MÄNGUD
UUDISED
EILE
TÄNA
HOMME

Logi sisse

Sotsiaalmeedia kontoga portaali sisenemiseks pead sisestama õige salasõna ja kasutajanime ning nõustuma oma andmete jagamisega Soccernetiga.

Soccerneti kontoga portaali sisenemiseks logi eelnevalt foorumisse sisse ning seejärel kliki portaalis Soccerneti sisselogimisikoonil.

Olles foorumi mobiilivaates, saab portaali tagasi, kerides lehe lõppu ning klikkides "Portaal".

ITAALIA
1 Link kopeeritud

Karistusalas vange ei võeta: Marco Materazzi skandaalsed võtted ja riukalikud viisid

1 Link kopeeritud
Veiko Valdna
Veiko Valdna

Zinedine Zidane on äsja saatnud Marco Materazzi murule ja lõpetanud ühtlasi oma karjääri. Foto: John MacDougall / AFP / Scanpix

"Preferisco la tua puttana di sorella."

Need 2006. aasta MM-finaalis Saksamaal kõlanud kuus itaaliakeelset sõna on tõenäoliselt kõige kurikuulsamad, mis eales jalgpalliväljakul lausutud. Krõbeda sõnumi autor, vastuoluline Marco Materazzi oli karjääri tipphetkedel Itaalia kaitsjate eliiti kuulunud mängija, kelle agressiivset stiili ja räpaseid võtteid said omal nahal tunda kümned tippründajad.

Intsident legendaarse Zinedine Zidane'iga, mille käigus kõlas see kurikuulus lause - "Ma eelistan pigem su hoorast õde" -, tsementeeris tema nime igaveseks jalgpallimaailma suurimate antikangelaste nimistusse.

Kuus kuulsat sõna

9. juuli 2006. Berliini Olümpiastaadion on tunnistajaks planeedi kõige olulisemale jalgpallimängule. Itaalia ja Prantsusmaa vahelises heitluses selgub õige pea järgmine maailmameister.

Mängu avakäik kuulub prantslastele, kui nende kuulus kapten ja oma karjääri viimast mängu pidav Zinedine Zidane varakult meeskonna juhtima viib. Ent saapamaa pojad vastavad kiirelt – vähem kui kümmekond minutit hiljem viigistab Marco Materazzi seisu. Sel hetkel ei tea veel maailm, et just neist kahest saavad selle finaali igavesed sümbolid.

Kohtumise lisaajal ristuvad kahe väravalööja teed Itaalia karistusala joone juures. Telekaamerad salvestavad kahe mängija vahel lühikese sõnavahetuse, mille järel kostitab enesevalitsuse kaotanud prantslane oponenti peahoobiga rindu.

Zidane'i jaoks lõpeb mäng ja ühtlasi ka karjäär, Materazzi aga kroonitakse õige pea maailmameistriks.

"Jalgpall pole baleriinidele"

Soovitan teil hästi järele mõelda, enne kui võtate selle aastatetaguse sündmuse jututeemaks mõnes Prantsusmaa piirkonnas puhkust nautides. Eriti ettevaatlik tasub olla aga Marseille's, päikeselises, ent karmikoelises sadamalinnas, mis on sünnikoduks just Zidane'ile. Marco Materazzi nime mainimine ei võida teile seal just palju sõpru.

Küll aga võib teid edu saata 500 km kirde suunas liikudes, eeldusel muidugi, et te oskate publikut valida. Itaalias ja Milano neis osades, kus klubijalgpalli sümpaatiaks on FC Internazionale, on see nimi märksa kõrgemas staatuses.

1973. aastal Lecces sündinud Marco karjäär lendas esialgu madalalt ning sai alguse hoopis Itaalia lõunaosa viletsatelt väljakutelt. Tema isa Giuseppe oli nimekas jalgpallitreener, kes juhendas aastate jooksul mitmeid tuntud klubisid nagu Cagliari, Bari ja Rooma Lazio ning just viimase akadeemiast astus profijalgpalli ka Marco.

Algus oli kõike muud kui lihtne. Hooajad riigi teises ja kolmandas divisjonis olid väljakutseteks, kus õiglust valitses vähe ning lugupidamine tuli kätte võidelda. See oli 90-ndate jalgpallikool kogu oma võlus ja valus.

Ka Serie A-s ei oodanud ühtegi noort mängumeest tordilõik küünaldega. Itaalia liiga oli tol ajal maailma vaieldamatu esinumber, meelitades kokku planeedi suurimaid superstaare. Võrratuid ründetalente jälitasid aga kaitsjad, keda oldi kohalikus kultuuris kasvatatud iga hinna eest oma väravat puhtana hoidma.

Nii oli see sealmaal alati olnud. Diego Maradona võis muruväljakul olla geenius, ent oma parimal hooajal Napolis skooris ta napid 16 väravat.

"Jalgpall pole baleriinidele," sõnas üks Itaalia karmimaid kaitsemehi Claudio Gentile, kui oli mängus Argentiina tähe vastu 11 viga sooritanud. Materazzi kasvas jalgpalluriks samasuguses karmis seltskonnas, kus piirid lubatu ja lubamatu vahel olid õhkõrnad.

"Esimesed aastad kasvatasid mind palju. Mängisin noore kutina tüüpide vastu, kes olid must kaks korda vanemad ja selliste nägudega, et pimedal tänaval neid kohata ei tahaks," avas Materazzi oma elulooraamatus "Sõdalase elu" seiku noorpõlvest.

Nagu sellest veel vähe oleks, tegi mees karjääri algusaastatel tutvust ka Inglise jalgpalli eripäradega.

Õppetunnid Liverpoolist

Kui Materazzi 1998. aasta suvel Perugiast Evertoni siirdus, oli Premier League kasvamas maailma vaadatuimaks liigaks. Inglise meistrisari raputas endalt parajasti vanu stereotüüpe ning näitas Arsenali ja Manchester Unitedi juhtimisel, et on ammu midagi enamat kui pika palli järele jooksev kamp primitiive.

Ent läikiva fassaadi taga andsid endiselt tooni paljuski sellised persoonid nagu Vinnie Jones, Julian Dicks, Duncan Ferguson ja Roy Keane, kes nõrgema närvikavaga vastaseid vaid pilguga molekulideks lahustasid.

Selles mõttes võinuks Materazzi agressiivne stiil oivaliselt kohalikesse oludesse sobida. Ent 29 kohtumise jooksul teenitud 3 punast kaarti ning lademetes kollaseid rääkisid Serie B-st saabunud mängija ebaküpsusest ja see oli liig isegi paljuga harjunud Evertoni pingile. Kuigi tegu oli tehniliselt lubava kvaliteediga mängijaga, ilmestasid tema esitusi karjuv distsipliini puudus ja komme mõtlematuid vigu teha, nentisid eksperdid.

"Pikakasvuline kaitsja mängis Itaalia triumfi juures kandvat rolli, ent Goodison Parkil ei tulnuks ta toime isegi omaenese prae valvamisega," kirjutas The Times 2006. aasta MM-finaali ülevaates.

Evertonis tollel ajal ametis olnud Alan Myersi sõnul polnud periood hilisema tippkaitsja elus kaugeltki mitte läbikukkumine, ent samas oli tema mängus alati olemas oht, et ta võib mõne "piruka küpsetada". Suurimaks komistuskiviks pidas ta aga hoopis kohanemist kohaliku eluoluga.

"Mängijana oli tal läbilöögiks vajaminev kvaliteet olemas, ent eluga harjumine võõras riigis oli selgelt probleemiks. Ta hoidis omaette, olles pisut uje ja tagasihoidlik. See oli tüüpiline briti riieturuum, täis aasimist ja naljatlemist, mis aga Marcole võõraks jäi. Kuigi ta kõneles inglise keelt, olid nad Oliver Dacourtiga ühed vähestest välismaalastest," tõi Myers oma meenutustes esile need probleemid, mis võisid esitustele väljakul oma pitseri jätta.

Tagasi alguspunkti

Materazzi naasis tagasi sinna, kust oli tee Ühendkuningriiki jalge alla võtnud ja liitus uuesti Perugiaga. Seljataha jäi kogemus tõelises tippliigas ning kuigi periood polnud parimate killast, oskas ta teha õigeid järeldusi.

Eeskujulikule võitlustahtele olid lisandunud karastunud vaim, kõigutamatu enesekindlus ja märksa stabiilsemad esitused. Ta tõusis meeskonna liidrite sekka ja peagi ka kapteniks ning kuigi kõrgliigasse kerkinud Perugiale ennustati hooaja eel väljalangemist, näitasid tulemused risti vastupidist.

Lisaks selgus, et 192 cm pikkune keskkaitsja on erakordselt efektiivne ka väljaku teises otsas. Kasv oli kahtlemata relv standardolukordades, ent lisaks sellele suutis Materazzi palle väravasse toimetada ka karistuslöökidest ja penaltipunktilt. Juba noortevõistkondades oldi talle meelde tuletatud, et neis pikkades jalgades on dünamiiti, millega annab palju enamat korda saata kui esmapilgul tundub.

Seni peidus olnud oskus avaldus täpselt õigel ajal. Hooajal 2000/01 õnnestus Materazzil Itaalia meistrisarjas lüüa muljetavaldavad 12 väravat, mis tähistab Serie A-s tänaseni kaitsemängija poolt löödud väravate rekordit!

"Tutti pazzi per Materazzi!"*

Polnud kahtlustki, et sellise hooaja järel ei suuda Perugia sugune väikeklubi oma staari enesele hoida. Spekulatsioone täis suve järel sai 10 miljonit maksma läinud allkirja viimaks endale Milano Inter.

Materazzi karjäärikõver oli pigem hilise avanemisega, sest liitumise hetkeks oli ta juba 28-aastane. Nüüd sai ta osaks Interi võimsast ja kardetavast tagaliinist, kus tegutsesid nimekad Javier Zanetti, Ivan Cordoba ja Fabio Cannavaro.

Mõistagi olid nõudmised ja standardid riigi ühes edukamas jalgpalliklubis hoopis teised. Ja ka ootused, sest viimati oli Nerazzurri maa meistritiitlit saanud tähistada liigagi ammu, kevadel 1989.

Koostöö kahe osapoole vahel klappis otsekohe. Õhus võimas ja imposantne, kaitsemängus agressiivne ning vastase karistusala läheduses alati ohtlik mängija sobitus uude meeskonda nagu valatult. Internazionalest kujunes peagi Itaalia jalgpalli valitseja, kes pani järgneva kümnendi jooksul kotti kahekohalise arvu karikaid.

Silmapaistvad esitused pälvisid ka fännide austuse. Interi toetajate seas Matrixiks ristitud mängija muutus tänu oma kirglikule ja kompromissitule stiilile tagaliini sümboliks, kes oli valmis klubi embleemi nimel endast viimse välja panema. Sümboliks, keda omad armastavad, aga vastased peagi üha enam vihkama õpivad.

* Interi fännilaul, tõlkes "Kõik on hullud Materazzi järele"

"Kenad tüübid jäävad viimasteks?"

Kuulus 16. sajandi Itaalia filosoof Niccolo Machiavelli väitis, et ebatäiuslikus maailmas peab inimene edu saavutamiseks tegema kõik, mis tema võimuses. Kuniks siht on moraalselt piisavalt oluline, on igast meetodist selle saavutamise teel kasu. Teisisõnu, eesmärk pühitseb alati abinõu.

Ilmselt iseloomustab Materazzi mängustiili kõige paremini just see doktriin. Vastase peatamisel vahendeid ei valitud ning oma mängulisi puudujääke oli Interi number 23 valmis kompenseerima viisidel, mis sageli ületasid lubatu piire.

2004. aasta veebruaris teenis Materazzi kaheksamängulise keelu Siena pallurile Bruno Cirillole riietusruumis kallaletungimise eest. FC Porto endine edurivimees Benni McCarthy meenutas kokkupuuteid itaallasega kui oma karjääri sürreaalsemaid: "Ta oli kõige segasem mängija, keda ma kunagi kohanud olen. Võib-olla on ta eraelus meeldiv inimene, aga väljakul kindlasti mitte. Ta võinuks vabalt su jalad murda ja see poleks talle suuremat sorti probleem olnud," kritiseeris McCarthy.

Tulistes Milano derbides töötles Materazzi läbi aastate kõiki Milani edurivimehi, erilise isuga aga punamustade tähtründajat Andrii Ševtšenkot. Isegi Juventuses pallinud Zlatan Ibrahimovic ei pääsenud puhta nahaga. Rootslase vastu sooritatud hirmuäratav taklamine päädis aga sellega, et kui mehed viis aastat hiljem taas eri võistkondades kohtusid (aastatel 2006-09 oldi Interis klubikaaslased), mäletas Zlatan juhtumit vägagi hästi.

Kohtumises Interi ja AC Milani vahel nokauteeris rootslane oma oponendi taekwondo väärilise võttega otse väljakul. "Ma polnud unustanud. Ootasin võimalust kättemaksuks kõik need aastad," lahkas temperamentne rootslane hiljem antud intervjuus.

Unustamatud õhtud suvisel Saksamaal

2001. aasta kevadest kuulus Materazzi ka Itaalia koondisse. Jõhkardi imidž oli küll kinnistunud, ent sellest hoolimata tunnustasid nii omal ajal mängijana Pelet pidurdama pandud Giovanni Trapattoni kui ka legendaarne Marcello Lippi palluri võimeid rahvuskoondise kutse vääriliselt.

Nii oli 2006. a MM-i rivistuses ka 32-aastane Interi täht. Sel mälestusväärsel suvel Saksamaal pidanuks tema roll tegelikult jääma vaid episoodiliseks. Lippi eelistatud keskkaitseduo moodustasid kaptenipaela kandev Fabio Cannavaro ja kõrgelt hinnatud Alessandro Nesta.

Alagrupi viimases mängus Tšehhi vastu lonkas Nesta aga juba 17. minutil vigastatuna platsi kõrvale ning Materazzi tähetund jalgpallimaailma suurimal laval oli koitmas. "Ausalt öeldes võttis see hetk mul põlve värisema. Sandro oli maailmaklassi mängija, ma ei osanud sel hetkel mõelda, kas olen platsile saamise üle rõõmus või mitte," meenutas ta.

Matrixi mõju mängule aga oli kohene. Mõned minutid peale murule astumist saatis just tema täpne pealöök Itaalia võidukursile ja alagrupist võitjana edasi.

Vähe puudus, et mees oleks oma kuldse võimaluse MM-il kiiresti tuulde lasknud. Kaheksandikfinaalis Austraaliaga saadeti ta teisel poolajal punase kaardiga väljakult, ent meeskond surus end Francesco Totti hilisest penaltist sellegipoolest veerandfinaali.

Seal alistati Ukraina ning nelja parema seas mindi vastamisi heasse vormi tõusnud võõrustajatega. Materazzi oli tagasi põhikoosseisus ning tõeliseks MM-ide klassikaks kujunenud mängus saadeti kodumeeskond 2:0 võidu järel kohvreid pakkima. Nüüd seisis Itaalia neljanda kuldmedali teel vaid Prantsusmaa.

Ühe intsidendi kronoloogia

Materazzi esitused turniiril väärisid kõrgeid hindeid, ent paistis, et Zidane poolt näidatava maagia pidurdamiseks puuduvad teistel vahendid. Lippi, kes oli Zizou juhendajaks Torino Juventuse päevil, ei teinud saladust sellest, et nende ees seisab hiiglaslik väljakutse.

Teel finaali oli maestro isiklikult matnud hispaanlaste lootused, koolitanud oma geniaalsusega tervet Brasiilia koondist ning poolfinaalis liuelnud mängleva kerguse läbi Portugali liinide. Tema sulgpehmed puuted ja elegantsed söödud panid Les Bleus' liikuma taktis, millega oli keeruline sammu pidada.

Nüüd on itaallaste kord. Zidane ei raiska aega ning realiseerib juba 7. minutil penalti. Ja veel millisel viisil – Gianluigi Buffoni vastu panenka't lüüa räägib nii mõndagi mehe enesekindlusest!

Materazzi on tulivihane. Just tema viga Florent Malouda vastu on kinkinud prantslastele võimaluse mäng enda kätte haarata. Kümmekond minutit hiljem teenib Itaalia aga nurgalöögi ja kaitsja lunastab oma patud – 1:1!

Pingeline kohtumine jõuab lisaajale ning tundub, et võidu võtmed on Prantsusmaa käes. Gennaro Gattuso kaotab Zidane'i juba mitmendat korda silmist ja saab tänada vaid väravas seisvat Buffoni, et mäng juba tehtud ei ole.

Raevukas AC Milani keskväljamees kamandab Materazzi endale appi. 108. minutil litsub viimane end järjekordselt number 10 ligidusse, selgitades, et ei saa lasta tal markeerimata kujul teha, mida hing ihkab. Zidane reageerib sarkastiliselt, viidates, et liigset kehakontakti otsiv kaitsja võib tema särgi endale saada peale kohtumise lõppu.

Sel hetkel lipsavad inetud sõnad vastasmängija õe kohta üle itaallase huulte. Sõnum tabab ütlejale endalegi ootamatult naelapea pihta. Hiljem selgub, et Zidane oli olnud õe Lilaga enne mängu korduvalt telefoniühenduses, sest too põetas parajasti nende haigeks jäänud ema.

Ainus, kes intsidenti oma silmadega pealt näeb, on Buffon. Jahmununa tormab ta väravast, püüdes vilemehe tähelepanu võita. Fabio Cannavaro on sel hetkel seljaga, ent kuuleb enda sõnul "välgulöögile sarnast valju raksatust". Kohtunike kolmikul jääb intsident täiesti märkamata, ent brigaadi neljas liige Luis Medina Cantalejo päästab õigusemõistjad häbist.

Ülejäänu on ajalugu. Zinedine Zidane'i uskumatu jalgpallurikarjäär lõpeb punase kaardiga, hoobist toibunud Materazzi aga on üks viiest lööjast, kes penaltiseeria abil Itaalia meistriks viivad.

Punased jooned

Lõpuvile kõlades ei teadnud maailm juhtunu detailidest veel midagi. Poleemika selle ümber, mida Materazzi täpsemalt öelnud oli, vallutas meediakanalid nädalateks. Inglise kollane press eesotsas Daily Mailiga väitis, et öeldu oli rassistlikku laadi ning solvangud olid sihitud Zidane ema suunas.

Materazzi ei kavatsenud seda alla neelata. Selgus, et ka kõige võiduhimulisemate jaoks on kuskil punased jooned. 15-aastaselt oli Marco kaotanud oma ema vähile ning kellegi teise oma sellisel viisil solvamine olnuks mõeldamatu. Järgnes mitu kohtuprotsessi, kus mängija kohta valeväiteid levitanud tabloidid viimaks vabandama sunniti.

Hiljem väitis vastuoluline itaallane, et tal polnud aimugi, kas Zidane'il üldse õde on. Üksteise vastu suunatud vulgaarsusi kohtab jalgpalliväljakutel sageli ning ka nende sõnade tagamõtteks polnud enamat, kui vastasele naha alla pugeda. "Reaktsioon pealöögi näol oli ülereageerimine ja kas tegelikult polnud mina hoopis siin loos ohver?" küsis Materazzi oma 2007. aastal ilmunud elulooraamatus, tunnistades, et meediavaht ei lasknud tal võidetud karikast täit rahulolu tunda.

"Võitja olgu valmis särgi nimel surema"

Marco Materazzi nime teadis nüüd terve maailm. Kas tegu oli alatu suuvärgiga lurjusega või püha eesmärgi nimel ainult pisut patustanud pragmaatikuga? Arvamused jagunesid lahku ja külmaks ei jätnud see kedagi.

Ümbritsev kära ja jalgpallimaailma suurima antikangelase rolli sattumine kogenud meest siiski verest välja ei löönud. On inimtüüpe, kes suudavad enda vastu suunatud kriitikast jõudu ammutada ning loo peakangelane näis olevat üks sellistest. Hooaeg 2006-07 tähistas järjekordset Itaalia meistritiitlit ning personaalset aupaistet Serie A hooaja parima kaitsja auhinna näol.

Interiga liitunud legendaarse Jose Mourinho juhtimisel õnnestus üheskoos võita veel üks ihaldatud karikas – Meistrite Liiga. Oma iseloomu ja kompromissitu võidujanu poolest olid kaks meest vägagi sarnased ja kuigi Materazzi mänguminutid meeskonnas jäid portugallase käe all üha napimaks, hindas too karismaatilist treenerit äärmiselt kõrgelt. 2010. aastal võidetud kuldse kolmiku järel mängis Nerazzurri legend klubis veel ühe hooaja ning peale seiklust mängiva treenerina Indias riputas ründajate hirm putsad lõplikult varna.

Kurikuulsaks saanud MM-finaali kangelased on tänaseks juhtumi selja taha jätnud ning kuigi südamesõpru pole neist saanud, on mõlemad leppinud teadmisega, et toimunu Berliini öös on osa nende teekonnast.

Vaadates tagasi oma karjäärile, ei näe Marco seal ruumi kahetsusteks. "Olen jalgpalli alati kirglikult suhtunud. Mängisin kuumavereliselt, aga seistes silmitsi nii paljude suurepäraste mängijatega, polnuks teisiti võimalik. Osad võivad mind mäletada tehtud vigade järgi, kuid olen alati arvanud, et võitmiseks pead olema valmis oma särgi nimel surema."

Kasutatud kirjandus:

Hispaania on Euroopa parim
Mis jääb meelde?
Ühe õnn, teise ebaõnn
Rekordid said löödud!
Vaatamist ja mõtlemist
Tasub vaadata
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.

RISTNURK