See, et EJL on otsustanud teerajajaks hakata ning nõuda meeste tippklubidelt naiste ja tüdrukute jalgpalli panustamist, lükkab palli kogu täiega klubide väljakupoolele. See heitlus pole kaugeltki kahesuunaline, vaid klubide vastasteks on muuhulgas ühiskondlikud hoiakud, puudulik infrastruktuur, teised spordialad, rahakotid, treenerite nappus ja isegi teatav tahtejõud.

• Tegemist on kolmanda osaga Soccernet.ee lugude seeriast seoses valukohtadega tüdrukute ja naiste jalgpallis. Asjaosalistena räägivad kaasa Eesti Jalgpalli Liit ja mitmed (tipp)klubid.
• Esimene osa: EJL lubas naiste jalgpalli pärast minna hooaja 2024 punktide kallale. Reaalsuses läks naiskonna puudumine maksma 250 eurot
• Teine osa: 0:20 pakkidest FC Tallinna ja Valga Warriori ühendnaiskonnani - klubid näevad EJL-i paindumatus nõudes (naiste) jalgpalli kahjustavaid elemente

Hooajast 2023 on Eesti Jalgpalli Liit trahvinud Premium liiga, Esiliiga ja Esiliiga B klubisid, kui neil pole konkreetselt ette näidata naiste ja/või tüdrukute jalgpalli panustamist. Piire on sealjuures erinevaid: kas on vaja piisavat hulka võistkondi kindlatel tasanditel või piisab ühest ainsast osalemisest mõnel EJL-i korraldatud võistlusel.

Neid nõudeid, mis tulenevad häguselt Euroopa jalgpalliliidu UEFA ettekirjutistest, on Eestis vastu võetud nii ja naa. Üsnagi ideaalilähedase süsteemi on püsti saanud Tallinna FC Flora, Tartu JK Tammeka ning ka Tallinna FCI Levadia ja Paide Linnameeskond, kes veel aastate eest kuulusid musta nimekirja. Samal ajal on hulk klubisid, kes tegelevad palju just tüdrukute vutiga, aga samas ka neid, kes pole neidude kõnetamisega veel eriti hästi hakkama saanud või tahavad seda teha omas rütmis.

Soccernet.ee arutles hetkeseisu viie klubiga, keda jalgpalliliit on seniste kolme aasta jooksul sanktsioneerinud. Neist klubidest tummisemad on Paide Linnameeskond, kes pole naiste ja tüdrukute seas seni edukaks tõusnud, kuid on samas avamas jalgpalliakadeemias lendu ka tüdrukutele, ja Pärnu JK Vaprus, kes mängis aastate eest naiste Meistriliigas ja on nüüd ehitamas tugevale tüdrukute püramiidile uut ajastut. Ligi 90 vutitüdrukut on tänavu U10-U15 vanuseklassides esindatud kokku nelja võistkonnaga.

See-eest esindavad FC Nõmme United, Harju JK Laagri ja FC Tallinn meeste jalgpalli uut ambitsioonikust, mille kõrval ei luba EJL ära unustada naiste ja tüdrukute jalgpalli. Sellest kolmikust on liidu nõudmistega kõige lähemalt sinapeal Harju, kel on käimasolevaks hooajaks meistrivõistlustele välja kasvanud U17 ja U13 võistkonnad ning platsile astub ka rahvaliiga naiskond. Veel aastate eest end kasvatajaklubina identifitseerinud Nõmme United on valinud tüdrukutega sama tee – kui teha, siis päris maast madalast. FC Tallinn on oma väljavaadetega veel tutvumas.

Tüdrukud ja ... jalgpall?!

Pole mõtet vingerdada – aegade jooksul on jalgpall olnud rohkem ikka poiste ja meeste mängida. Sest nende jalad võivad kõverad olla ja kui pall vastu pead kolksatab, siis ega see patsi riku. Tänapäeva ühiskond on sellest mõttekäigus teinud mitu tublit sammu edasi ning naiste ja tüdrukute meistrivõistlused on aina laiema osalejaskonnaga. Siiski on ikka neid, kes oma tütart parem jalgpallitrenni ei saadaks.

Sellega on valusalt kokku puutunud FC Nõmme United, kes on otsustanud tüdrukute jalgpalli püramiidi ehitada täiesti nullist. Nii nagu omal ajal poistega tehti ning vägagi edukalt. Klubi president Mart Poom ja noortetöö juht Madis Metsmägi meenutasid, kuidas koolikülastustega pakuti mängurõõmu rohkem kui sajale tüdrukule, kuid klubitrenni jõudsid mõned üksikud.

"Rääkisime treeneritega omavahel, et kui lapsevanemad oleksid seal juures olnud, siis me olekski saanud 120 uut mängijat endale! Need trennid olid päriselt nii ägedad. Ja mulle eriti meeldis see, kuidas 1.-2. klassi tüdrukud olid sotsiaalsetelt ja sportlikelt võimetelt paremad kui poisid. Ehk kui me oleks päriselt sealt mängijaid välja noppinud, siis oleks sõelale jäänud mõni üksik poiss, aga vähemalt kaks gruppi tüdrukuid," kirjeldas Metsmägi kogemust Nõmme koolides.

Nad arutlesid koos Poomiga, et kuna 7-8-aastased sõltuvad oma huvide ja käimiste poolest palju vanematest, siis seal tõenäoliselt tulebki piir ette. Tüdruk võib ju flaieriga koju minna, kuid kohest klikki – nagu näiteks traditsioonilisemana tunduva tantsu-, ujumistrenni või pillimänguga – sellest ei teki.

"See tuleneb jalgpallikultuuri- ja traditsioonide puudumisest ja seda hoiakut on väga raske murda. Tüdrukutele võib jalgpall väga meeldida ja nad tahavad proovida, aga kui vanemad ei toeta seda, siis on väga keeruline," lausus Poom nördinult.

Sama on tunnetanud Lasnamäe piirkonnas FC Tallinnat vedav Alex Aalen. Tema sõnul ei pruugi murekoht olla vaid Eesti ühiskonnas, aga laiemas maailmas. Ning kuna kõik tuleb sotsiaalmeedia abil koju kätte, ongi hoiakud kiired tekkima. "Ütleme nii, et naiste jalgpallil on seksistlik kuvand. Teate ju küll seda, kes Aston Villas mängis (Alisha Lehmann – L. J.). Vormikas. Aga et me teame mängijat niimoodi läbi reels'ide – see ei ole ju okei," mõtiskles Aalen.

Selle najal tõigi ta välja, et Tallinna klubina ei räägi nad mitte konkurentsist teiste jalgpalliklubide ja spordialadega – mida on muidugi ka – aga mentaliteediga. "Tüdrukute jalgpall kui iseseisev mäng ei ole paljude arvates eriti populaarne. Teistpidi on Instagramis palju videosid, mis mõnitavad naiste jalgpalli. Kas ma lapsevanemana tõesti tahaks oma lapse viia sellisesse jalgpalli ..." lisas ta raskelt.

Aga äkki hoopis tantsimine või korvpall või ...

Harju JK Laagri tegevjuht Kalmar Liiv rääkis omast kogemusest küllaltki samasugust keelt, kuigi teatava vastuvooluga on päris hästi toime tuldud ning klubi ajaloos esimest korda mängitakse tänavu U17 vanuseklassis. "Ühest küljest oleme küll rahul, aga näeme ka, et ruumi on küll. Üheks suureks probleemiks on kultuur – kui jalgpall on poiste jaoks esimene valik, siis tüdrukute puhul see nii ei ole."

Piirkonniti tulevad kindlasti erinevused sisse: mõnes kohas on jalgpall tänu eeskujulikule klubile õide puhkenud ja pall aina veereb edasi, aga täpselt sama võib olla mõne muu spordialaga. Ja tekivadki traditsioonid – kas terve linna või väiksema kogukonna peale, ka näiteks suguvõsas.

Aaleni sõnul on Lasnamäe vaieldamatult populaarseimaks tüdrukute spordialaks iluvõimlemine, äärmisel juhul ujumine. "Mida iganes, aga mitte jalgpall," teatas ta resoluutselt. "Tüdrukud pannakse juba 2-aastasena võimlema ja sinna nad jäävadki."

Kui selle kõrvalt õnnestub tüdruk ikkagi ka palli mängima kutsuda, tekib uus mure – kust leida kõige jaoks raha. Klubid võitlevad liikmete arvule lisaks pearahade nimel ning kui kelleltki jääb see saamata, läheb tema kuutasu kõrgemaks. Aalen tõi välja, et kui iluvõimlemise treeningtasu jääb 120 euro juurde, millele lisanduvad ka kostüümid, ja jalgpalli eest küsitakse 40-50 eurot, kasvab väljaminek ühe keskmise pere jaoks talumatult kõrgeks.

Nõmme United on sellist murekohta juba eos taklama asunud. Tegelikult ka klubi jaoks habrast seisu, kus palju raha läheb välja, on proovitud vähemalt lapsevanemate vaatest pehmendada. Kui mõni tüdruk on seotud lisaks jalgpallile mõne teise spordialaga ja ta teatud päevadel treeningutel ei osale, on ta liikmetasu selle korra võrra soodsam. Ka üleüldse on tüdrukute treeningtasu madalam (60 eur) kui sama koormusega poistel (90 eur). "Me lihtsalt tahame neid jalka juures hoida. Nad on nii püüdlikud, kohusetundlikud ja asjalikud," kiitis Metsmägi veel korra.

Paide Linnameeskonnal on tagataskus veel üks trump, sest klubi kasutada on Eesti üks vägevamaid jalgpallihalle. Klubi tegevjuhi Jaanus Pruuli sõnul tundus varem üks murekohti olevat talvine ilm, mis pigem ajas lapsi mõnd tubast trenni tegema. "Keeruline oli maha müüa ideed trennist, mis toimus õues külma ilmaga, samal ajal kui sul on olemas näiteks võrkpall ja korvpall," tõi ta oma klubi näitel välja. Aga ka Paide rihib täna juba pigem tähtede poole, sest lisaks naiskonnale on klubis U17, U13 ja U11 grupid.

Ja ikkagi. Kõik eeldused võivad olla täidetud – pere justkui soosib ja tüdruku silmad säravad – kuid ikka jääb jalgpall teiste mängida. Selline näide on Nõmme Unitedil varnast võtta, sest koolitrennidega jõuti ka endise tippmängija Mihkel Aksalu tütreni, kes kõigele vaatamata Männikule ei jõudnudki. "Mäletan, kuidas kehalise kasvatuse õpetaja oli ka täiesti veendunud, et ta tuleb trenni. Ta oli ka nii tubli, silmad särasid. Aga lõpuks ei tulnudki," tõi Metsmägi kontrastse näite.

Kes selle kõik kinni maksab?

Seda, et Eesti jalgpallis pole sentigi vaba raha, teavad vast kõik. Viimatiseks näiteks on lugu tõsiselt põlve vigastanud ja algselt täielikult omal rahakotil taastunud Otto-Robert Lipuga, kitsaid tingimusi on kirjeldatud mujalgi. Kui aga need lood puudutavad meeste profijalgpalli, siis mis üldse jääb tüdrukute ja naiste jalgpalli alles?

Pärnu JK Vaprus kuulub seni veel napilt patuste nimekirja, sest hooajaga 2023 läks naiskond laiali ning uue võistkonna ülesehitus tugevale tüdrukute püramiidile veel käib. Klubi tegevjuhi Karin Lipstuhli ja spordidirektori Karl Palatu sõnul ei erine klubi vaade tüdrukute ja poiste jalgpallile – pallima oodatakse kõiki, kel on soov. "Meie jaoks on klubi püramiid täiuslik, kui seal on kõigile loodud võrdsed võimalused jalgpalliga tegelemiseks. Selles suunas me igapäevaselt ka töötame," kinnitasid nad.

Pärnakad jätkasid, et ka rahaasjades on poisid ja tüdrukud samas seisus – kehtivad samad kulud ja tulud. Kui aga neljal hooajal naiste Meistriliigas palliti, kaeti naiskonna eelarvesse tekkinud miinus klubi muudest vahenditest. Seda, et naiste jalgpall oleks mõne sponsori jaoks kõrgelt hinnas, senine praktika pole näidanud. Pigem on seis vastupidine.

"Mõistame ja toetame täielikult klubisid ja toetajaid, kes ka naiste jalgpalliga tegelevad – teame, et see ei ole lihtne. Sponsorrahade vähesus on murekohaks Eesti spordis ka laiemalt ehk oleme tänulikud isegi neile, kes soovivad ja saavad toetada kasvõi meie konkurente," lisasid Vapruse juhid.

2009. aastal loodud Harju JK Laagris ei nähta samuti, et finantsiliselt oleks Eesti klubid edukad. Liivi sõnul taandub palju omanike endi rahakotile. "Minu arvates ei ole meeste jalgpallis raha piisavalt ja naiste jalgpallis ammugi mitte. Iga esindusvõistkond – on see naiste või meeste oma – on kulu. Seal ei teki selliseid tuluartikleid, mis teeksid võistkonna lihtsasti majandatavaks," kommenteeris Liiv, kelle klubi esindusmeeskond osales Premium liigas esimest korda 2023 ning on tänavu tagasi kõrgeimas mängus.

Mõneti sarnase taustaga on Nõmme United, kes mängis Premium liigas mullu ning loodab sinna naasta järgmiseks hooajaks. Kuna ka neid jääb sellise ambitsiooni juures saatma tüdrukute ja naiste jalgpalli nõue, tuleb jõupingutusi teha. Metsmägi loetles üles, et kuigi edukaks kujunenud UEFA Playmakersi programm tuli klubisse tasuta, tuleb treenerile ikka palka maksta ja talvel saali rentida. "Alguses tuleb päris palju raha ja aega ise investeerida, et tekiks tüdrukutest selline kogukond. Ja siis tekibki äkki see, et tuleb klassiõde või naabritüdruk ka kampa," kirjeldas ta.

Paide Linnameeskond on teiste kõnelejatega võrreldes täna mitu sammu eespool ning ka finantsiliselt näivad asjad olevat loogilises seoses. Pruuli sõnul jääb naiste jalgpalli tänavune eelarve 50-100 tuhande euro vahele. Et järgmistel aastatel oldaks edukamad, on eesmärk juurde panna peamiselt personali poole pealt ning siis võib eelarve kerkida 150-200 tuhande ringi. Need numbrid on Paide Linnameeskonna suguse klubi jaoks kui ootuspärased.

"Meil on meeste jalgpallile nii ehk naa suured kulutused. Kas sellest panna piltlikult öeldes 10% naiste jalgpallile või võtta juurde 3-4 mängijat – see on valikute koht," selgitas Pruuli. "Meie eesmärk on alati olnud see, et järgmiste sammude astumist katavad ka toetajad. Näeme naiste ja tüdrukute jalgpallis suurt potentsiaali ning seda, et see võiks kõnetada ka paljusid ettevõtteid. Kui me lisame kogu sellele kontseptsioonile kogukondliku taseme, siis tunneme, et naiste jalgpalliga on võimalik tegeleda ka selliselt, et sa sinna ainult peale ei maksa."

Kes teeb trenne ja kus kohas?

Kuigi jalgpallihalle on tublisti kerkinud ja aeg-ajalt saab uue ilme ka mõni kunstmurustaadion, siis on treeningaegade nappus ning muul moel puudulikud treening- ja võistlustingimused ikka murekohaks. Väljakud on pärastlõunast pimedani palluritest pungil, tihti jaotatakse platsi neljakski, et kõik saaksid vajaliku treeningkordade arvu kätte. Treeningbaasi laiendamine oleks aga kulukas – ja samal ajal – seda mõtet mõlgutava Harju praegune staadion vajaks hädasti hoopis uut kunstmurukatet.

Ka Nõmme United tunnetab, et infra paneb pidurit. Klubi kasutab aastaringselt kunstmuru- ning kevadel-suvel ka naturaalmuruväljakut. Talviti treenivad väiksemad ka (koolide) võimlates. "Meil oleks tegelikult juba ka poiste pärast vaja lisaväljakut. Aga meie mõte on see, et kui teha, siis korralikult – me ju ei saa panna tüdrukuid õhtul kell pool 9 treenima," sõnas Poom.

Aaleni sõnul jääb mure infraga silma ka kindlasti lapsevanematele. Ta kõrvutas Tallinna JK Legioni koduks olevat Wismari staadionit ja Tallinna FC Flora võimalusi Lillekülas. "Kui sa vaatad, millised väljakud või riietusruumid on Legionis, siis loomulikult liitud sa Floraga," arvas FC Tallinna juht.

Peale selle on tõmbenumbriks kahtlemata ka inimesed klubis ja/või aastatepikkune pühendunud töö. Ka näiteks selle poolest tundub Flora olevat tihti esirinnas, sest ega niisama ole tuldud seitsmekordseks Eesti meistriks. Küll aga on naiskonda ja selle harusid tänavu väikestviisi krahh tabanud, sest kogu staff kahanes äkitselt lausa kaheliikmeliseks. On näha ka Flora näitel, et uute sobivate lülide leidmine käib keeruliselt.

Aaleni sõnul on kohati keerulisem leida treenerit tüdrukutele, sest kandidaat võiks eelistatult olla naisterahvas ning peab otseloomulikult olema ka pädev. "Tundub, et tüdrukud ja lapsevanemad usaldaks rohkem naissoost treenerit. Kui tulen mina, kuigi mul on piisavalt kogemust väikeste lastega töötamisel, siis nad näevad sellist 40-aastast meest. Ma ei ole kindel, kas see vajalik kontakt tekib niimoodi," tõi ta välja.

Ka Harjus käidi siiani vaid naistreenerite teed, kuid tänavu nimetati U17 grupi peatreeneriks Andre Järva. Liiv usub, et veel 2023. aastal esindusmeeskonnaga Premium liigas mänginud endisel tippmängijal on neidudele hulgaliselt õpetada. "Näeme, et nooremas eas võiksid olla pigem naistreenerid, sest neil on tüdrukutega kindlasti parem kontakt. Vanemas eas ja naistejalgpalli tõustes võivad meestreenerid oma persooniga luua hoopis uue keskkonna. Kuid loomulikult taandub kõik lõpuks isiksuste peale," pakkus Liiv.

Aga kas kõik peavad tahtma jõuda samasugusesse tippu?

Rääkides Premium liiga klubidest, siis on EJL-i nõue üsna konkreetne – olemas peab olema naiskond ja minimaalselt üks tüdrukute võistkond (ideaalis loodetakse näha mitmest grupist koosnevat püramiidi). See seab klubidele üsna selged piirid: kui näiteks Nõmme United tahaks naasta juurte juurde ja olla tüdrukute kasvatajaklubi, siis läheks see vastuollu Premium liiga litsentsi tingimustega. Olgu öeldud, et sellist soovi pole klubi konkreetselt välja öelnud ning see on lihtsalt näide.

EJL soovitas alles paari aasta eest tüdrukute suuna avanud Nõmme Unitedile murekoha lahendamiseks või vähemalt leevendamiseks erinevaid lähenemisi. Näiteks luua grupp juba iseseisvamatest neidudest, kelle käimised ei sõltu vanematest. Kuna aga tegemist oleks ikkagi algajatega, kes pole oma esimeses-esimeses nooruses, siis läks United ikkagi oma teed. "Kui me tahame pakkuda tüdrukutele samasugust kvaliteeti nagu poistele, siis me peamegi nad võtma võimalikult noores eas, et neist kasvaksid võimalikult tublid jalgpallurid," ütles Metsmägi.

"Ma olen kindel, et sellest grupist kasvab meil lõpuks välja väga äge tüdrukute punt. Aga kuna me oleme valinud natuke teistsuguse tee, peame ikkagi ka trahvi maksma. Minu arvates on see ebaõiglane, sest me mitte lihtsalt ei panusta, vaid me tahame oma asja teha väga hästi," lisas Nõmme Unitedi noortetöö juht.

Veel soovitas EJL õppida näiteks Saku Sportingu või Viimsi JK pealt, kuid ka need ideed laideti Nõmmel ruttu maha. Poom tõi välja, kuidas mõlemad piirkonnad moodustavad omaette kogukonna, samal ajal kui Tallinnas on konkurente lausa kahe jalaga segada. Lisaks tuleb erinevus sisse ka elanikkonda arvestades - nii Viimsi kui Saku on kasvavad piirkonnad, kuhu kolib palju noori lastega peresid, Nõmme see-eest on pigem vananev rajoon. "Jah, need väljakutsed tüdrukute jalgpallis võivad olla samad, aga klubiti ja piirkonniti jällegi erinevad. Ühte kindlat hästi toimivat süsteemi kindlasti pole," lisas Metsmägi.

Teist äärmust on esindamas aga Paide Linnameeskond, kes tahabki jõuda tippude tippu ja seda esimesel võimalusel. Kui hetkel mängitakse Teises liigas, siis mõne aastaga loodetakse välja jõuda kaks astet kõrgemal olevasse naiste Meistriliigasse. Järgmine eesmärk on tulla Eesti meistriks, keda on toetamas kindel tüdrukute ja naiste jalgpalli püramiid. Et asjad õnnestuksid, toodi klubisse veel poole aasta eest naiste A-koondist juhendanud Sirje Kapper.

"Me tahame tegeleda naiste jalgpalliga ka päriselt tipptasemel. Me näeme seal kõrget potentsiaali, küll jah mitte hetkel finantsiliselt, aga klubi tervikut arvestades," toonitas Pruuli, kelle klubi on uue õppeaastaga avamas jalgpalliakadeemias ka tüdrukute suunda. Varsti loodetakse paeluda ka võõrpallureid. "Meie strateegiline plaan on ühel hetkel tuua naiskonda mõningaid nooremaid välismängijaid. Paljud Skandinaavia klubid maksavad ka naiste jalgpallis üleminekutasusid," lisas ta.

Pruuli jutust kumab justkui teatavat vastutust: kui esindusmeeskond kuulub Premium liiga paremikku ning Euroopas on tehtud mitu tugevat hooaega, siis peab see kajastuma terves klubis. "Saime aru, et naiste ja tüdrukute jalgpalli puudumine on meie klubi suurust ja staatust arvestades häbiplekk. Me mängime Rootsi naiste jalgpalli ühe suurema tipu Häckeniga, aga kui peame enda naiskonnast rääkima, siis on silmad natuke maas ..." jagub Paide Linnameeskonnas motivatsiooni kamaluga.