16 mängu järjepanu võiduta olev Eesti koondis on nüüdseks juba liiga kaua oodanud valgust ja lootuskiirt. Teisipäev tõi meile Thomas Häberli justkui lunastajana. Kolmapäeval sai temast marionett – või vähemalt nii arvavad nüüd mitmed fännid.

5. jaanuari hommik märgib hetke, mil sai lõpuks kinnituse kolm nädalat õhus rippunud teadmine, et 46-aastane šveitslane Häberli on Eesti rahvuskoondise uus peatreener. Vaevu pool tundi pärast Eesti Jalgpalli Liidu pressiteadet alustas juhendaja oma esimest avalikku sõnavõttu uues rollis eestikeelse tervitusega. Sealt edasi läks kõik üha paremaks.

Häberli jättis endast pressikonverentsil parima võimaliku mulje, tabasin end üritust jälgides mõtlemast. Ta oli konkreetne, heatujuline, selgelt elevil. Eelnevalt Šveitsi tippklubides töötanud treener puudutas kõiki eestlaste jaoks olulisi teemasid. Peab olema oma stiil, standardolukorrad on tähtsad, edu valem on vaeva nägemine (nagu oleks Tammsaaret lugenud!), tuleb olla loov, joosta. Ja ei saa olla "mina", peab olema "meie". Just nii tulevad tulemused! Minevik ei loe, tulevik toob muutused.

Sellele järgnes topshopilik "ja see pole veel kõik!" moment, kui Häberli sõnas: "Üks eesmärk on kindlasti Balti turniir juunis. Tahame midagi võita. See on selge eesmärk."

Kui pressikonverentsi asemel oleks tegu olnud oksjoniga ja viimane tsitaat Häberli pakkumine, kõlanuks haamripauk ja hüüe "Müüdud!".

Ma ei tea, kui palju oli selles kõiges meest ennast ja kui palju jalgpalliliidu pressiosakonna suurepärast tööd, aga Häberli tabas oma esimese esinemisega märki. Ta vajutas õigeid nuppe ja süstis siinsesse vutiüldsusesse lunastajalikult usku: ärge muretsege, nüüd läheb kõik paremaks.

Häberli ja tema meeskonna esitlemise kõrval sai pressikonverentsil avalikuks ka info, et koondis mängib juba uuel nädalal ühe Kesk-Euroopa klubiga, sest teised rahvuskoondised langesid võimalike vastastena viimasel hetkel ära. Mängu põhjus: anda treenerile võimalus tutvuda meeskonnaga ja viia palluriteni oma ideid, sest märtsis lahutab esimest MM-valikmängu (Tšehhiga) koondise kogunemisest vaid kaks nappi päeva.

Ja siis see juhtus. Häberli teisel päeval Eesti koondise treenerina saatis vutiliit välja pressiteate kohtumisest Meistrite liiga alagrupiturniiril madistanud Ungari meistri Ferencvarosega. Ühes matši infoga läkitati Häberli-perioodi esimene koondise nimekiri.

22 nime, millest 15 taha oli kirjutatud "Tallinna FC Flora". Lisaks seitse nime meestest, kes jäävad eemale tervislikel põhjustel ja kuus nime välisklubidesse kuulujatest, keda ei saadud oma tööandjate juurest kätte, kuna jaanuaris pole FIFA ametlikku mängupäeva.

Ei kulunud paari minutitki koosseisu avaldamisest, kui esimesed Flora-teemalised torked olid artiklite kommentaariumites, sotsiaalmeedias, Soccerneti foorumis ja vutisõprade omavahelistes vestlustes teele lastud. Flora, Aivar Pohlak ja Eesti koondis on aastaid olnud märksõnad, mis sünnitanud palju erinevaid vandenõuteooriaid. Väga mitmete fännide jaoks sai Häberlist kärmelt marionett, kes ei ole oma otsustes vaba või keda juhib keegi teine. Ja sellest on kahju.

Avapäeval täispunktid noppinud Häberli teine päev kahandas märgatavalt ta positsiooni teatud osa vutisõprade seas. Kas seda oleks saanud ära hoida? Kindlasti.

Tallinna FC Flora on Eesti jalgpalli valitseja, kes võitis mullu Premium liiga 16-punktise edumaaga, kaotades 29 kohtumisest vaid ühe. Selja taha jäi klubi ajaloo edukaim eurohooaeg, kus jõuti esimese Eesti klubina heidelda koguni nelja eri vastasega. Seda kõike tehti ainult Eesti mängijatele tuginedes, seejuures vaid neli vutimeest olid vanemad kui 24-aastased. Neljast kaks, Konstantin Vassiljev ja Rauno Alliku, olid arvestatavas rollis. Ken Kallaste ja Enar Jääger maadlesid peamiselt vigastustega.

Selle nurga alt pole kindlasti üllatav, et ka Eesti koondise moodustavad olukorras, kus välisklubide mehi väga kasutada ei saa, suures osas florakad. Ütleks lausa, et täitsa loogiline. Ka näiteks Marco Lukka koondisekutse ei ole üllatav, sest Kuressaarest Floras laenul olnud kaitsja kujunes meistri põhimeheks ja näitas ka rahvusvahelistes mängudes, et tuleb sel tasemel toime. Värskelt Floraga liitunud Karl-Romet Nõmm ei ole samuti Häberli valikus, sest tõmbas selga rohevalge särgi, vaid kuna ta oli möödunud hooajal Premium liigas hea ja oleks juba septembris kutse saanud, kui poleks Nõmme Kaljuga kohtumise järel pidanud isolatsiooni jääma. Siinkohal ei tohi unustada, et Marko Meerits ja Karl Johan Pechter taastuvad mõlemad operatsioonidest.

Paraku ei ole kõik Häberli valikud sedavõrd ilmselged. 19-aastase Flora varumehe Markkus Seppiku koondisekutse ei ole tema jalgpalliliste saavutustega mitte ühegi nurga alt põhjendatav. Noor keskkaitsja osales 2020. aastal neljas Premium liiga ja ühes Esiliiga mängus. Ta ei ole seni andnud ühtegi põhjust, miks ta peaks olema Eesti meeste koondises. Kindlasti on ta tubli treenija ja talent, aga kas see on piisav?

Kui mõelda, kes võiks olla koondises enne Seppikut, siis Eesti tippklubides ringi vaadates Nõmme Kaljust me pigem sellist meest ei leia, FCI Levadiast on Maksim Podjoljuzin selgelt parem jalgpallur, aga tema jaoks jääb kunagise kihlveopettuste pleki tõttu koondise uks üpris kindlasti suletuks. Ent 2020. aasta Eesti meistrivõitlustel teenis hõbemedali keegi 19-aastane keskkaitsja Kristjan Pelt, kes sai sügisel koondiseõhku nuusutada ja kes mängis Paides pingile nii 27-aastase Martin Kase kui 2019. aasta liiga ühe parima kaitsja, 24-aastase hispaanlase Mikel Gurrutxaga.

Teine suur ja selge küsimus tekib ründeosakonda vaadates. Ei ole väga hõlpsalt selgitatav, miks on rahvusesinduses Flora varumees Mark Anders Lepik, kui Henri Anier – taasiseseisvunud Eesti suurima võiduprotsendiga peatreeneri Martin Reimi perioodi esiründaja, kes lõi mullu Premium liigas lühikese ajaga Paide särgis võrgud puruks – on terve.

Arusaadav, et Flora põhimeeste koht ongi tänases Eesti koondises, sest nad ongi koduvabariigi parimad. Aga Flora varumeeste kaasamine enam nii loogiline ei ole. Muidugi on võimalik oletada. Thomas Häberli töötas ju aastaid Baseli talenditreenerina. See tähendab, et tal peab olema head silma ja oskuseid noortega töötamiseks. Võib-olla soovibki ta vaadata laagris, kas konkreetselt Seppik ja Lepik võiksid olla noormehed, kel on potentsiaali sinisärke tulevikus aidata.

Võib-olla mõtleski Häberli, et näiteks Anieri tase on tema jaoks nii kindel ja teada, et heidabki praegu pilgu noorele ja kui märtsis punktimängud, siis on Anier kohal nagu viis kopikat.

Aga me ei tea, mida Häberli mõtles. Me ei tea, sest kuigi Eestis väljakujunenud praktika on, et koondise treener jagab nimekirja teatamise järel ajakirjanikele selgitusi, siis sedapuhku seda ei tehtud. Kas pingelise ajakava, suure eesootava töömahu või millegi muu tõttu, aga žurnalistid jäid pika ninaga. Ühes nendega avalikkus ja jalgpallisõbrad, kelleni ajakirjanikud ju infot viivad.

Kommunikatsiooni tähtsusest

Tänapäeva maailmas on suhtlus avalikkusega olulisem kui kunagi varem. Kuna tehnoloogia levitab inimeste mõtteid kulutulena, on kommunikatsiooni roll kasvanud meeletult. Kõiki ütlemisi ja ka ütlematajätmiseid jälgitakse tähelepanelikult. Eesti eelmine peatreener Karel Voolaid kaotas vutiüldsuse silmis oma positsiooni just ebaõnnestunud väljaütlemistega, millest suurim oli Georgi Tunjovi kaasus.

See pidi olema vutiliidu jaoks selge õppetund, et avalikke PR-heitlusi ei tohi kaotada. Sestap oligi Häberli teisipäevane esimene pressikonverents justkui õpikust – oldi avatud, siirad ja otsekohesed. Samu võtteid on kasutanud näiteks Premium liiga klubi Viljandi Tulevik, kes on valinud organisatsioonina läbipaistva suhtlusviisi ja on sellega pugenud mitmete vutisõprade südamesse ja kindlustanud endale avalikkuse silmis sümpaatse klubi mulje.

Kolmapäevase koosseisu mittekommenteerimisega rikuti aga Häberli teisipäeval kergitatud mainet. Vaikimine avab ukse spekulatsioonidele ja on narr arvata, et 2021. aasta Eestis neid ei tekiks. Kes tahab, võib ju rääkida, et Eestis ei ole jalgpallikultuuri – ja kogu ühiskonda hõlmava nähtusena seda kindlasti ei olegi –, aga koduvabariigi jalgpalliajakirjandus on kindlasti põhjalikum, kui seda 1,3 miljoni elanikuga riigilt ootaks.

Eestil on 35 liikmega jalgpalliajakirjanike klubi, mitmekümne tuhande igakuise lugejaga jalgpalliportaal, jalgpalliajakiri, vähemalt ühe käe sõrmede jagu ainult jalgpallile pühendatud taskuhäälinguid või raadiosaateid ja nii edasi. Seda kõike on päris palju. Et see kõik on, tähendab, et kogu sellel sisul on ka tarbijad. Ja nemad arutavad jalgpalliasju juba igal juhul.

Nõnda ongi teadmatus andnud Häberlile marioneti varju. Keegi ei tea, miks ta tegi valikud, nagu tegi. Tema mõtteviis ja otsused võisid olla läbinisti loogilised ja hästi seletatavad. Aga me ei tea neid. Kuna ta pole elus mitte ühtegi korda avalikult erinevatest Eesti jalgpalluritest rääkinud, saab täna vaid oletada ja järeldada, aga mitte tema eelnevast käitumismustrist või käekirjast, vaid omaenda teadmiste või rikutuse tasemelt.

Mina ei arva, et Thomas Häberli on marionett. Ma tõesti ei usu seda. Häberli CV ja esimene avalik esinemine jätsid sedavõrd positiivse mulje, et mulle päriselt näib ta asjatundliku professionaalina, kes võiks aidata koondisel august välja ronida. Ta moodustatud treeneritetiim on mitmetahuline ja rikkaliku kogemustepagasiga. Vähemalt praegu on küll minus lootus, et siit võib kokkuvõttes midagi head tulla.

Aga ma ei tunne teda. Ma ei ole temaga elus kordagi rääkinud (vaid elektroonilisi abivahendeid kasutades pressikonverentsile mõned küsimused saatnud, millele ta vastas) ega teda näinud. Ma ei tea, mis inimene ta on või mida ta koondise osas mõtleb ja plaanib. Tean ainult seda, mida on ta ise ja mida on teised temast rääkinud.

"Thomas on kindlasti hea motiveerija, kes suudab minna mängijateni. Ta suudab neist maksimumi kätte saada. Kindlasti on ta ka väga töökas ja väga nõudlik, väga põhjalik nii mängulises pooles kui ka väljaspool seda," iseloomustas Häberlit tema abiline Norbert Hurt, kel on šveitslasega juba varasemast kokkupuude.

Nii sellest kui Häberli fraasist "ennekõike vajame mõistmist, et pole mina, on meie" joonistuvad välja märksõnad distsipliin ja ühtsus. Kas sellega saaks selgitada tema valikuid? Teatud määral kindlasti.

EJL-i saadetud koondise koosseisu pressiteates toodi nimeliselt välja 13 eemalejääjat. Nende hulgas Rauno Alliku, kes pole aastaid otseses koondise vaateväljas olnud. Samas ei mainitud nelja regulaarset koondislast: Henri Anieri, Siim Lutsu, Mihkel Ainsalu ja Ilja Antonovit. Kas sellest võib järeldada, et nad ei olnudki Häberli vaateväljas? Me ei tea seda.

Kindlasti Antonovi puhul tahaks mõni öelda "aga ta ju pole mänginudki tükk aega", mis on õige. Aga erilist mängukoormust pole olnud näiteks ka Henrik Ojamaal, kes just mängupraktika puudumisel sügisel koondisest koos Antonoviga välja langes. Ojamaa oleks täie tervise juures aga lõppvalikusse kuulunud. Tõele au andes pole praegusest koondisest sisuliselt mitte kellelgi mitte mingisugust värsket mängutunnetust ja suurem osa lendas täna Hispaaniasse puhkuse pealt.

Mis värk nende meestega on siis? Häberli põhjendus võib olla näiteks eelnevalt Anieri puhul kirjeldatud stsenaarium: "Olen nende kvaliteedis kindel, tahtsin praegu teisi mängijaid vaadata." Aga me ei tea seda.

Puudumise põhjus võib tõukuda aga näiteks ka sellest, millele värskelt viitasin: Häberli soovib üles ehitada väga konkreetsetele natuuridele ja tüpaažidele põhinevat töökultuuri ja õhustikku. Marbellasse reisinud koondises ei ole ülemäära palju erilisi frukte. Äkki saigi mainitud meeste iseloom või olemus takistuseks?

Ainsalu, Anier ja Luts on kõik väga tugevad karakterid. Nagu on kõva iseloomuga ka näiteks Levadia kapten Brent Lepistu või Premium liiga üks teravamaid ründavaid poolkaitsjaid, Levadia mees Bogdan Vaštšuk, keda võiks tema ajaloo pealt nimetada lausa raskeks isiksuseks. Kõik nad on enesekindlad tüübid. Kindlasti mitte hallid hiirekesed.

Kas Häberli võib tahta ühtlasemat massi? See kõik on oletus ja spekulatsioon. Tõde me veel ei tea. Aga jalgpallimaailmas poleks selles midagi ebatavalist. Näiteks ei kuulu juba aastaid Prantsusmaa koondisesse Real Madridi esiründaja Karim Benzema, keda valitsevate maailmameistrite juhendaja Didier Deschamps peab lühidalt öeldes ussiks ja võistkonna ühishingamise rikkujaks, kuigi Hispaania klubis on ta põhimees olnud treenerist hoolimata ja võitnud kamaluga karikaid.

Kas mainitud puudujate eemaloleku põhjuseks on oskused, vorm, tervis, iseloom, vanus, sobivus treeneri nägemusse, mitu asja koos või midagi hoopis muud – ilmselt see selgub. Seniks aga saame teoritiseerida ja arutleda. See ju jalgpalli põnevaks muudabki – ta pakub kõneainet! Vahel võib koondisekutsest lahutada ka pelk juuksekarv, nagu teame Sergei Mošnikovi näitel.

Ja kuigi praegu sai lunastajast kahe päevaga mitmete vutisõprade jaoks marionett, on Häberlil veel kõvasti aega, et taas lunastajaks saada. Mina vähemalt usun, et siit võib midagi head tulla. Kas ka tuleb, näitab tulevik.