Milline on jalgpalliajakirjaniku elu, kui jalgpalli ei mängita? Vaesem. Väga palju vaesem. Ometi pole igatsus seotud mitte palli, vaid kõike seda ümbritsenuga.

Hea kolleeg Anders Nõmm kirjutas, kuidas tal oli jalgpallist üleküllastumine. See on tegelikult hoopis kergem tekkima, kui võiks arvata. Jalgpalliajakirjanikuks olemine on küll ühest küljest õnn, sest töö ja hobi ühildamine ei õnnestu igal inimesel. Ent kui töö on hobi ja hobi on töö, siis ühel hetkel on kõike liiga palju. Töö ja vaba aja vahel kaovad piirid. Ühest küljest on see isiklikul tasandil nauditav, ent kõige lähedasemate inimeste jaoks tihti ängistav – kogu aeg on jalgpall!

Mul endal üldiselt jalgpalliga probleeme pole. Armastus mängu vastu on lihtsalt sedavõrd suur. See ongi osa elust ning midagi, mis defineerib mind kui inimest. Kuid üleküllastumist, mida kirjeldas Anders, tuleb ikka ette.

Koroonakriis seiskas vuti ajal, mil Eesti kõrgliiga uus hooaeg oli vaevu alanud. Mis väsimusest sel hetkel rääkida sai? Ega seda polnudki. Ometi ei löönud eriolukord mind rivist välja. See, et jalgpall jäi järsku ülemaailmselt seisma, ei muutnud mind ärevaks ega närviliseks. Sellist restarti võiski vaja olla.

Ma ei ole tänaseks vaadanud järele mitte ühtegi ajaloolist kohtumist, kuigi seda võimalust pakub peaaegu iga klubi, liiga, meediamaja ja alaliit. Miks? Sest jalgpall on rohkemat kui 90 minuti vältel palli taga ajamist.

Ma ei igatse palli! Pall on mul kodus olemas – kõksin ja togin seda iga päev. Igatsen seda, kui lähen trenni ja näen oma semusid. Igatsen seda, kui juba soojenduseks kvadraati tehes lõõbin, kuidas hakkan kohe teistele atškoosid tegema, kuigi tõenäolisemalt saan selle ise esimesena. Igatsen koostööd, ühist pingutust ja arengut. Seda, kuidas saab üksteist proovile panna. Seda tunnet, kui õnnestud. Seda rõõmu, kui sõber lööb ilusa värava ja karjud, nagu siis, kui tööd tehes mikrofon on suu ees. Seda, kui trenn saab läbi ja jääd teistega nägemiseni.

Igatsen seda, kui lähen mängupäeval staadionile ja näen inimesi, kes teevad sama. Seda, kuidas väljaku ääres sumiseb. Kuidas igal pealtvaatajal on isesugune reaktsioon väljakul toimuvale. Kuidas platsil juhtuvat mõjutavad sada erinevat tegurit. Kuidas mängitakse head jalgpalli. Kuidas emotsioonid käivad seinast seina. Kuidas kohtuniku lõpuvile otsustab ja määrab inimeste tuju. Kuidas ei tea kunagi enne intervjuud, kuidas nägi teine persoon täpselt sama mängu ning kuidas see vaade erineb mõlema võistkonna ja ajakirjaniku puhul. Kuidas staadionivärava taga on spontaansed vestlused tuttavatega. Kuidas üksteisele pannakse sõbralikult puid alla.

Ma igatsen jalgpalliga kaasnevat sotsiaalset külge. Ma igatsen jalgpallimängu erakordsust. Ma igatsen seda, et kunagi ei tea, mis saama hakkab. Ükski vana mäng ei suuda seda pakkuda.

Viimastel päevadel olen uue tuhinaga asunud vaatama dokumentaalseriaale ja –filme jalgpallist, sest need näitavad justnimelt vuti sotsiaalset mõju. Kusjuures ma pean sotsiaalseks küljeks ka seda, kui treener selgitab oma filosoofiat ja taktikat. Sedagi, kuidas mängijad väljakul käske ellu suudavad viia. Iga koosseisu- ja formatsioonivalik räägib midagi sellest, kuidas keegi mõtleb. Jalgpalli on võimalik mängida miljonit eri viisi, seejuures pole õiget ega valet.

Ma vist armastan ja igatsengi seda mängu just seepärast, et jalgpall on alati nagu kalamehele antud õng, mitte püütud kalad. Jalgpall õpetab igapäevaselt jõudma lahendusteni ning selle õpetaja äraolekul ongi praegu elust puudu üks uute teadmiste andja. Jalgpall on nagu tark kaasteeline, kes sunnib sind pidevalt arenema. Jalgpall on nagu Yoda, kui soovite.

Sestap polegi praegu erilist muud varianti, kui lihtsalt oodata, kuniks jalgpall naaseb. Ta tuleb igal juhul tagasi. Ta on inimeste jaoks lihtsalt liialt tähtis, et mitte tulla.

Ja tegelikult ootamise ajal saab teha palju sellist, mille jaoks muidu kippus aega nappima. Näiteks praegu sulgen silmad ning mõnulen näkku paistva päikese ja klappidest kõrvu paitava muusika saatel. Elu nautimist ei takista isegi igatsus jalgpalli järele.