31-aastane Henri Anier on Eesti jalgpalliajaloo üks säravamaid ründajaid. Läbi aegade on koondises temast rohkem väravaid löönud vaid viis meest. Viimased viis kuud mängis ta Tai kõrgliigas Muangthong Unitedis, kus lõi 14 kohtumisega kaheksa väravat. Uuel hooajal pallib kesktormaja samas liigas ja klubis. Sellest, mis teda seal võlub, rääkis Anier süvitsi Soccernet.ee-le.

"Kui ma oleks jaanuaris enne minekut teadnud, et 13 mänguga kaheksa väravat löön, oleksin selle kohe vastu võtnud! No okei, 14 mängisin lõpuks, aga esimeses kohtumises debüüt oli mul kaks minutit. Mõtlesin, et kui miinimum neli väravat löön poole hooajaga, võin ka rahule jääda. Aga poole rohkem! See on kihvt," särab Henri Anier endale omaselt, kui esmaspäevasel koondise kogunemisel Soccernet.ee-ga vestleb.

Taisse jõudis ta möödunud suurepärase hooaja pealt, kui virutas Paide Linnameeskonna eest Premium liigas 26 väravat. Kui aasta algul sõlmis Anier Muangthong Unitediga esmalt pooleaastase kontrahti, siis täna teatati aastasest lepingupikendusest.

"Aasias on väga raske üldse lepingut teenida. Välismängijaid vahetatakse väga tihti. Tulevad igast kaliibriga vennad ja löövad poole hooajaga null. Mul läks hästi," räägib Anier.

"Oli veel variante mujalt, aga otsustasin pikendada. Klubi ja spordidirektor väga tahtsid jätkata," ütleb ta. "Need viis kuud olid väga positiivne aeg minu jaoks. See kultuur - nii jalgpalliline, riigi kui ka Aasia enda oma - on kõik nii teistmoodi. Kuidas asjad käivad, kuidas nad mõtlevad. Äge on seda kõike kogeda.

Sulandusin sinna kiirelt sisse. Tegin kõvasti tööd ja keskendusin väikestele nüanssidele. Proovisin võtta mäng-mängult ja trenn-trennilt. Väravaid tuli ilusaid ja koledaid. Peaasi, et neid tuli! Jäin rahule."

View this post on Instagram

A post shared by Henri Anier (@henrianier)

Loodab esimese eestlasena Aasia Meistrite liigas mängida

Muangthong United, mis on Tai üks suuremaid klubisid ja neljakordne meister, lõpetas tänavuse hooaja neljandana. Kuna karika võitis ka liigas kulla korjanud Buriram United, tähendanuks hooaja alguse seisuga neljas koht Muangthongile pääsu Aasia Meistrite liigasse. Tänase päeva seisuga on olukord teine.

Nimelt muudab Aasia Jalgpalli Liit sealse Meistrite liiga süsteemi. Kui varasemalt mängiti kevad-sügis formaadis, siis alates järgmisest aastast (hooajast 2023-2024) peetakse võistlust sügis-kevad formaadis ning juba käimasolev hooaeg on üleminekuperioodiks, kui sel kevadel alustatud võistlus peetakse lõpuni mitte tänavu sügisel, vaid uue aasta kevadel.

Eelmisel kuul otsustas Tai liiga saata hoolimata klubide vastasseisust Aasia Jalgpalli Liitu ettepaneku, mille kohaselt pääseksid uue süsteemiga Meistrite liigasse Tai möödunud ja tuleva hooaja meister ning karikavõitja. Ehk siis neli eurokohta jagataks ära kahe hooaja peale. Kuna möödunud hooaega alustati teise kokkuleppega, soovib Muangthong eelnevalt kokkulepitud reeglite austamist ning on esitanud oma protesti Tai liiga omavolitsemise peale.

"Klubi andis apellatsiooni sisse, sest me peaksime mängima seal. Siis avaneks võimalus olla esimese eestlasena Aasia Meistrite liigas (varem on seal küll mänginud Eesti juurtega, kuid end austraallseks pidav endine Austraalia koondislane Erik Paartalu - K. E.). See oleks põnev. Aga eks see kõik veel selgub. Hetkel on asi kahevahel.

Meeskonnaga võtsime muidu hooaja teisest poolest maksimumi välja. Kaotasime ainult kolm mängu selle aja jooksul. Loomulikult oli ka raskeid hetki. Just mentaalselt, sest füüsiliselt on nagunii. Nõudis väga palju energiat, aga see on mu töö ja ma nautisin seda protsessi," kinnitab ründaja.

Murdis klubi needuse

"Kui alguses sinna läksin, sain omale särginumbrit valida. Ründajana mõtlesin, et võtan number üheksa. Mis siin ikka, positsioonist tulenevalt on mul nii kui nii iga mäng surve peal. Aga ma ei teadnud seda, et Muangthongis oli see number üheksa väga suure ebaõnnega särk.

Igasuguseid häid ja korraliku kaliibriga vendi on varem tulnud, üheksa valinud, vigastada saanud ja pole väravaid löönud (näiteks endine Liverpooli ründaja ja Inglismaa koondislane Robbie Fowler lõi vaid kaks väravat Muangthongis - K. E.).

Fännid kirjutasid mulle igal pool sotsiaalmeedias: "Palun ära ainult number üheksat võta!" Aga seda nägin alles siis, kui olin juba numbri ära valinud. Treener ütles mulle ka, et võtaksin. See oli ainuke väiksem vaba number ka sel hetkel. Ülejäänud olid üle 30.

Nüüd kõik räägivad, et ma murdsin needuse. Minuga ollakse väga rahul.

Hea meel, et teenisin uue lepingu. Raske hooaeg ootab meid ees. Augusti keskel algab, mais lõppeb. Jõudel ajal ka koju ei saa ega midagi. Aga sügisel on koondiselaagrid, et kui siis kutsutakse koondisesse, õnnestuks Eestis käia. Juuni lõpus lähen juba Taisse tagasi. Täpset kuupäeva veel ei tea. Terve juuli on hooaja ettevalmistus.

Veidi üle nädala sain praegu kodus olla. Mõnus on siin! Puhata olen saanud vähe, aga vanemate, pere ja sõpradega olen nii palju koos olnud kui võimalik. Pärast koondist proovin kaheks nädalaks aja maha võtta. Eks natuke ikka liigutan end siis ka aktiivselt. Olen praegu end hooaja lõpu järel vormis hoidnud koondise jaoks.

Pärast mänge tahaks veel Eestimaa peale saada. Kuskil Pärnus või Saaremaal võiks jõuda ära käia ja natukenegi puhata."

Suured ootused

"Tais ei ole lihtne ründajatel. Kohe kui asjad välja ei tule ja väravaid ei löö, ei ole sa mitte keegi seal. Minul läks hästi. Proovisin alguses väravate peale mitte mõelda. Spordidirektor ütles ka kohe alguses, et talle meeldib juba väga see, kuidas ma riietusruumis olen.

Ma olen nende jaoks väga teistsugune. Juba olemuselt. Põhjamaalane. Euroopast. Neil pole varem kedagi olnud sedasi Põhja-Euroopast. Spordidirektor oli väga rahul, kuidas ma meeskonna jaoks töötan. Seal on nii palju nüansse, mis mängivad rolli.

Aga loomulikult mu töö on väravaid lüüa ja surve oli korralik. Seal ongi nii, et iga mäng oodatakse. Ma lõin ilusaid väravaid, aga keegi ei tule õlale patsutama pärast mängu, et kuule tubli olid! Ka staff ei ütle "väga ilusa värava lõid täna, hea töö, Henri!".

Ega ma ei ootagi midagi. Räägin lihtsalt, kuidas seal on. Kui mind sinna võeti, siis vaadataksegi, et aa-ah, number üheksa, selleks sind tõimegi.

Ma olen end ribadeks jooksnud, õhku peale ei tule, tähed silme ees, õues 50 kraadi, jõhker õhuniiskus, sääred krampis - lööd värava ära ja "selge pilt, see on okei, nii pidigi minema". See on väga teistmoodi! Aga kihvt!

Fännid on väga toetavad. Meil on ühed parimad fännid Tais. Koduväljakul mängime väga head jalgpalli. Ootan huviga järgmist hooaega! Saan korraliku ettevalmistuse ka teha nüüd. Talvel hakkasid asjad ju veerema siis, kui läksin puhkusele.

View this post on Instagram

A post shared by Henri Anier (@henrianier)

Ma ei ole vist karjääri jooksul mitte kuskil varem nii palju autogramme jaganud kui praegu. Pärast igat mängu on nad väga entusiastlikud. Ootavad ja tahavad pilti teha ja autogrammi. Loomulikult naudin seda kõike. Kui hästi läheb ja mänge võidame, on hästi hea emotsioon. Kui kaotame, siis see ei ole nii hea.

Liiga tase on väga korralik. Võib-olla siin Euroopas ei hinnata seda niimoodi. Ei aduta. Aasia on teistsugune. Mastaabilt nii suur. Taseme poolest olin esimesel mängul isegi üllatunud - pall liigub väga hästi, mängijad on väga tehnilised, sitked. Distsipliin on hea.

Mul on Korea kogemus ka all. Eks kõik need Aasia suured jalgpalliriigid on mingitpidi erinevad - Jaapan, Lõuna-Korea, Hiina ja Tai.

Ainuke asi välja tuua on võib-olla see, et taktikaliselt ei olda nii tugevad kui Euroopas näiteks. Aga ka see areneb seal kogu aeg. Aastast aastasse. Võib-olla see kõik läheb Aasias veel suuremaks. Iga riik maailmas ju mängib jalgpalli. Mul eestlasena seal suures Aasia ringis sees olla on väga huvitav."

Karm kliima

"Praegu on Tais vihmahooaeg. Suvel on ideaalne Eestis olla ja mitte seal. Õigel ajal tuli see puhkus, korrakski. Juuli-august on ka veel vihmane seal. Ülejäänud üheksa kuud on seal super. Meil on vastupidi.

Aga tõesti väga palav! Kliima on kõige karmim, kus olen seni olnud. Muidugi elu ja kultuur on ka teistsugune. Aga arvan, et selle ilmaga ei kohanegi lõpuni ära. Seal on kohalikel ka palav. Teised välismaalased, kes on seal kaks-kolm aastat olnud, ütlesid, et neil on no nii palav.

Ühtepidi on see lihastele võib-olla mõnus. Aga mängus ja trennis on see jõhker. Sellepärast lähevad mängu lõpud 15-20 minutit päris lahtiseks ka. Ilmselgelt võtab selline ilm rohkem energiat.

Vahel mõtlen, et tahaks veel rohkem endast meeskonnale anda ja veel rohkem joosta, aga no see lihtsalt ei ole võimalik mitte kuidagi pidi. Samas see ongi asja võlu seal! Proovin ka seda nautida.

Loodetavasti püsib tervis korras. Keha eest hoolitsen seal suhteliselt sarnaselt nagu seni olen neid asju alati teinud. Muidugi kliima on seal mõnusam. Saan tihedamini kasutada basseini, mis on väga hea taastumiseks. Jäävannid, sooja- ja külmaveevannid, massaažitingimused on kõik täiesti tipptasemel. Neid saab igapäevaselt kasutada klubi juures.

Nüüd juba vanusega olen veel rohkem taastumisele rõhku pannud. Aastaid jalgpalli mängida on ees küll ja küll."

View this post on Instagram

A post shared by Muangthong United (@muangthongunited)

Toit on terav ja autosõit selge

"Kõike Tai toidust ma ei ole veel proovinudki. Teravusega hakkan iga päev üha rohkem harjuma. Algul ma ei olnud väga terava toidu fänn, aga nüüd juba pole probleemi. Road lähevad vaikselt teravamaks iga päevaga.

Söök on hea! Keeruline on lihtsalt mingeid endale harjumuspäraseid Euroopa toiduaineid leida tavalisest poest. Süüa peaks võib-olla rohkem ise kodus tegema. Aga toit on maitsev ja teistsugune.

Ma elan Tai pealinna Bangkoki lähedal. Põhimõtteliselt selle äärelinnas. Muangthongi staadion on mul kodust 20 minutit, Bangkok 30 minutit. Mul on seal väga rahulik rajoon. See linn ise on massiivne.

Nüüdseks on mul juba pilt ees. Geograafiliselt tajun kohti. Olen kohanenud kiirelt. Mul on väga hea silmamälu, õpin kiirelt. Nüüd juba tean, kuidas liigelda. Autoga sõidan Bangkokis ise rahulikult. Rool on ju teisel pool. Nad on ikka imestanud.

Rolleri selga ma ei taha minna. See on ohtlikum. Nad tulevad igalt poolt, mõlemalt poolt. Autosid on nii palju. Pead ise igal pool vahele suruma.

Aga keegi ei lase signaali! Ja liiklus on sujuv, olenemata sellest, et inimesi on nii palju.

Ma elan golfiväljaku kõrval, aga ei ole kordagi seal golfi mängimas käinud. See on mingi eraväljak. Aega poleks ilmselt ka. Vahemaad on nii suured. Liiklemine võtab aega.

Trennid on pärastlõunal. Hommikuti teen kas ise individuaaltrenni või puhkan. Siis trenn võtab päris palju energiat. Õhtul teen mingi söögi ja koju magama. Elu nagu ikka jalgpalluril. Nädalavahetuseti on mängud.

Vahel üritan käia Bangkokis. Nüüd pärast hooaega, kui nad väga huvitatud olid ja asjad paberimajanduse taga olid, siis oli mõistlik seal asjaajamine ära oodata. Siis proovisin rohkem ja rohkem Bangkoki avastada.

Ma ei ole veel Tais saartele ka jõudnud. Ühel käisin, mis on kõige lähemal. Seal on väga palju ilusat loodust. Riigi põhjaosas on ka. Aga no aega ei ole. Mul on seal töökohustused ja olen seal sel eesmärgil.

Võib-olla ükspäev lähen sinna Eestist puhkama. Või äkki õnnestub veel sel või järgmisel aastal mõnel saarel käia.

View this post on Instagram

A post shared by Henri Anier (@henrianier)

Mulle meeldib see, mida olen kogenud. Kohanesin seal ikkagi suhteliselt kiirelt. Paljud ei kohanegi üleüldse ei elu ega jalgpalliga. Mul on mõned kogemused all juba erinevatest riikidest. See kõik pole üldsegi lihtne, ent ma naudin.

Tore on see, et tõesti päris paljud eestlased on mu mängudel käinud. Ilmselgelt kõige rohkem neist paikadest, kus ma olen välismaal mänginud. Šotimaal käidi ka, aga nüüd tõesti eriti palju. Ükspäev just mõtlesin sellele. Tulevad kasvõi korraks, aga ikka.

Siin on isegi kümme inimest nimetada, arvan. Või lausa rohkem eestlaseid. Olen neile piletid pannud ja väga kihvt on näha Eesti lippe ja kuulda eesti keelt. See annab mulle indu juurde!

Olen ju tegelikult kodust nii kaugel, aga see toob kodule lähemale. See on mõnus emotsioon. Selle üle on hea meel. Loodetavasti järgmisel hooajal tullakse veel. Paljud on tegelikult ühendust võtnud ja huvi tundnud."

Koondis peab C-divisjoni tagasi jõudma

Eesti koondis alustab juba homme teekonda Rahvuste liiga D-tasandil, kus esimesena võõrustatakse San Marinot. Uuel nädalal kohtutakse võõrsil Maltaga. Sinisärkide siht on ründaja Henri Anieri sõnul selge:

"Ilmselgelt peame aasta lõpuks C-divisjoni tagasi jõudma. See on meie eesmärk ja selle nimel teeme tööd terve hooaeg.

Ma väga loodan, et inimesed leiavad tee staadionile meid toetama. Kõik teame, et kahjuks eelmine mäng läks nii nagu läks, aga see on jalgpall. Peame nüüd näitama, et väärime kohta C-divisjonis.

See on nii jalgpallis ja ka elus, et läbi väljakutsete tulevad uued väljakutsed. Tuleb hetkel seda situatsiooni aktsepteerida. Arvan, et me ei saa mõelda, miks ja kuidas siin oleme, vaid peame minema ühtse rusikana mängule ja näitama kvaliteeti.

Lähme väravaid lööma ja ilmselgelt on vaja võita need mängud."

* * *

Henri Anier

Sündinud: 17. detsember 1990
Positsioon: ründaja
Klubikarjäär: FC Flora (2008-2011), Genoa Sampdoria Primavera (2009-10), Stavangeri Viking (2012-2013), Fredrikstad (2013), Motherwell (2013-2014), Aue Erzgebirge (2014-15), Dundee United (2015-2016), Hibernian (2015), Kalmar FF (2016), Inverness CT (2017), FC Lahti (2017-18), FC Suwon (2019), Deventeri Go Ahead Eagles (2020), Paide Linnameeskond (2020-2021), Muangthong United (2022-...)
Koondisekarjäär: 79 A-maavõistlust, 17 väravat, debüüt 2011. aasta 19. juunil võõrsil Tšiili vastu (0:4)
Saavutused: Eesti meister 2010, 2011, Eesti karikavõitja 2008, 2009, 2011, Šotimaa MV hõbe 2014, Balti turniiri võitja 2021, Premium liiga parim väravakütt 2021