Hiljuti oli mul hea võimalus osaleda A Le Coq Arenal Eesti Jalgpalli Liidu ruumides läbi viidud kohtunike koolituse ühel õppetunnil. Uksel tervitas mind erksal ja positiivsel toonil EJL-i peakohtunik Uno Tutk ja ka edaspidised kaks tundi andsid sellele vaid kinnitust, et kohtunikudki on tõepoolest inimesed.

„Kohtunik on pede!“ on käibefraas, ilma milleta ükski tõsiseltvõetav fänn kohtumist jälgides hakkama ei saa. Isegi Eesti meistrivõistlustel, kus publikut enamjaolt hõredalt, juhtub harva olema mängu, mil keegi tribüünilt vilemeeste tegevust ei kritiseeriks, neid tagaselja või valjuhäälselt idiootideks ei tembeldaks või nende nõrga taseme üle lihtsalt ei ahastaks.

Sellised mõnitamised tekitavad pikapeale pigem jäledust karjujate kui õigusemõistjate suunas. Loomulikult on tore end tribüünil kellegi peale välja elada, eriti kui oma lemmikute kaotuses kedagi teist enam süüdistada ei ole, kuid iga pisiasja peale „kohtunik on pede!“ skandeerimise tulemuseks on selle fraasi devalveerumine.

Ja olgem ausad, olukord ei saa ju nii jube olla, kui Eesti vilemehi kutsutakse aina rohkem Euroopa tasemel mängudele õigust mõistma ja selleks aastaks tõsteti meie rahvusvaheliste litsentside arvu. Mainitud kohtunike koolitusel saab iga aasta paberid mitukümmend uut tegijat ning tase tõuseb aasta-aastalt.

Hiljuti toimus iga-aastane kohtunike kogunemine, kus arutati läbi erinevaid detaile reeglitest ja vaadati enne hooaja algust üle probleemseid kohti. Samuti tuleb kohtunikel läbida erinevaid teste, mis peavad tõestama nende valmisolekut hooajaks. Siinjuures ei saa jätta mainimata sadu lehekülgi reeglite nüansse, mida kohtunik peab tundma ja suutma nendega murdosa sekundite jooksul opereerida.

Lausa uskumatu, et jalgpalli piiritu menu põhjuseks peetakse just lihtsust ja reeglite nappust, sest koolitusest osavõtnute laudadel olid lahti paksud mapid põhjalike instruktsioonidega. Minu laual midagi sellist ei olnud ja tegelikult ei tundnud ka puudust, sest üks pilk naabri eepos-reeglistiku kaante vahele lasi juhtme kenasti lühisesse.

Kaks tundi kestnud loengu kestel valitses ruumis positiivne õhkkond, kõik avaldasid julgelt arvamust ja tundsid end vabalt. Muuhulgas pandi osalejad testi tegema, kus tuli hinnata videoklippidel näidatud vigade tõsidust. Allakirjutanu pani täppi vaid 9 olukorda 17-st. Aastaid jalgpalli vaadanud silmad ei suutnud uskuda, kui paljude nüansside põhjal kohtunikud tegelikult olukordi hindama peavad.

Eesti kohtunike tasemes toimub süstemaatiline areng. Loodud on talentide grupp, kuhu kuulub 15 lootustandvamat vilemeest. Neile määratakse erineva raskusastmega mänge ja tippkohtunikud käivad nende tegevust vaatamas. Üheskoos analüüsides ja vigadest rääkides areneb kogu süsteem.

Lisaks on uuest hooajast muutunud ka kohtunike määramine meistriliigas, mis muuhulgas toob kaasa selle, et tippneliku (FC TVMK, FC Levadia, JK Trans ja FC Flora) meeskondade omavahelisi mänge vilistab alati üks neljast kõrgema kategooria kohtunikust.

Kas kõik see vähendab ka nurinat kohtunike tegevuse üle? Vaevalt. Kui iganes õiglane vile ka ei oleks, võita saab ainult üks meeskond ja teised vajavad patuoinast. Kohtunik sobib selleks kõige paremini. Sobib nii Eestis kui ka maailma tippliigades. Sobis eelmisel MM-il ja sobis ka vastselt lõppenud Aafrika Rahvuste Karikal. Nii mõnelgi pool õigustatult seejuures, kuid kuna kohtunike arvu suurendamisele seistakse endiselt vastu, siis olukorra paranemist ei ole ka kuigivõrd loota.

Kolm kohtunikku kipuvad kümnetele kaamera- ja tuhandetele publikusilmadele konkurentsitult alla jääma. Kuid kas see ei olegi omas mõttes jalgpalli võlu? Kas Rahvuste Karikas oleks kütnud samavõrd palju kirgi, kui korraldus ja kohtuniketöö oleks olnud laitmatud? Kas inimlik ebatäiuslikkus ei ole selle minimalistliku maailma üks lahutamatu osa?

Olgu mis on, aga kohtunikud on tõepoolest inimesed (ise nägin!) ja kuni nad peavad kõigest kolmele silmapaarile toetudes hoidma pilku peal 22-l mängijal, kes neid igal võimalusel petta üritavad, siis on eksimatust neilt palju nõuda. Eriti meie koduliigas, kus vilemeeste tase on koos mängutasemega niigi pidevas arengus. Pealegi vilistab alates III liigast Eesti meistrivõistluste mänge vaid üks kohtunik, kes peab ühtlasi täitma ka äärekohtuniku rolli.

Selle asemel, et õigusemõistjaid omasooiharaks sildistada, soovitaksin kõigile huvitatuile kohtunike koolitusest osa võtta. Kursuselt saab peale silmaringi ning reeglite tundmise kaasa ka litsentsi, mis lubab vilistada madalamates liigades.Hiljuti oli mul hea võimalus osaleda A Le Coq Arenal Eesti Jalgpalli Liidu ruumides läbi viidud kohtunike koolituse ühel õppetunnil. Uksel tervitas mind erksal ja positiivsel toonil EJL-i peakohtunik Uno Tutk ja ka edaspidised kaks tundi andsid sellele vaid kinnitust, et kohtunikudki on tõepoolest inimesed.

„Kohtunik on pede!“ on käibefraas, ilma milleta ükski tõsiseltvõetav fänn kohtumist jälgides hakkama ei saa. Isegi Eesti meistrivõistlustel, kus publikut enamjaolt hõredalt, juhtub harva olema mängu, mil keegi tribüünilt vilemeeste tegevust ei kritiseeriks, neid tagaselja või valjuhäälselt idiootideks ei tembeldaks või nende nõrga taseme üle lihtsalt ei ahastaks.

Sellised mõnitamised tekitavad pikapeale pigem jäledust karjujate kui õigusemõistjate suunas. Loomulikult on tore end tribüünil kellegi peale välja elada, eriti kui oma lemmikute kaotuses kedagi teist enam süüdistada ei ole, kuid iga pisiasja peale „kohtunik on pede!“ skandeerimise tulemuseks on selle fraasi devalveerumine.

Ja olgem ausad, olukord ei saa ju nii jube olla, kui Eesti vilemehi kutsutakse aina rohkem Euroopa tasemel mängudele õigust mõistma ja selleks aastaks tõsteti meie rahvusvaheliste litsentside arvu. Mainitud kohtunike koolitusel saab iga aasta paberid mitukümmend uut tegijat ning tase tõuseb aasta-aastalt.

Hiljuti toimus iga-aastane kohtunike kogunemine, kus arutati läbi erinevaid detaile reeglitest ja vaadati enne hooaja algust üle probleemseid kohti. Samuti tuleb kohtunikel läbida erinevaid teste, mis peavad tõestama nende valmisolekut hooajaks. Siinjuures ei saa jätta mainimata sadu lehekülgi reeglite nüansse, mida kohtunik peab tundma ja suutma nendega murdosa sekundite jooksul opereerida.

Lausa uskumatu, et jalgpalli piiritu menu põhjuseks peetakse just lihtsust ja reeglite nappust, sest koolitusest osavõtnute laudadel olid lahti paksud mapid põhjalike instruktsioonidega. Minu laual midagi sellist ei olnud ja tegelikult ei tundnud ka puudust, sest üks pilk naabri eepos-reeglistiku kaante vahele lasi juhtme kenasti lühisesse.

Kaks tundi kestnud loengu kestel valitses ruumis positiivne õhkkond, kõik avaldasid julgelt arvamust ja tundsid end vabalt. Muuhulgas pandi osalejad testi tegema, kus tuli hinnata videoklippidel näidatud vigade tõsidust. Allakirjutanu pani täppi vaid 9 olukorda 17-st. Aastaid jalgpalli vaadanud silmad ei suutnud uskuda, kui paljude nüansside põhjal kohtunikud tegelikult olukordi hindama peavad.

Eesti kohtunike tasemes toimub süstemaatiline areng. Loodud on talentide grupp, kuhu kuulub 15 lootustandvamat vilemeest. Neile määratakse erineva raskusastmega mänge ja tippkohtunikud käivad nende tegevust vaatamas. Üheskoos analüüsides ja vigadest rääkides areneb kogu süsteem.

Lisaks on uuest hooajast muutunud ka kohtunike määramine meistriliigas, mis muuhulgas toob kaasa selle, et tippneliku (FC TVMK, FC Levadia, JK Trans ja FC Flora) meeskondade omavahelisi mänge vilistab alati üks neljast kõrgema kategooria kohtunikust.

Kas kõik see vähendab ka nurinat kohtunike tegevuse üle? Vaevalt. Kui iganes õiglane vile ka ei oleks, võita saab ainult üks meeskond ja teised vajavad patuoinast. Kohtunik sobib selleks kõige paremini. Sobib nii Eestis kui ka maailma tippliigades. Sobis eelmisel MM-il ja sobis ka vastselt lõppenud Aafrika Rahvuste Karikal. Nii mõnelgi pool õigustatult seejuures, kuid kuna kohtunike arvu suurendamisele seistakse endiselt vastu, siis olukorra paranemist ei ole ka kuigivõrd loota.

Kolm kohtunikku kipuvad kümnetele kaamera- ja tuhandetele publikusilmadele konkurentsitult alla jääma. Kuid kas see ei olegi omas mõttes jalgpalli võlu? Kas Rahvuste Karikas oleks kütnud samavõrd palju kirgi, kui korraldus ja kohtuniketöö oleks olnud laitmatud? Kas inimlik ebatäiuslikkus ei ole selle minimalistliku maailma üks lahutamatu osa?

Olgu mis on, aga kohtunikud on tõepoolest inimesed (ise nägin!) ja kuni nad peavad kõigest kolmele silmapaarile toetudes hoidma pilku peal 22-l mängijal, kes neid igal võimalusel petta üritavad, siis on eksimatust neilt palju nõuda. Eriti meie koduliigas, kus vilemeeste tase on koos mängutasemega niigi pidevas arengus. Pealegi vilistab alates III liigast Eesti meistrivõistluste mänge vaid üks kohtunik, kes peab ühtlasi täitma ka äärekohtuniku rolli.

Selle asemel, et õigusemõistjaid omasooiharaks sildistada, soovitaksin kõigile huvitatuile kohtunike koolitusest osa võtta. Kursuselt saab peale silmaringi ning reeglite tundmise kaasa ka litsentsi, mis lubab vilistada madalamates liigades.