu rahvas oli üksmeelselt platsil toimuvast vaimustuses, nii nagu seda võib näha Eesti koondise mängudel, mis suudavad kogu publiku endaga kaasa tõmmata.
Korraga võis näha enneolematult palju Levadia sallidega inimesi ning kuigi enamik neist ei olnud ilmselt kuigi pikaaegsed meeskonna toetajad, sest kaasaelamine oli kokkuvõttes päris korrapäratu ning Levadia fännisärke kandsid väga vähesed, ei ole mingit kahtlust, et paljud leidsid omale sel õhtul uue lemmikmeeskonna, keda edaspidigi toetada.
Edu palliplatsil toob endaga kaasa üldsuse tähelepanu, uusi fänne ja ka sponsoreid, ning edu eurosarjades ei ole suur võit mitte ainult konkreetsetele klubidele vaid kogu Eesti jalgpallile. Positiivseid emotsioone on viimase kuuga kogunenud oi-oi kui palju ning grande finale - Newcastle'i mäng - on veel ees ootamas. Samas ei saa sellelegi vastu minna kui ilusa seeria lõpule, sest mine tea, kui palju üllatusi Levadial veel varrukas peidus on.
Loodetavasti kajastuvad need suurtulemused ka kohaliku liiga publikunumbrites, sest siingi on palju vaatamisväärset. Unistused Eesti jalgpallihullusest, millesse on nakatunud pea kogu maailm, on saanud igal juhul palju jõudu juurde. Täiskäigul edasi!Tuhanded inimesed Eesti klubide kodumängudel, vastasteks tugevad Hollandi ja Taani klubid, suurepärased võidud ja viigid, ilusast mängust üha enam süttiv publik, häälekas kaasaelamine tribüünidel - imeline atmosfäär, mis näib nii uskumatu, et kui vastandada sellele senised kogemused, siis tundub see lihtsalt ebareaalsena.
Eesti klubide omavahelised heitlused paraku seni veel laiemat publikut ei köida ning eurosarjades on kiire põrumine muutunud traditsiooniks, mistõttu kodune vutt saab palju vähem tähelepanu kui see vääriks. Kuni inimesed käivad vaid koondisemängudel ja klubivutti ignoreerivad, ei saa rääkida siinsest jalgpallivaimustusest, kuid viimase aja imelised õhtud A Le Coq Arenal annavad alust loota asjade paranemist.
Hooaja alguses kunstmuruväljakute ääres lumehangede peal kahekohalise publikunumbriga liigamänge vaadates ei oleks osanud sellest isegi unistada, et mõni Eesti klubi võiks sel aastal Newcastle'i suurusjärgu klubiga vastamisi minna. Ometi on Levadia teinud ajalugu, murdes esimese Eesti klubina läbi kahe eelringi ja kvalifitseerudes UEFA Cupi põhiturniirile.
Lõpuks osutatakse Eesti klubidele ka meedias väärilist tähelepanu ning kõigi eelduste kohaselt saab nüüd kodumängul Newcastle'i vastu näha täismaja. Ilmselt läbi aegade tugevaima koosseisuga Eesti klubimeeskond saab oma võimeid mõõta tõelise tipuga ning nii kaugele jõudmine on selgeks märgiks, et maarjamaa klubide tase on väärt kordades suuremat publikuhuvi.
Nende tuhandete pealtvaatajate seas, kes said osa maagilistest kodumängudest Flora-Bröndby ja Levadia-Twente, ning miks mitte ka Levadia-Haka ja Flora-Lyn, pidi olema suur osa selliseid, kes liigamängudel ei käi. Kui neile sealt aga jalgpallipisik külge jäi, siis kõigi eelduste kohaselt kasvavad selliste suurmängude arvelt ka kohalike mängude publikuhulgad. Eelkõige võidab sellest muidugi suur kangelane Levadia ise.
Kogu selle hooaja jooksul ei ole ma Meistriliigas kordagi näinud, et Levadiale elataks tribüünidelt organiseeritult kaasa. Twente mängugi alguses oli suur publikuhulk platsi ääres vaikselt istumas, kui välja arvata mõned üksikud väikesed grupid. Mängu edenedes süttis aga rahvas aina enam, nähes omasid ajalugu tegemas.
Fännitribüünile kogunes üha rohkem inimesi, kes häälekalt kaasa elasid, ja ka kõrvaltribüünid olid elu täis. Kogu rahvas oli üksmeelselt platsil toimuvast vaimustuses, nii nagu seda võib näha Eesti koondise mängudel, mis suudavad kogu publiku endaga kaasa tõmmata.
Korraga võis näha enneolematult palju Levadia sallidega inimesi ning kuigi enamik neist ei olnud ilmselt kuigi pikaaegsed meeskonna toetajad, sest kaasaelamine oli kokkuvõttes päris korrapäratu ning Levadia fännisärke kandsid väga vähesed, ei ole mingit kahtlust, et paljud leidsid omale sel õhtul uue lemmikmeeskonna, keda edaspidigi toetada.
Edu palliplatsil toob endaga kaasa üldsuse tähelepanu, uusi fänne ja ka sponsoreid, ning edu eurosarjades ei ole suur võit mitte ainult konkreetsetele klubidele vaid kogu Eesti jalgpallile. Positiivseid emotsioone on viimase kuuga kogunenud oi-oi kui palju ning grande finale - Newcastle'i mäng - on veel ees ootamas. Samas ei saa sellelegi vastu minna kui ilusa seeria lõpule, sest mine tea, kui palju üllatusi Levadial veel varrukas peidus on.
Loodetavasti kajastuvad need suurtulemused ka kohaliku liiga publikunumbrites, sest siingi on palju vaatamisväärset. Unistused Eesti jalgpallihullusest, millesse on nakatunud pea kogu maailm, on saanud igal juhul palju jõudu juurde. Täiskäigul edasi!
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta