Eesti U21 koondise eest debüteeris kolmapäevases kohtumises 18-aastane väravavaht Kaur Kivila, kes on viimased kaks aastat veetnud Itaalia kõrgliigaklubi Hellas Verona noortetiimis. Kas tema teekond jätkub seal või kuskil mujal, pole veel selge, kuid igatahes on Kivila ammutanud Saapamaalt kuhjaga kogemusi ning enesekindlust - valitud tee on õige.

"Mängisin terve hooaja, sellega võib kõige rohkem rahule jääda," lausus Kivila pärast koondisemängu Soccernet.ee-ga vesteldes. Tema arvele jäi lõppenud Primavera ehk Itaalia noorteliiga hooajal 29 kohtumist. Eestlane jäi eemale neljast esimesest liigamängust, kuid oli siis esiväravavaht kuni hooaja viimase vooruni, milles Verona meeskonnal polnud enam midagi olulist võita ega kaotada ning võimalusi anti ka senistele pingipoistele.

Klubi lõpetas 18 meeskonna konkurentsis tabeli keskel ehk üheksandal real. Konkurents on liigas võrdne ja tihe, sest kuuendast kohast ja  üleminekumängudele pääsemisest jäi lahutama seitse, väljalangemismängudest omakorda kuus punkti. Nullimänge kogunes Kivila arvele lõpuks viis.

"Esimesel aastal ei läinud kõige paremini, sain sinna minnes kohe vigastada ja käisin põlvega operatsioonil. Teise aasta puhul oli tähtis see, et sain mängida ja klubi jäi liigasse püsima," võttis väravavaht senise Itaalia-perioodi kokku.

Olles siirdunud Itaaliasse Tartu Welcost, erinesid kahe klubi köögipooled tema sõnul nagu öö ja päev. "Kõik oli palju kiirem, mängijad kõik jalgpallile pühendunud. Hea keskkond oli. Väravavahtide treener oli väga nõudlik ja ootas minult väga palju. Usun, et see oli mu arengu jaoks hea," lausus Kivila.

Mõnes mõttes saabus tema jaoks eelmise hooaja haripunkt jaanuari esimestel päevadel, kui ta pääses kohtumisteks Spezia ja Salernitanaga esindusmeeskonna pingile ehk sai nime protokollidesse ka Serie A-s. Seda meenutades liiguvad Kivila suunurgad veel praegugi automaatselt ülespoole. "Nägin, kuhu suunda tahaksin edasi töötada. Väga äge emotsioon! See jääb küllap eluks ajaks meelde."

Väravavahte küll naljalt platsile ei vahetata, kuid hetkeks sai Kivila kogeda ka tunnet, et äkki lähebki nüüd mänguks. "Umbes 70. minutil lennati meie väravavahile sisse. Siis hakkasid küll jalad all korraks tudisema! Aga muidu oli väga äge kogemus. Jah, meil olid paljud koroonas, eks see võimalus sellest tekkis. Samas suutsin järelikult ikkagi treeningutel näidata, et väärin kohta, sest meil oli veel väravavahte, keda võinuks ka mänguks üles anda," rääkis ta.

View this post on Instagram

A post shared by Kaur Kivila (@kivilakaur)

Kui väljakumängijad räägivad tihti, et tahaksid mängida ühes või teises liigas, kuna sealne stiil on neilne meelepärane, siis Kivilal väravavahina nii selgeid eelistusi vähemalt praegu veel pole. "Itaalias mulle meeldib, sest seal on kõik väga emotsionaalne. Pärast mängu loobitakse garderoobis asju ja derbimängud on isegi Primavera tasemel sellised, et pole varem näinud!" sõnas Kivila.

Ehkki klassikud on öelnud, et see, mis sobib enam kui 60-miljonilise kuumaverelise ja kirgliku itaallase jaoks, ei sobi juba elementaarse loogika järele 1,2-miljonilisele põhjamaa rahvale, tundis eestlaslikult rahulik Tartu poiss end Veronas ka elu-olu mõttes väga mõnusalt. "Õnneks see ei ole nii suur linn. Umbes nagu Tallinn. Kohanesin kenasti."

Praegu on veel lahtine, kas Kivila karjäär jätkub Hellas Veronas või kuskil mujal. "Veel ei tea, kas sinna ka tagasi lähen. Eks paistab, mis juhtuma hakkab. Variante on Eestis, välismaal. Tulevik on nii minu enda, agendi kui ka klubi teha," sõnas Kivila. "Ise tahaksin jätkata, sest keskkond ja treenerite suhtumine meeldisid mulle väga."