Võit või mitte midagi! Sellise "lihtsa" ülesandega seisab Eesti koondis täna õhtul Lillekülas silmitsi. MM-valiksarjas Valgevene alistamine toidaks viimase kahe koondiseaknaga tasapisi taas õitsele löönud rahulolu, mis aga veelgi tähtsam, lubaks endiselt unistada valikgrupi neljanda kohaga lõpetamisest ja seekordsete külaliste edestamisest.

Et kolmik Belgia-Tšehhi-Wales on omaette klassist, võis juba loosimise järel aimata ja täpselt nii on ka läinud. Suvise EM-finaalturniiri kahele veerand- ning ühele kaheksandikfinalistile võib küll lüüa väravaid ja olla punktide näppamisele lähedal, aga Eesti viimatine saavutus - Walesilt viigi välja pigistamine - tuleb kanda selgelt üleplaaniliste saavutuste sekka. Sestap oli juba kevadel üsna selge ja on tänaseks veelgi selgemaks saanud, et pärapidaja rolli jagavad omavahel Eesti ja Valgevene.

Seekordsete külaliste kasuks räägib märtsikuine 4:2 võit omavahelises mängus, Eestil on seevastu ette näidata äsjane viik Walesiga ning üleüldine tulemustekõver, mis liigub vahepealsete mõõna-aastate järel selgelt positiivsemal kursil. Lisamotivatsioonina on valgevenelasi vahepeal suisa oma "kliendiks" pidama harjunud Eesti saanud neljast viimasest omavahelisest mängust kätte vaid ühe õnnetuvõitu viigi ehk nälg peaks olema suurem kui iial varem.

Kui nüüdne Levadia tegevjuht Sergei Hohlov-Simson 25 aastat tagasi Kadriorus peaga 1:0 põrutas ja taasärganud Eesti koondis iseseisvuse taastamise järel valiksarjades esimese võidu võttis, julgesime juba hakata arvama, et olgu suurema osaga Euroopast kuidas on, aga meiega sarnasest punablokist tulnud ja seetõttu konkurendiks hästi kõlbavaid valgevenelasi võidame ikka. Järgnenud aastad andsid sellele kinnitust - tolles 1996. aasta 1:0 mängus kõigest 18-aastasena platsilt varakult vigastusega lahkuma pidanud Andres Oper lõi justkui kättemaksuks kahel korral valgevenelastele kaks väravat ja Eesti aina võitis.

Aga viimase paari aastaga on Valgevene Eestit kurvastanud rohkem kui tahaksime. Kaks aastat ja kuu on möödas hetkest, mil Maksim Skavõš Lillekülas lõpuminutil külalised 2:1 võiduni lõi; Erik Sorga elu esimene koondisevärav taandus sel hetkel nõrgaks lohutuseks. Võõrsil seejärel tehtud 0:0 viik tõi küll tabelisse punkti, aga ei suutnud koondise kohale tekkinud murepilvi laiali puhuda. Juba mainitud 4:2 kaotusel olid objektiivsed põhjused, aga kes neid mõne aja pärast ikka mäletab - kaotus on kaotus.

• Luup peale | Anier säras, vaieldav penalti, Õigus põles ja Eesti langes Valgevene vastu
• Eesti parim Valgevene vastu - Henri Anier

Nii seisabki Eesti nüüd silmitsi topeltnõudmisega. Esiteks on vaja Balti turniiril näidatud vorm ja Walesi vastu pakutud hingestatud kaitsetöö liita kolmeks punktiks valiksarjas. Tõehetki on Thomas Häberli suhteliselt lühikesse ametiaega juba mahtunud küllaga, seni on šveitslane suutnud hoolealused karidest pigem edukalt mööda tüürida. Kas suudab ka nüüd?

Puudujaid on, aga asendajaid samuti

Häberli ei saa kasutada kõiki soovitud mehi, suurim tagasilöök on kahtlemata viimase aasta-paariga Eesti kuumimaks ründajaks kerkinud Rauno Sappineni eemalejäämine. Teisalt avab see uue võimaluse liidrirolli kandmiseks heas hoos olevale Henri Anierile, kelle kaks väravat peaksid Minski-mängust vastastel hästi meeles olema. Ka Sorga on Euroopasse naasmise järel leidnud taas üles nii mänguminutid kui ka väravasoone.

Viimasel hetkel pidid traumade tõttu koondiselaagrist eemale jääma Martin Miller ja Michael Lilander. Duost viimase puudumisel mõjus päev enne kohtumist Häberli suust kõlanud uudis Sander Puri kaheldavast mängukõlbulikkusest murettekitavalt. Samas rõhutas šveitslane, et tal on plaan Lilanderi-Puri paremkaitses asendamiseks olemas.

Tähendab see Premium liiga põhjaklubis Tartu Tammekas vigastuste tõttu napilt mänguaega saava raudvara Taijo Teniste algkoosseisu edutamist? Või proovib Häberli jälle õnne lähenemisega, mida on kasutanud varemgi, kus kaitsva suunitlusega vasakäärele sekundeerib ründavam paremäär? Arvestades, et Valgevene vastu minnakse jahtima võitu ning väravalöömise tähtsust on ka Häberli ise jõudnud korduvalt rõhutada, võiks panuse panna just viimasele. Sel juhul tõuseb pingereas esikohale Vlasi Sinjavski, kes on küll muidu loomupärane vasakäär, ent saanud just Häberli käe all juba paremalgi tuleristsed.

Paremkaitsja ja teise ründaja positsiooni kõrvale jättes peaksid Häberli valikud olema lihtsad. Väravas on eeldatavalt ikka Karl Jakob Hein, kaitsekolmiku moodustab juba legendaarseks saanud "dendropark" koosseisus Joonas Tamm - Märten Kuusk - Karol Mets. Teineteist täiendav keskväljapaar koosneb Vladislav Kreidast ja Mattias Käidist, nende ees ajab oma maestroasju igihaljas Konstantin Vassiljev, vasak äär kuulub Artur Pikale ning rünnakul on kaljukindel Anieri positsioon. Kahele vabaks jäänud kohale Sinjavskit ja Sorgat pakkudes pole risk samuti ülemäära kõrge.

Valgevene astub tahtmatult Eesti jälgedes

Karma on vahel julm, aga suures plaanis enamasti siiski õiglane. Polnud muidugi vähimalgi määral valgevenelaste süü, et märtsis võõrustasid nad Eesti koondist, mis oli koroonaviiruse tõttu üleöö tugevuses kõvasti järele andnud. Südist võitlusest ja Anieri kahest väravast ei piisanud, pärast Karl Rudolf Õiguse punast kaarti kümnekesi jäänud Eestil libises Minskis võidetav mäng käest ja vastu tuli võtta hoopis 2:4 kaotus.

Nüüd, pool aastat hiljem, on sarnaste hädadega silmitsi valgevenelased. Esiteks pidasid nad rahvusvaheliste sanktsioonide tõttu oma kaks viimast "kodumängu" Venemaal Kaasanis tühjade tribüünide ees. Teiseks ei tahtnud võidud kuidagi tulla, ehkki nii tšehhidele, belglastele kui ka waleslastele kaotati vaid üheväravalise vahega, viimastele veel koguni eduseisust ja üleminutitel.

Lõplik hoop tabas külalisi vahetult enne mängu Eestiga. Aprillis Mihhail Marheli peatreeneripostil välja vahetanud Georgi Kondratjev haigestus koroonaviirusesse ega saanud Tallinnasse sõita, teda asendab treeneripingil Oleg Raduško. Covid-19 kiusab ka Minski Dinamo kaitsjat Maksim Švjatsovi, veelgi rohkem on aga vigastatud mehi.

Nii koosneb näiteks Valgevene kaitsemängijate nimekiri Tallinnas seitsmest mängijast, kellest 35-aastane Maksim Bardatšjov on küll koondist esindanud suisa 53 korral, ent eelmiseks koondiseaknaks enam valikusse ei mahtunud. Ülejäänud kuuikul on ühtekokku koondisekogemust vaid 17 mängu jagu, kurioosumina võib Tallinnas koondisedebüüdi kirja saada 36-aastane (!) Gomeli keskkaitsja Ruslan Judenkov.

Lihtsam pole seis poolkaitseliinis, kust jäävad vigastuste tõttu kõrvale Nikita Korzun ja Juri Kavaljov. Kokku on valgevenelastel seetõttu nimekirjas tervelt kuus võimalikku debütanti ja lisaks veel suisa kümme meest, kel koondisemänge viis või vähem. Peale eespool mainitud 53-mängu-mehe Bardatšjovi polegi ükski teine koondislane veel paarikümne koondisekohtumise piiri ületanud.

Kui märtsikuise Minski-mängu Eesti algkoosseisust võib seekord alustajateks ennustada kolme meest - Kuuske, Anieri ja Vassiljevit -, siis ka Valgevenel pole toonasest alg-11st eri põhjustel praegu rohkem mängijaid rivis.  Aga muidugi ei tähenda see, nagu ei peaks Valgevenet kartma. Häberligi rõhutas, et vastaste olukord pole sugugi üksüheselt võrreldav märtsikuise Eesti seisuga. Toona jäi Eestil peale hulga põhimängijate üleöö koju ekraanitagusesse rolli kogu treeneritetiim, Valgevenel on puudu vaid peatreener. Ning seekordsed muudatused ei leidnud aset kahekümne neljandal tunnil, valgevenelastel on olnud aega nendega kohaneda. 

Ehkki vaid kolm seekordset Valgevene koondislast mängib väljaspool kodumaad ja neistki on Astanas palliv Max Ebong mängukeelu all, on märtsis Minskis kahe väravaga Eestitki kollitanud, igapäevaselt Venemaa tippklubi Moskva Lokomotivi ridadesse kuuluv Vitali Lisakovitš alati ohtlik. Peatreeneri kohuseid täitev Raduško märkis pressikonverentsil tabavalt, et loodab vähemkogenud, ent motiveeritumate hoolealuste soovile ennast tõestada. Selles valiktsüklis juba korduvalt slaavipärast võitlusvaimu üles näidanud valgevenelaste alahindamine oleks suurim rumalus, mida Eesti saab teha.

Kas abitreener Oper tuletab hoolealustele veel korra meelde, kuidas Valgevenele kahekaupa väravaid lüüa? Või teeb kogemuste poolest koondise üheks liidriks kerkinud Anier seda taas ilma õpetamatagi? Erinevat pinget on Eesti koondise õlule tänavuse aasta jooksul laotud palju, seni on korduvalt näidatud, et seda suudetakse ka kanda. Nüüd on uus päev, uus kohustus ja mõni uus nägugi, ent erinevalt mitte kuigi ammustest hallidest aegadest puudub vähimgi põhjus peljata, nagu ei võiks Eesti talle seatud ülesandega hakkama saada.

* * *

Eesti peatreener Thomas Häberli: "Teame neid Valgevene mängijaid, kes Eestisse tulid. Muidugi oskan ma vastaste treenerile kaasa tunda, aga meie olukord oli märtsis hullem. Puudusid kõik treenerid, mängisime Poolas ja nii edasi. Ma ei võrdleks neid olukordi üks-ühele, aga muidugi pole ühelgi peatreeneril lihtne mängu telerist vaadata. Meie lähenemist vastaste koosseis siiski ei muuda, keskendume oma tegemistele. Valgevenel on kiired ründajad, ründesuunalised üleminekud on nende trump. Aga muidugi jagub neil kvaliteeti igale positsioonile. Võidu võti on lihtne - tuleb vastasest üks värav rohkem lüüa! Peame olema oma karistusalas kindlad ja vastaste omas veidi teravamad-täpsemad kui eelmises mängus."

Ründaja Henri Anier: "Tuleb keskenduda nendele asjadele, mille oleme trennis läbi käinud. Mängu ülesehitus peab olema paigas nii nagu treenerid seda tahavad - et jõuaksime piisavalt kiiresti vastase kolmandikule, kus tahame lüüa väravaid ja samas oma värava puutumatuna hoida. Valgevene on kindlasti tugev vastane, nad kaotasid viimased valikmängud minimaalse väravate vahega. Nad on väga võitluslikud, mida näitas ka esimene omavaheline mäng, aga nüüd oleme kodus ja meie eesmärk on võit."

Valgevene ajutine peatreener Oleg Raduško: "Kahtlemata on tegu minu treenerikarjääri raskeima ülesandega. Aga usun, et saame hakkama. Poisid ootavad ja loodavad väga, et saavad ennast tõestada - selles mõttes on jällegi lihtne olukord. Peatreener Kondratjeviga oleme peaaegu kogu aeg suhtluses, kui on vähegi vaba hetk. Iga tunni-paari või maksimaalselt kolme tagant räägime telefonitsi. Ta on kõigega kursis, mis võistkonnas toimub. Eesti kohta ei tahaks ma oma kaarte avada, oleme ju sellest tulenevalt oma plaanid koostanud. Aga nad on füüsiliselt tugev meeskond. Ründeliin on kiire, poolkaitse hea ja kaitse samuti kõva."

Poolkaitsja Jevgeni Jablonski: "Viimased kolm valikmängu läksid hästi, aga kahjuks ei saanud me punkte. Poisid said hea kogemuse. Muidugi oli meestel raske, sisuliselt mängiti ju võõrsil. Kodumängus on alati fännid abiks ja koduseinad aitavad. Neid mänge peaks ikkagi kodus mängima, aga praegu on selline seis nagu on. Teeme mida suudame, peame kohanema."

* * *

Eesti senised kohtumised Valgevenega:

* * *

8. oktoobril kell 21.45 A. Le Coq Arenal

Eesti - Valgevene
Peakohtunik: Mohammed Al-Hakim
Abikohtunikud: Mehmet Culum, Mahbod Beigi
Neljas kohtunik: Bojan Pandzic (kõik Rootsi)
VAR: Michael Fabbri
AVAR: Luca Mondin (mõlemad Itaalia)

Eesti eeldatav algkoosseis:

Statistika:

(k) - kodus; (v) - võõrsil; (n) - neutraalsel pinnal; võ - võidud; vi - viigid; ka - kaotused; vv - väravate vahe; * - sõprusmäng, ** - Balti turniir

Coolbeti koefitsiendid:

Eesti võit - 2,45
Viik - 3,18
Valgevene võit - 3,15

Tabeliseis:

 Eesti koosseis:

Väravavahid
Karl Jakob Hein (13.04.2002) – Londoni Arsenal (ENG) 10/0
Matvei Igonen (02.10.1996) – Tallinna FC Flora 8/0
Karl Andre Vallner (28.02.1998) – Tallinna FCI Levadia 0/0

Kaitsjad
Sander Puri (07.05.1988) – Tallinna JK Legion 87/4
Taijo Teniste (31.01.1988) – Tartu JK Tammeka 85/0
Karol Mets (16.05.1993) – Sofia CSKA (BUL) 71/0
Ken Kallaste (31.08.1988) – Tallinna FC Flora 47/0
Artur Pikk (05.03.1993) – FK RFS (LVA) 46/1
Joonas Tamm (02.02.1992) – FC Poltava Vorskla (UKR) 42/3
Märten Kuusk (05.04.1996) – Tallinna FC Flora 14/0
Maksim Paskotši (19.01.2003) – Tottenham Hotspur (ENG) 7/0
Marco Lukka (04.12.1996) – Tallinna FC Flora 2/0
Henrik Pürg (03.06.1996) – Tallinna FC Flora 7/0

Poolkaitsjad ja ründajad
Konstantin Vassiljev (16.08.1984) – Tallinna FC Flora 134/25
Sergei Zenjov (20.04.1989) – Tallinna FC Flora 89/13
Henri Anier (17.12.1990) – Paide Linnameeskond 74/17
Henrik Ojamaa (20.05.1991) – Tallinna FC Flora 46/1
Mattias Käit (29.06.1998) – FK Bodö/Glimt (NOR) 37/8
Vladislav Kreida (25.09.1999) – Helsingborgs IF (SWE) 15/0
Erik Sorga (08.07.1999) – VVV-Venlo (NED) 11/2
Vlasi Sinjavski (27.11.1996) – MFK Karvina (CZE) 11/0
Markus Poom (27.02.1999) – Tallinna FC Flora 9/0
Bogdan Vaštšuk (04.10.1995) – Tallinna FCI Levadia 6/0
Robert Kirss (03.09.1994) – Tallinna FCI Levadia 6/0

Peatreener: Thomas Häberli
Abitreenerid: Norbert Hurt, Andres Oper
Väravavahtide treener: Mart Poom
Kehalise ettevalmistuse treener: Michael Müller
Videoanalüütik: Ants Jaakson
Arst: Kaspar Rõivassepp
Füsioterapeudid: Marius Unt, Helvis Trääder, Priit Lehismets
Mänedžer: Miko Pupart

Valgevene koosseis:

Väravavahid
Jegor Hatkevitš (09.04.1988) - Minski Dinamo 5/0
Pavel Pavljutšenko (01.01.1998) - Bresti Ruhh 4/0
Vladislav Vassiljutšek (28.03.1994) - Minski rajooni Islotš 0/0
Roman Stepanov (06.08.1991) - Bresti Dinamo 0/0

Kaitsjad
Maksim Bardatšjov (18.05.1986) - Barõssavi BATE 53/3
Roman Begunov (22.03.1993) - Saligorski Šahtjor 4/0
Gleb Ševtšenko (17.02.1999) - Saligorski Šahtjor 4/0
Kirill Petšenin (18.03.1997) - Bresti Ruhh 8/0
Danila Netšajev (30.10.1999) - Barõssavi BATE 1/0
Ivan Sadovnitšõ (11.05.1987) - Grodno Neman 0/0
Ruslan Judenkov (25.04.1985) - Gomel 0/0

Poolkaitsjad
Jevgeni Jablonski (10.05.1995) - Barõssavi BATE 15/2
Max Ebong (26.08.1999) - Astana (KAZ) 15/2
Vladislav Klimovitš (12.06.1996) - Minski Dinamo 15/1
Artjom Bõkov (12.10.1992) - Minski Dinamo 13/0
Pavel Sedko (03.04.1998) - Moskva Torpedo (RUS) 4/1
Ruslan Lisakovitš (22.03.2002) - Minski rajooni Islotš 1/0
Vadim Pobudei (17.12.1994) - Gomel 0/0
Dmitri Antilevski (12.06.1997) - Žodino Torpedo-Belaz 5/0
Aleksandr Seljava (17.05.1992) - Minski Dinamo 1/0
Jevgeni Krasnov (09.02.1998) - Vitebsk 0/0

Ründajad
Vitali Lisakovitš (08.02.1998) - Moskva Lokomotiv (RUS) 17/5
Andrei Solovei (13.12.1994) - Gomel 1/0
Dmitri Podstrelov (06.09.1998) - Saligorski Šahtjor 10/1