Kui nüüd täiesti aus olla, ei kipu käed pärast viimase nädala tulemusi kohe üldse Eesti jalgpalli kaitseks kirjutama. Aga ühel hetkel saab mõõt ikkagi täis.

Minult küsitakse sageli, viimati eile, miks me oleme nii pehmed, miks Soccernet.ee kohalikust jalgpallist nii positiivselt kirjutab. Positiivselt!? Viimase nädala koondisemängude ülevaadete pealkirjad, alustades vanimast:

• Täielik lagunemine. Jälle. See ei ole aktsepteeritav!
• Eesti kaotas jälle. Kuus mängu väravata, üheksa mängu võiduta - seis on väga halb!
• Häbi sai maha pestud, aga rõõmustamiseks põhjust pole
• Järjekordne kuiv kaotus. Kas põhi on käes? Ei tea

Sellest ei piisa? Taskuhäälingu viimased kaks episoodi kannavad pealkirju "Eesti jalgpall on kaelani pa*as, enam pole palju ruumi kukkuda" ja "Kaotamisest on kopp ees". Need pealkirjad on vaid jäämäe tipp - nende taga, neis veidi üle tunni kestvates saadetes räägivad meie inimesed pikalt ja põhjalikult kõigest sellest, mis on halvasti. Ja jah, kui on hästi, siis sellest ka. Viimasel ajal väga hästi ei ole.

Aga me ei saa rääkida asjadest, mida me ei tea. Ausalt, kui keegi meist teaks, miks Eesti jalgpall pasa sisse upub, me ütleks. Kui keegi teaks, kuidas Eesti jalgpall finaalturniirile aidata, me ütleks. Me võime enamasti vaid oletada. Kuulata seda, mida ütlevad asjaosalised, saadud infot analüüsida, viia otsi omavahel kokku. Isegi siis, kui on sitasti, väga sitasti, tuleb jääda objektiivseks. Üritada mõista, miks on sitasti.

Paraku tundub, et fännide jaoks ei ole objektiivsus alati oluline. Kahtlemata teen seda väites liiga paljudele meie jalgpallisõpradele, kes suudavad üldpilti hoomata, hoiavad end informeerituna ja ehk isegi ratsionaalselt mõistavad, miks asjad nii on. Neil on täielik õigus olla pahane ja muutuseid nõuda. Ei saa salata: kes tahab, see argumente leiab. Ei pea isegi väga kaugelt otsima.

Aga siis on veel need teised, justkui teadagi millisest teisest portaalist üle hüpanud isehakanud spetsialistid, kelle elu mõte näib olevat kõigele kaasa kaagutada. Enamasti ujuvad nad välja muidugi siis, kui millegi üle saab parastada. Faktid või täpsus ei ole nende jaoks olulised.

Eesti koondise peatreener Karel Voolaid võib olla Kaarel, võib olla Vooglaid. Vahet ju ei ole. Frank Liivaku asemel võib koondisesse nõuda Nõmme Kalju mängijaid, kes istuvad valitsuse korraldusel isolatsioonis. Vahet ju ei ole. Tagasi võib tahta Tarmo Rüütlit, kahte ründajat, umbkaitset või Indrek Kannikut. Vahet ju ei ole. Isegi Magnus Pehrsson, kellest vabanemist ei jõutud vaid paar aastat tagasi ära oodata, on taas tõusmas kultuskangelase staatusesse. Vahet ju ei ole.

Jah, endiselt, asjad ei ole hästi. Oleks narr arvata, et keegi, kellele Eesti jalgpall päriselt korda läheb, praegust seisu naudib. Eesti jalgpall on täna, nüüd, praegu, 9. septembril 2020 justkui lahtine haav. Plaastriga seda ei ravi. Aga miks on vaja sinna veel sisse sülitada?

Mis haiglast rahuldust see eestlastele pakub, ja nüüd ma ei räägi ainult jalgpallist, vaid üldisest suhtumisest, pidevast ja alatisest maaslamaja tümitamisest? Kui paljud neist, kes hüüdsid aastat seitse tagasi kooris parastavalt "Kraavi-Ott!", seisid läinud nädalavahetusel mõne Lõuna-Eesti künka otsas, võibolla Eesti lippu mässituna, ehk pisargi silmas, mõeldes, et küll meil on tore rahvuskangelane?

Aga jah. Võib ja peabki küsima, millal siis paremaks läheb. Aus vastus oleks, et mina ei tea.

Iga Eesti koondist, kuni kõrgemate mägede vallutamiseni, kui selline asi kunagi üldse juhtuma peaks, võrreldakse üheksa sügist tagasi EM-ist sammu kaugusele jõudnud koondisega. Aga kuskil kaugel rohujuuretasandil avastati umbes samal ajal, et noortetöö on erinevatel põhjustel jäänud totaalselt soiku. Seda on tunnistanud Aivar Pohlak isiklikult. Kas nii oleks tohtinud juhtuda? Ei. Aga nii juhtus. Sedagi ei ravi plaastriga.

Lihtne arvutus näitab, et vanimad noored, kellega toona süsteemsemalt tegelema hakati ja kellega ei oldud juba totaalselt hiljaks jäädud, võisid olla sündinud nii umbes aastal 2003, 2004 või 2005. Eesti U17 koondise mullune edu, projektipõhine või mitte, annab lootust. Aga mine tea, võibolla ei saa neist asja. Võibolla ei saa asja ka näiteks 2010. aastal sündinud poistest ja sügisel 2030 oleme endiselt kaelani pasas.

Või siis sisehallid, Islandi võlusõna, nagu teame. Kas sellest, et Tallinnas on nüüdseks seitse aastat esimene püsti olnud, teeme meiegi hüppe EM-finaalturniirile? Vaevalt. Märgime ära hoopis selle aasta, kui igas maakonnas on lõpuks oma hall, ja liidame sinna vähemalt 15 aastat treeninguid otsa. Võibolla siis näiteks sügiseks 2045 saame pasast välja? Võibolla. Võibolla ei saa ka.

Võluväel ei muutu paremaks miski, seni saame vaid loota ja uskuda, küsida ja soovida, unistada. Aga maaslamaja peksmine ei vii meid kindlasti edasi. See on minu arvamus. Võite vastu vaielda.