Raha. Palju raha. Pole mõtet teha nägu, nagu ei mängiks miljonid selles suurt rolli, et just Katarist sai MM-i korraldajamaa. Staadionite ehitamise ja riigi ülesvuntsimise kõrval on kõvasti kulutatud sellegi nimel, et võõrustajate koondis kodusel jalgpallipeol häbisse ei jääks. Aga kas tehtust ka tulu tõuseb?

• Soccernet.ee teeb algust 20. novembril Kataris algavast MM-finaalturniirist osa võtvate meeskondade tutvustamisega. Kõigi MM-i puudutavate uudistega on võimalik end kursis hoida erilehe mm2022.soccernet.ee vahendusel.
• Treenerivahetuse järel võimsat hoogu näidanud Holland läheb Katari väravamasina ja tipptasemel keskkaitsjatega
• Aafrika meistritiitli ja maailma paremuselt teise mängijaga Senegal jahib 20 aasta taguse vägiteo kordamist
• Kes külvab, see lõikab? Argentiinlase loodud kasvupinnas on seni olnud viljakas, kuid suur lõikusperiood ootab Ecuadori alles ees

Õigustatud küsimused inimõiguste rikkumise ning selle osas, kas MM-i korraldusõigus on ostetud või mitte, jäägu mõne teise artikli teemaks, aga süüdistustest pole Katar pääsenud ka sportlikus plaanis. Nii mõnigi nende koondist esindav mängija on sündinud muus riigis, kuigi võrreldes mitme teise alaga, kus "talendiimport" käib märksa hoogsamalt ja varjamatu häbita, keskendutakse jalgpallis viimastel aastatel siiski peamiselt oskusteabe sissetoomisele. Kastanid peavad tulest välja tassima oma parimad pojad.

See ei tähenda, et Katar poleks proovinud. 2004. aastal võttis FIFA  naturalisatsiooni korras mängijaõiguste jagamise regulatsiooni otsustavalt ette just seetõttu, et brasiillased Ailton, Dede ja Leandro pidasid plaani Katari vormi selgatõmbamiseks. Ning etteheited, et Aspire'i akadeemiasse õppima toodud aafriklastest üritatakse poolvägisi Katari alamaid teha, pole aastate jooksul vaibunud.

Ent karmistunud reeglitest on tõusnud tulu. Tõsi, Katari koondise viimasesse treeninglaagrisse kutsutud 30 mehest on mängijanime Ro-Ro kandev keskkaitsja Pedro Miguel Correia sündinud Portugalis, paremkaitsja Musab Kheder ja väravakütt Almoez Ali Sudaanis, keskkaitsja Bassam Al-Rawi ja keskväljamees Mohammed Waad Iraagis, poolkaitsjad Karim Boudiaf ja Ali Assadalla vastavalt Prantsusmaal ja Bahreinis, ründaja Ahmed Alaaeldin Egiptuses, tema ametivend Mohammed Muntari Ghanas ... Kuid pea eranditult kõik nimetatud on juba vähemalt kümmekond aastat ning nii mõnigi suisa lapsepõlvest saadik elanud Kataris, mistõttu ei erine Katari koondis tegelikult kuigivõrd mõnestki Euroopa tipptiimist.

Veel 2019. aasta Aasia meistrivõistlustel üritasid Araabia Ühendemiraadid siiski protestida, et koondise hetke parim väravakütt Ali ja kaitseliini tugitala Al-Rawi ei tohiks tegelikult Katari esindada. Kuid FIFA vaatas protesti üle ja andis õiguse Katarile. Lisaks ei tasu kunagi unustada, et seesuguse tüli kiskumise taga peitub ka tubli annus riikidevahelist vimma, mis on käärinud juba 2017. aasta majandusblokaadist saadik. Seega - jalgpallijuhtide silmis on Katar puhas.

Akadeemia toel aina ülesmäge

Katari jalgpalliajalugu ulatub keskmise sajandi keskpaika, kui riigis sai hoo sisse naftatööstus ning võõrtöötajad tõid kaasa ka vabal ajal palli tagaajamise kombe. Riik vabanes lõplikult Suurbritannia protektoraadi alt küll alles 1971. aastal, kuid kohalik alaliit moodustati juba 1960. aastal ja 1970. aastal saadi ka FIFA liikmeks. Sama aasta märtsis peeti esimene ametlik kohtumine.

Riik sai ametlikult MM-i korraldusõiguse 2010. aastal, kuid sealset jalgpallielu hakati otsustavalt kiire arengu suunas tüürima juba 2004. aastal. Siis asutati emiiri dekreediga number 16 jalgpalliakadeemia, mille ülimoodne keskus valmis vaid aasta hiljem ning mis kannab tänase päevani Aspire Academy nime. Heade tingimuste toel on aastate jooksul Katari tööle meelitatud palju spetsialiste, sealhulgas mõni Eestistki.

Esimesed edusammud ei lasknud end väga kaua oodata - 2014. aastal võideti Aasia meistritiitel U19 vanuseklassis ja 2019. aastal loogilise jätkuna ka täiskasvanute seas. Katarist on tänaseks päevaks saanud Aasia jalgpallis mitte veel teravaim tipp, aga üpris arvestatav jõud ja ehkki neile saab alati nina peale visata, et riigi esimene MM-pääse tuli korraldajana, mitte sportlikul teel, räägib 50. koht FIFA edetabelis enda eest. Aasia alaliitu kuuluvate riikide seas ollakse Iraani, Jaapani, Lõuna-Korea ja Austraalia järel viies, täpselt suurturniiride korduva osavõtja Saudi Araabia ees.

Tasemetõus on toonud tulu veel ühel moel. Viimastel aastatel on kerkitud asjalikuks - ning mis siin taas salata, kindlasti ka suurte ja vajadusel hõlpsalt avanevate rahakotiraudadega - sparringupartneriks kogu maailma koondistele. 2019. aastal kutsuti Katar osalema Copa Americale, kus hakati Paraguayle, Kolumbiale ja Argentinale visalt vastu, ent jäädi alagrupis siiski ühe punktiga viimaseks.

2021. aastal oldi juba osalised Kesk-Ameerika meistrivõistlustel, kus läks paremini. Alagrupist pääseti edasi võitjana ning vannuti alles poolfinaalis napilt alla USA-le. Samal aastal palus UEFA Katari appi täitma MM-valiksarja viieliikmelisse A-gruppi jäänud "auku", mis tähendas maavõistlustena kirja läinud duelle Portugali, Serbia, Iirimaa, Luksemburgi ja Aserbaidžaaniga.

Ometi seisis läbi aegade kümnenda Aasia riigina MM-il debüteeriv Katar tänavu turniiri lävepaku lähenedes silmitsi tõsise murega - üks asi on tuttavate Aasia riikidega kohtumine või mõned maavõistlused siin-seal, teine aga ülemaailmseks turniiriks valmistumine. Lahendus oli lihtne: tuleb mängida. Palju. Väga palju.

2021. aastal pidas Katari koondis tervelt 24 kohtumist, tänavu tuleb juurde vähemalt teist sama palju. Juba praegu on Kataril kirjas 19 mängu, enne finaalturniiri algust kontrollitakse veel vormi Panama ja Albaania vastu ning sellele järgnevad kolm alagrupikohtumist MM-il.

Kas karussellist on kasu?

Mullu sügisel UEFA kutsel Euroopas tiirutades koges Katar peaasjalikult kindlaid lüüasaamisi. Iirimaalt, Serbialt ja Portugalilt võeti vastu kolme-neljaväravalisi kaotusi, kahelt viimaselt koguni kahel puhul, ning positiivsed tulemused õnnestus välja mängida vaid Luksemburgi ja Aserbaidžaaniga. Tänavu on läinud juba veidi edukamalt.

Kevadel võideti Bulgaariat ja viigistati Sloveeniaga, suvel pühenduti Austria treeninglaagris aga Euroopa klubijalgpalli peensuste tundmaõppimisele. Itaalia, Belgia ja Hispaania kõrgliigaklubidelt ei saadud viies mängus ainsatki kaotust, Udineset õnnestus võitagi. Augustis alistati Ghana ning lepiti viiki Maroko ja Jamaicaga, sügisel ka Tšiiliga.

Sconfitta di misura contro il #Qatar.

90 minuti in campo per il nostro portierone @MarcoSilver1991 👊

Qatar edge today’s friendly encounter as our No.1 Silvestri gets 90 minutes under his belt 👊

⚪️⚫️ #ForzaUdinese #AlèUdin pic.twitter.com/kvcGQtzh6e — Udinese Calcio (@Udinese_1896) July 24, 2022

Jahedamate ilmade saabudes koliti oma rändtsirkus Austriast ümber Hispaania soojemasse kliimasse, kus võideti Nicaraguat, Guatemalat ja Hondurast. Pole just kõige glamuursemad vastased, ammugi mitte MM-i püsikülalised? Seda küll, aga võidumaitse tundmiseks ja enesekindluse kasvatamiseks sobisid kõik need mängud Katarile küllap kenasti.

Punt paigas ja üksteisele tuttav

Kui enamik teisi riike üritab veel esialgset 55-mehelist koosseisu reeglitega lubatud 26-liikmeliseks lihvida ning peatreener murravad pead, milline superstaar tuleb olude sunnil lennukist maha jätta, siis Kataril on asjad ammu (peaaegu) paigas. Marbellas laagerdav seltskond koosneb 30 mehest, kusjuures kõik nad mängivad igapäevaselt Katari klubides. Pea pooled kannavad riigi hetke nimekaima meeskonna Al-Saddi särki, lisaks on esindatud veel viis klubi. Näiteks eelmisel MM-il oli vaid üks koondis, kus kõik mängijad tulid koduriigist - poolfinalist Inglismaa.

Lisaks hiilgab Katari koondis sellega, et sinna mahub koguni viis meest, kellel on kirjas kolmekohaline arv koondisemänge. Sajaliste klubi liikmed on nii Abdelkarim Hassan, Boualem Khoukhi, Abdulaziz Hatem, Karim Boudiaf kui ka kapten Hassan Al-Haydos. Mis aga kõige märkimisväärsem - nimetatud viisikusse kuulujate vanus jääb vahemikku 29-32 eluaastat ehk vanameistreid nimekirjas polegi!

Only 20 more days to go! 🤩

We can't wait for the moment #AlAnnabi will take to the pitch for the opening game of the 2022 World Cup 🏆🇶🇦#AllForAlAnnabi#ForTheLoveOfQatar pic.twitter.com/E7kaEE0YLK — Qatar Football Association (@QFA_EN) October 31, 2022

Üksteisemõistmisest ei saa Kataril seega mingil juhul puudust tulla. Hispaanlasest peatreener Felix Sanchez on katsetanud erinevaid mänguskeeme, aga turniirile minnakse tõenäoliselt vastu järeleproovitud 5-3-2 asetusega, toetudes peamiselt vasturünnakutele. Alagrupivastaseid arvestades on selline plaan ka ainumõeldav.

Ehkki Aasia turniiridel on näidatud ka väravalöömisoskust, pannakse MM-il tõenäoliselt rõhk kaitsele, millele viitavad ka viimaste maavõistluste tulemused. Kui Kanada koondise peatreenerile John Herdmanile ehk ühele vähestest, kelle hoolealustel on õnnestunud tänavu Katarist jagu saada, esitati septembris pärast 2:0 võidumängu palve vastast iseloomustada, vastas Herdman lühidalt: "Organiseeritud ja distsiplineeritud meeskond!"

Meeskonna staar - Hassan Al-Haydos

Koondise kapten, kes tähistab turniiri ajal 32. sünnipäeva, on saanud kodumaa eest kirja muljetavaldavad 168 kohtumist. Terve elu kodumaal Al-Saddi ridades pallinud Al-Haydos mängis kolme aasta eest Aasia meistritiitli võitmisel võtmerolli ning vaieldamatult on a meeskonna liider ka MM-il.

Viimastel aastatel pole Al-Haydos, kes võib tegutseda nii mängu ehitajana, kaitsvama poolkaitsjana kui ka paremal äärel, enam oma koduklubi Al-Saddi eest nii resultatiivne olnud kui varem, aga panustab seda rohkem kaitsetöösse. Vastaseid vaadates tuleb tal sellega tõenäoliselt palju tegeleda ka alagrupimängudes. Samas ongi Al-Sadd mänginud viimastel aastatel kolmemehelise kaitseliiniga, mida kasutab ka koondise peatreener Felix Sanchez ning kus Al-Haydosil tagala kindlustajana tähtis roll täita.

Universaalse Al-Haydosi jaoks on MM kindlasti üks ja ainus võimalus nii kõrgel tasemel särada, sest vaevalt tema vanuses turniiri järel tema lauale Euroopa tippklubide pakkumisi hakkab maanduma. Seda motiveeritum peaks meeskonna kapten aga olema.

Silm peale - Almoez Ali

83 koondisemänguga 40 väravat löönud 26-aastane Ali paugutas neist neljakümnest peaaegu veerandi vastaste võrku juba korduvalt mainimist leidnud 2019. aasta Aasia meistrivõistlustel. Kui tal õnnestub finaalturniiril skoori teha vähemalt kahel korral, kerkib ta Katari kõigi aegade väravalööjate tabelis esikohta hoidva Mansour Muftahi kõrvale.

Khartoumis sündinud Ali põgenes juba lapsena koos emaga Sudaani sõjakoleduste eest Katari ning on seal elanud kogu elu. Aspire'i akadeemia kasvandikuna on tema pagasis arvestavalt kogemusi ka Euroopast - et akadeemiale kuuluvad nii Hispaania kolmanda liiga klubi Cultural Leonesa kui ka Belgia kõrgliigameeskond Eupen, on Ali veetnud aega mõlema ridades, samuti Austrias LASK-is.

Alates 2016. aastast mängib Ali siiski varem Lekhwiya nime kandnud Al-Duhailis ning ehkki tema väravasaldo on pigem stabiilne kui hirmsuur, on ta juba mitmel olulisel turniiril tõestanud, et suudab Katari koondise rünnakuid hästi vedada.

8 - Qatar's Almoez Ali has scored eight goals at the 2019 Asian Cup; equalling the record for the most goals by a player in a single Asian Cup tournament, held by Iran's Ali Daei in 1996 (8). Great. #AsianCup2019 pic.twitter.com/3tDhphFfH1 — OptaJoe (@OptaJoe) January 29, 2019

Suurim mure - võistluspinget napib

Kogemusi on kuhjaga. Kokkumängu samuti. Viimaste aastate jooksul on hangitud maksimaalselt kokkupuuteid teiste maailmajagude jalgpalliga. Aga ikkagi jätavad eranditult kõik MM-i eelsed eelvaated Katari kohale õhku rippuma mõistatusliku küsimärgi.

Põhjus on lihtne. Mängitud - ja võidetudki - on suurturniire, käidud siin ja seal, ent kõik need mängud on MM-iga võrreldes kui peaproovid. Tänavu on Katari vastaste palett olnud ääretult värvikirev, aga ühise joonena ühendab neid mänge asjaolu, et viimane kui üks on olnud sõpruskohtumine. Punktide peale mängis Katari koondis viimati mullu detsembris, kui Araabia meistrivõistluste pronksimängus jäädi alla Egiptusele.

Kodus peetava MM-turniiri pinge ei ole maavõistlustega loomulikult võrreldav. Katar oskab ja tahab, aga kas ka suudab, kui kümne päeva sees tuleb mõõtu võtta nii Lõuna-Ameerika, Aafrika kui ka Hollandi tippmeeskondadelt? Eeldab see ju hoopis teistmoodi kohanemist olukorras, kus eksimisruum puudub.

Nii nagu ei oska Katarilt midagi eeldada teised, ei oska endale eeldusi seada ka Katar ise. Seni on MM-i korraldajamaadest alagruppi pidama jäänud vaid Lõuna-Aafrika 2010. aastal. Kui Katariga peaks minema samamoodi, ei oleks see nende jaoks kindlasti katastroof, kuid pettumus siiski.

Treener - Felix Sanchez Bas

46-aastasel hispaanlasel puuduvad varasemad säravad saavutused, aga see ei tähenda, et et tema CV oleks tagasihoidlik. Sanchezt võib vabalt nimetada Barcelona kasvandikuks, sest ta alustas Kataloonia tippklubis noortetreenerina tööd juba 21-aastasena ning oli seal ametis kümmekond aastat. Seejärel suundus ta 2006. aastal tööle Aspire'i akadeemiasse ning alustas 2013. aastal teekonda Katari koondistega - U19, U20 ja U23 noorte juhendamise järel usaldati juba 2017. aastal tema hoolde A-koondis.

Eelmise MM-i pääse pudenes toona küll käest, aga kaks aastat hiljem võidetud Aasia meistritiitel andis Katarile usalduse, et Sancheziga võib vastu minna ka MM-finaalturniirile. Nii sõlmitigi temaga praeguseni kehtiv leping. Kokkuvõttes tähendab see, et mitmed koondislased on tema käe all poisikestest meesteks kasvanud, alustades Aspire'i akadeemiast ning jõudes välja A-koondisesse.

Barcelona akadeemias alustasid Sanchezi käe all mängijateed sellised mehed nagu näiteks Sergi Roberto, Marc Muniesa, Gerard Deulofeu ja Martin Montoya ning parimal moel demonstreeris peatreener Kataloonias omandatut just 2019. aastal koondist Aasia meistriks tüürides. Turniiri jooksul lõi Katar seitsme mänguga 19 väravat ja lasi enda võrku ainsa palli alles finaalis 3:1 Jaapanit võites - Barcelona ründava jalgpalli juured olid ilmselged!

Kristjan Jaak Kangur: "Mida Katar alagrupis suudab?  Peksupoisse ei tohiks neist ühegi märgi järgi saada, aga nii Ecuador, Senegal kui ka Holland kuuluvad oma mandri tippude sekka. Kui võõrustajad suudavad kas või mõne punkti tabelisse kirjutada, võivad nad turniiri juba õnnestunuks pidada. Edasipääsu nimel võitlemine eeldab konkurentide põrumist, aga see, kes Katari alahindama läheb, võib väga valusalt nõelata saada."

Mängud alagrupis:

P, 20. novembril kell 18.00 vs Ecuador (Al-Khor)
R, 25. novembril kell 15.00 vs Senegal (Doha)
T, 29. novembril kell 17.00 vs Holland (Al-Khor)

Kinnitatud koosseis:

Väravavahid: Saad Al-Sheeb (Al-Sadd), Yousef Hassan (Al-Gharafa), Meshaal Barsham (Al-Sadd).

Kaitsjad: Ro-Ro (Al-Sadd), Abdelkarim Hassan (Al-Sadd), Tarek Salman (Al-Sadd), Musab Kheder (Al-Sadd), Homam Ahmed (Al-Gharafa), Bassam Al-Rawi (Al-Duhail), Boualem Khoukhi (Al-Sadd), Jassem Gaber (Al-Arabi).

Poolkaitsjad: Mohammed Waad (Al-Sadd), Abdulaziz Hatem (Al-Rayyan), Ali Assadalla (Al-Sadd), Karim Boudiaf (Al-Duhail), Assim Madibo (Al-Duhail), Salem Al-Hajri (Al-Sadd), Mostafa Meshaal (Al-Sadd).

Ründajad: Ahmed Alaaeldin (Al-Gharafa), Mohammed Muntari (Al-Duhail), Hassan Al-Haydos (Al-Sadd), Akram Afif (Al-Sadd), Khalid Muneer (Al-Wakrah), Almoez Ali (Al-Duhail), Naif Al-Hadhrami (Al-Rayyan).