Täna pannakse pall mängu klubijalgpalli MM-il. Kuigi Euroopa tipptiimid kirtsutavad hooaja keskel toimuva miniturniiri peale nina, osalevad seal eksootilised ning põnevaid lugusid jutustavad klubid.

Taaskord Jaapanis toimuva turniiri avakohtumises võtavad omavahel mõõtu võõrustajariigi meeskond Kashima Antlers ning Okeaania Meistrite liiga võitnud Auckland City. Jaapani tippklubide hulka kuuluv Kashima võitis vaid viis päeva tagasi kaheksandat korda võistkonna ajaloos kohaliku kõrgliiga J-League’i tiitli, kuid klubide MM-il mängitakse alles esimest korda. Nende vastane Auckland on turniiril vana olija – seekordne turniir on nende jaoks kaheksandaks. Omapärane on aga see, et Uus-Meremaa suurima linna jalgpallimeeskonna eest ei astu väljakule professionaalsed jalgpallurid.

Pärast Austraalia lahkumist Aasia konföderatsiooni 2006. aastal ei ole Okeaanias olnud ühtegi professionaalset jalgpalliklubi. Mitte ühtegi profitiimi kogu kontinendil. Wellington Phoenix võib küll olla Uus-Meremaa kuulsaim võistkond, kuid nemad mängivad Austraalia kõrgeimas divisjonis ning kohalikus jalgpallielus erilisel määral kaasa ei räägi, jättes kõrvale selle, et Auckland on Wellingtoni jaoks teatud mõttes reservmeeskonnaks, mille kaudu noortele Uus-Meremaa jalgpalluritele professionaalset jalgpalli tutvustada.

Mängijatele maksab tulemustasusid Uus-Meremaa jalgpalliliit, pallurite kukrusse kukuvad mündid ka eduka esinemisega klubide MM-il. Aucklandi eest mängivad aknapesijad, ehitustöölised ning rekkajuhid ning kui klubi 2014. aastal ootamatult poolfinaali jõudis, pidi peaaegu terve meeskond koju Uus-Meremaale helistama, et oma tööandjatelt veel mõned vabad päevad paluda. Kahel korral oli klubi tagasisõiduks lennupiletid broneerinud, kuid pidi need eduka turniiri tõttu ümber vahetama. Meeskonnakaaslased mängisid võiduka veerandfinaali järel horvaadist poolkaitsjale Mario Bilenile julma nalja, saates talle sõnumi tekstiga: „hea mäng, sa oled vallandatud. Sinu boss.“

Aucklandi edu pole tähtis mitte ainult neile, vaid kogu Uus-Meremaa jalgpallile. Klubi on endale juba kindlustanud 500 000 USA dollari suuruse auhinnaraha, kui neljapäeval suudetaks Kashima üle mängida, tõuseks koju viidav summa juba miljoni dollarini. Pool sellest rahast jääb meeskonnale ning teine pool jagatakse ära Uus-Meremaa jalgpalliliidu ning teiste sealse kõrgeima divisjoni klubide vahel. Maailma äärel asuvas riigis, kus ragbi domineerib vääramatu kindlusega, on jalgpallile suunatavad rahasummad väikesed ning publikuhuvi minimaalne. Auckland on ainus klubi, mis suudab sealses esimeses divisjonis staadionile keskeltläbi tuhat inimest tuua, teiste kõrgliigaklubide keskmised vaatajanumbrid jäävad reeglina 500 alla. Aucklandi edu tähendaks järjekordset vajalikku rahasüsti klubidele, mis vaid niigi väheste sponsorite abil elus püsivad.

Läbinisti pöörane Aafrika 

Kashima ja Aucklandi vahelise matši võitja pääseb edasi esimesse veerandfinaali ja ristab sarved eksootilist nime kandva Mamelodi Sundownsiga. Klubi koduks on Pretoria, üks Lõuna-Aafrika kolmest pealinnast ning kannab Brasiilia koondisele sarnaselt kollaseid mängusärke ning siniseid pükse. Lõuna-Aafrika, kus apartheidipoliitika tõttu mängisid musta- ja valgenahalised eraldi liigades aastani 1984, jalgpalliklubidest on ülemaailmselt ehk tuntud pigem Kaizer Chiefs ning Orlando Pirates, kuid Mamelodi Sundowns on seitsme liigatiitliga riigi edukaim meeskond.

2004. aastal võttis klubi üle kaevandusmagnaat Patrice Motsepe, mees, kelle vara väärtuseks hinnatakse veidi üle kahe miljardi USA dollari. Motsepe suur rahakott pole Mamelodisse vaid toonud riigi parimaid mängijaid – sealt on oma osa saanud ka klubi toetajad. Sundowns alistas oktoobris toimunud Aafrika Meistrite liiga finaali avakohtumises Egiptuse klubi Zamaleki koduväljakul 3:0 ning kui egiptlased – kindlasti kogemata – Sundownsi poolehoidjatele korduskohtumiseks ühtegi piletit ei eraldanud, maksis Motsepe 150 Sundownsi fänni lennupiletid, mängupääsmed ning majutuse omast taskust kinni.   

Egiptus ei olnud lõuna-aafriklastele just parim võõrustaja, sest sinna jõudes avastas meeskond, et neile ei oldud treenimiseks eraldatud ühtegi väljakut. Zamaleki toetajad saatsid Mamelodi mängijatele sotsiaalmeedias tapmisähvardusi ning enne korduskohtumise algust visati kaugelt külla sõitnud pallureid pürotehnika ning muude esemetega. Lõuna-Aafrika klubi ei lasknud ennast sellel aga häirida. Kaitsemängija Ricardo Nascimento võttis disainerülikonda riietatuna ühe publikust visatud veepudeli rinnaga maha ning lõi selle kõrge kaarega tagasi sinna, kust see tuli. Ohtlik? Kahtlemata. Meeldejääv? Kahtlemata. Sundowns kaotas 70 000 pealtvaataja ees 0:1, kuid sellest piisas, et Aafrika klubijalgpalli tähtsaim tiitel meeskonna ajaloos esmakordselt pea kohale tõsta.

Klubi minevik peegeldab ülimalt keerulise saatusega riigi ajalugu. Motsepe on apartheidiajastu lõpu järel rikkaks saanud ärimees, kellest rääkides kasutatakse sõnu oligarh ja uusrikas ning kes teeb rahumeeli tehinguid nii musta- kui valgenahalistega. Tema soov saavutada kiire edu tõi meeskonna etteotsa sellised nimed nagu Henri Michel, Hristo Stoichkov ning Johan Neeskens (kellest vaid viimane üle aasta vastu pidas). 1980. aastatel oli Sundownsi omanikuks Zola Mahobe, kes ajas varanduse kokku sügaval apartheidiajastul ning kes oli mustanahaliste lõuna-aafriklaste jaoks kui Robin Hood – mees, kes varastas rassistliku, valge valitsuse tagant ning pumpas raha marginaliseeritud mustanahalistesse kogukondadesse.

Mahobe ja Motsepe ajastute vahel olid klubi omanikeks vennad Krokid – identsetest kaksikutest valged ärimehed Abe ja Solly, kes riietusid alati ühtmoodi ning olid rikkaks saanud sellega, et müüsid 1960. aastatel mustanahalistele naistele nahka valgendavaid kreeme. Praegu tuntakse Mamelodi Sundownsi ülemaailmselt ehk seetõttu, et oktoobris poseeris klubi särgiga maailmakuulus Jamaika sprinter Usain Bolt. Sundownsi ja Bolti sponsoriks on Puma, üheks firma kliendiks on ka popstaar Rihanna, kes pidi samuti Lõuna-Aafrika klubi atribuutikaga pildile jääma, kuid ajakonflikti tõttu peame seda klõpsatust veel veidi ootama.

Pükse üleval hoides võiduni

Teises pühapäeval toimuvas veerandfinaalis võtavad üksteiselt mõõtu Aasia Meistrite liiga võitja Jeonbuki Hyundai Motors ning juba aprillis Põhja-ja Kesk-Ameerika Meistrite liigas triumfeerinud Club America. Lõuna-Korea klubi peab aga ilmselt tänulik olema, et nad klubide MM-ist üldse osa võtta saavad. Septembri lõpus leidis sealse kõrgliiga distsiplinaarkomitee, et üks Jeonbuki skautidest pakkus 2013. aastal liigamänge vilistanud kohtunikele altkäemaksu. Klubi trahviti 80 000 USA dollariga ning lisakaristuseks võeti neilt K-League’i tabelis maha üheksa punkti. „Me oleme otsustanud sellega leppida ning me palume fännide ees intsidendi pärast vabandust. Me üritame anda endast parima, et seda enam ei juhtuks,“ jäi Jeonbuki pressiesindaja stoiliseks.

Üheksa punkti kaotus ei oleks tohtinud tegelikkuses suurt muuta, sest Jeonbuk oli tolleks hetkeks, mil mängida oli jäänud kuus vooru, liigat juba 14 punktiga juhtimas. Allesjäänud viiepunktiline edumaa mängiti aga maha ning viimases liigavoorus saadud kaotus tähendas, et kolmas järjestikune tiitel jäi Jeonju klubil napsamata. Kohtunike äraostmises süüdi mõistetud skaut sai kuuekuulise tingimisi vanglakaristuse, Yonhapi uudisteagentuuri sõnul oleks klubi võinud ees oodata isegi Korea liigasüsteemist väljaheitmine. Korruptsiooniskandaalide käes vaevleva Aasia jalgpalliliidu jaoks rikkumine aga ilmselt nii raskekoeline polnud, sest meeskonnal lubati siiski naaberriiki Jaapanisse lennata. 

Korea jalgpall jääb Euroopa vutisõbrale tavaliselt veidi kaugeks, ajavahe tõttu jäetakse ilmselt vahele ka matšid Mehhiko kõrgliigas. Omamoodi panustavad Mehhiko suurklubi America edusse aga ka Eesti jalgpallihuvilised. Või siis nende emad ja vanaemad. Eesti telekanalitel jooksvaid Mehhiko seebiseriaale juhatab reeglina sisse sõnapaar „Televisa presenta“ – Mehhiko suurim meediakompanii toodab aastas kümmekond telenovelat ning on aastast 1959 ühtlasi Club America ainuomanikuks.

Nelja miljardi euro suuruse aastakäibega Televisalt tilgub suuri summasid ka America kukrusse ning loomulikult ei meeldi see teistele Mehhiko klubidele. Kaasa ei aita ka see, et America asub riigi elu korraldavas pealinnas Mexico Citys, kus mõningaid mööndusi tehes elab pea 20 miljonit inimest. 1990. aastatel sai ülejäänud Mehhiko elanikel Citys ringlevate rahasummade ja ülejäänud riigile kehtestatud kõrgete maksumäärade pärast mõõt täis ning üle kogu Mehhiko võis näha silte, millel oli kirjas „Salva la patria – Mata a un chilango“ („Päästa kodumaa – tapa keegi Mexico Cityst“).  Club America toetajate kuulsaimaks sloganiks on Odiame Mas (Vihake mind rohkem). Justkui lehvitaks härgade ees punast rätikut.

Sellel aastal tähistab Club America centenariot, saja aasta möödumist klubi tegutsemise alustamisest ning suuri võite on nende õuele tulnud palju. Sarnaselt mitmetele teistele Ladina-Ameerika riikidele mängitakse Mehhiko liigahooajal kaks turniiri – Apertura (hooaja esimene pool) ning Clausura (hooaja teine pool). 2014. aastal võitis America Apertura ning tõusis sellega Mehhiko edukaimaks klubiks, edestades suurt rivaali Guadalajarat ühe tiitliga. America ja Guadalajara on ühtlasi ainsad klubid, kes on Mehhiko kõrgliigas mänginud alates selle loomisest 1943. aastal. Samuti on kuulsusrikas võistkond rekordit tähistaval seitsmel korral tõstnud pea kohale Põhja-ja Kesk-Ameerika Meistrite liiga trofee. 

Club America peab oma kodumängud ühel maailma kuulsaimal staadionil, Estadio Aztecal, kus Pele ja Brasiilia 1970. aastal kolmandat korda maailmameistriteks tulid ning kus Argentina 1986. aasta MM-i veerandfinaalis Diego Maradona ja jumaliku käe abiga Inglismaa alistas. Azteca mahutab 87 000 inimest ning katlasse sisenedes peavad kõik inimesed oma pükstelt vööd eemaldama, America kesise mängu korral võib ülemistelt ridadelt peale õlle alla lennata ka teist sarnase värvitooniga vedelikku. Sellel turniiril ei saa nad aga oma aukartust äratavate koduseinte peale loota.

Tuhandet lugu jutustav turniir

Klubide MM-i asetuspõhise süsteemi tõttu on kaks klubi juba eos taganud koha poolfinaalis. Üheks neist on Kolumbia meeskond Atletico Nacional, kes oleks pidanud Osakasse lendama Chapecost. Kolmapäeval Brasiilia klubi Chapecoense vastu Copa Sudamericana finaali korduskohtumises mängima pidanud Nacional kaotas aga üheskoos kogu jalgpallimaailmaga, finaali avakohtumise asemel tulid 45 000 Nacionali toetajat staadionile küünaldega, keskringis seisnud mängijad hoidsid käes valgeid roose ning Medellini linnapea lasi lendu 71 valget tuvi.

Medellini elanike jaoks omas mälestusteenistus erilist tähtsust. Ühes laulus, mille Nacionali poolehoidjad tribüünidel regulaarselt algatavad, on järgmised sõnad: „Ole, ole, ole, ola; vamo campeon, hay que ganar; por los parceros, que ya no estan“ (Ole, ole, ole, ola; edasi, meistrid, me peame võitma; sõprade jaoks, kes pole enam meiega). Medellin on aastakümneid olnud kurikuulus Kolumbia narkopealinnana ning seal ootamatult katkevate elude tõttu. 2009. aastal tapeti linnas keskmiselt üheksa inimest päevas, linnaga sama nime kandnud narkokartelli valitsemise tippajal tapeti seal aastas seitse tuhat inimest.

„Selleks, et saada teada, mis on vägivald, peab Medellinis viibima,“ ütles sotsioloog Raul Martinez augustis Guardianile. „Vägivald on kuus miljonit talupoega, kes on kodudest vägivaldselt välja tõstetud ning sunnitud vaesuses elama. Vägivald on tuhanded inimesed, kes kaovad riigis, kus peaks valitsema demokraatia, kuid kus kaob ning langeb poliitiliste mõrvade ohvriteks rohkem hingi kui diktatuuris. Vägivald on tähistada aastat, mil linnas pannakse toime vähem kui 2000 mõrva, või päeva, mil kedagi ei tapeta.“

Narkokartellide hirmuvalitsuse alt pääsemine on olnud keeruline protsess ning linna taas elukõlblikuks muutmine ei õnnestu takistusteta. Medellinis on algatatud mitmeid programme, mis on mõeldud noortele, säästmaks neid jõukudesse ning barra bravadesse (huligaanirühmitustesse) astumast. Paljud Nacionali toetajate laulud, bännerid ja lipud kannavad edasi kurvahõngulisi sõnumeid linna vägivaldsest minevikust ning neist, kes Medellinis oma elu on kaotanud, kuid need on ka optimistlikud, tulevikku vaatavad ja emotsionaalsed. Atletico Nacionali toetajad on tõeline rohevalge armee.  

Lisaks Kolumbia klubile on poolfinaali pistetud ka Madridi Real. Mingis mõttes pole see ka üllatav. 12 korral toimunud turniiri on kaheksal korral võitnud Euroopa ning neljal korral Lõuna-Ameerika klubid, vaid kahel korral on finaali jõudnud mõne muu maailmajao meeskonnad (2010. aastal TP Mazembe Kongost, kes jäi 0:3 alla Milano Interile ning 2013. aastal Marokos toimunud turniiril kodumeeskond Raja Casablanca, kes pidi Müncheni Bayerni 2:0 paremust tunnistama). On arusaadav, et tugevate Lõuna-Ameerika ja Euroopa klubide jaoks on tegemist pigem ärritava kohustusega, mitte tõelise katsumusega.

Teisalt tähendab see, et võitluspaari aknapesija – maailma parim jalgpallur nägemine jääb pigem soovunelmaks. Klubide MM on nagunii kallutatud turniir, sest erinevate maailmajagude klubide mängutasemed on samuti erinevad, probleem, mis takistab selle saamist oluliseks mõõdupuuks maailma klubide võimsuse võrdlemisel. Lisaks jälgivad vähesed klubide MM-mänge samal põhjusel, miks sätitakse endid Euroopa Meistrite liiga mänguõhtutel televiisori taha. Hinnalise trofee nimel võitlevate suurklubide ja tippmängijate vaheliste põnevate vastasseisude asemel pakub see turniir inimestele pigem kerget huvi, millist jalgpalli mängitakse sootuks erinevates kultuurides.

Viimati olime tõeliselt suure ning kogu maailma tähelepanu pälvinud matši tunnistajateks ilmselt 2011. aastal, kui finaalis mängisid Lionel Messi Barcelona ning Neymari Santos. Sellised ongi klubide MM-i praegused väljavaated – loota, et finaalis Euroopa valitsejaga kohtuva Lõuna-Ameerika meeskonna hingekirja kuulub veel see noor tulevikustaar, kes kohe-kohe Atlandi ookeani taha kaob või panustada sellele, et Okeaania meister suudab varrukast tõmmata tõelise tuhkatriinustsenaariumi ning finaalis Taavetina Koljati vastu astuda. Muud variandid maailma meedia tähelepanu eriti ei köidaks. Seniks, kuni turniir veel praeguses formaadis hingitseb, on aga kindlasti tore eurooplaste jaoks eksootilisi võistkondi näha ning kirevast jalgpallisündmusest korrakski osa saada.