Nii lähedal - ja samas nii kaugel. Üle poole sajandi suurt edu igatsenud Inglismaa jõudis kahel viimase suurturniiril juba peaaegu võidu maitset tunda, aga pidi siiski end lööduks tunnistama. Tänavune MM võinuks justkui olla teekonna kuldne lõpp, aga selle asemel on enne Katari-lennuki õhkutõusu inglaste kohal taas rohkem küsimärke kui vastuseid.

• 64 aastat ootust: Bale'i ja kompanii tähetund, luigelaul või mõlemad korraga?
• Pausi järel MM-ile naasnud USA valab kuuma asfalti küll hoolega, kuid töödejuhataja kvalifikatsioon paneb kukalt kratsima
• Legendaarse portugallase tagasi kutsunud Iraan hirmutab konkurente Meistrite liiga väravamasinaga

Nii nelja aasta tagune MM kui ka mullusuvine EM süstisid inglastesse, kellele meeldis aastaid iga turniiri eel lootusi ebaratsionaalselt suureks puhuda ja mulli lõhkemisel süüdlaste leidmiseks nõiajahti alustada, veidi uut lootust. Inglismaa ei pakkunud küll turniiri ilusaimat jalgpalli, aga tegi tulemust ning jäi MM-finaalist lõpuks vaid lisaaja ja EM-tiitlist paari täpsema penaltilöögi kaugusele.

Katari minnakse seevastu ebakindlalt. Rahvuste liiga hooaeg, kus alagrupis ei saadud kuuest mängust ainsatki võitu, kukutas inglased A-divisjonist kolinaga B-tasandile. Kas nüüd ongi kõik või on suurte lootustega areenile murdnud põlvkonnal veel midagi pakkuda?

Nagu Inglismaal ikka, keerleb põhiküsimus selle ümber, kellega täpselt turniirile minna. Teadmamehi on alati palju, otsustajaid aga vaid üks - juba alates 2016. aastast ametis olev peatreener Gareth Southgate. Tänavu valitseb siiski oht, et nii mõnegi valiku teeb elu ebameeldival moel tema eest ära.

Sarnaselt paljudele teistele tippkoondistele, kelle mängijad nädalas mitu korda klubi eest väljakul rassivad, oli ka Southgate turniiri eel hädas mitme olulise mehe traumaga. Kaitseliinis oli suure küsimärgi all Chelsea äärekaitsja Reece Jamesi tervenemine, viimases Meistrite liiga kohtumises tegi jalale liiga tema klubikaaslane Ben Chilwell ning vigastusega on hädas ka Kyle Walker Manchester Cityst. Suuremad või väiksemad mured vaevavad koondise põhimeeste ringist lisaks Kalvin Phillipsit ja Jordan Hendersoni. Lõppvalikust jäidki välja nii James kui ka Chilwell, ent tervenemise piiril olevad Walker ja Phillips arvati sõitjate sekka.

Pikka aega inglaste kirstunaelaks olnud väravavahtide osakonnas on Southgate'i selge soosik Jordan Pickford, kuid iganädalaste soorituste taseme poolest võiks väravasse usaldada ka Nick Pope'i või Aaron Ramsdale'i. Keerulisem on lugu kaitses, mida räsivad eelmainitud mängijate mured. Lisaks langes paljukirutud, aga koondise eest pigem hästi hakkama saanud Harry Maguire koduklubis Manchester Unitedis vahepeal päris pikaks ajaks algkoosseisust välja.

Ideaalist on kaugel ka John Stonesi mänguminutite hulk, suisa rahvuslikku skandaali keerutatakse aga üles Liverpooli äärekaitsja Trent Alexander-Arnoldi ümber, keda Southgate pole viimasel ajal kuigi kõrgelt hinnanud. Samas poleks tegu Inglismaa koondise suurvõistlusele lähetamisega, kui sel puhul ei lõõmaks kired ühe või teise mängija väljajätmise osas.

Keskväljal on Southgate'i peamiseks mureks, keda võtta ja keda jätta, sest algkoosseisu kohta väärivaid mehi on rohkem kui platsil ruumi. Rapsimiseks on Inglismaa peatreeneri tegutsemist ülekohtune nimetada, aga Rahvuste liiga mängud näitasid, et täit kindlust tal MM-i eel pole. Suvel prooviti näiteks mängida neljamehelise tagaliiniga, sügisel mindi aga taas üle kolmele keskkaitsjale. Ning kui Harry Kane'i positsioon ründeliinis on kindel kui raudnael, siis tema peamisi abistajaid on taas keeruline valida - kes pole terve, kes vormis, kes aga koondisest mõnda aega eemal olnud.

Võtmeküsimuseks kerkib "peaga mäng"

Osalt võib Inglismaale kasuks tulla tänavuse MM-i ebaharilik toimumisaeg. See tähendab, et saareriigi kõmulehtedel pole olnud aega koondist omas mahlas pannil praadida ega iga pisidetali üle lokku lüüa - kuigi Southgate'i äsjane rumal väljaütlemine, nagu ootaksid kõik Katari võõrtöölised kannatamatult ja rõõmsalt MM-i algust, riputati mõistetavalt otsekohe suure kella külge. Ent Premier League'i hooaeg veel käib ning sealsedki skandaalid ja skandaalikesed vajavad kajastamist.

Põrumine Rahvuste liigas on ühtlasi lootuste baromeetrit tublisti allapoole toonud. Inglise press räägib koondise seisust parimal juhul ettevaatliku murelikkusega, halvemal juhul leitakse, et küllap saab Southgate'i ajastu keskpärase turniiriga oma lõpu. Enne teeleasumist ülesklopitud vaht on Inglismaa hingamist varemgi suurturniiridel lämmatanud ja koduse EM-i edu foonil olnuks paremate jätkutulemuste korral oht selle kordumiseks suur. Avalikkuse praeguses pingevabamas eelhoiakus ei pruugi seetõttu olla midagi halba.

Southgate on püüdnud aastate jooksul hoolealuseid enda käe järgi voolida põhimõtte "tagasihoidlikkus on voorus" alusel. See hoiak on tasapisi vallutanud terve koondise, mis võttis järgemööda senise meeskonna nõrkused ja keeras need tugevusteks - kaitse saadi pidama, pall püsis inglaste jalal, kannatlikkust ja võimet vajadusel mäng "lukku keerata" säilitati lõpuminutiteni.

Ent nii ebakindlana nagu viimati Rahvuste liigas, pole inglasi ammu nähtud. Kas liigne keskendumine taga nulli hoidmisele röövis sädeme ja nakatas kindla peale tegutsemise pisikuga ka loomingulisemaid mängijaid? Mõneti on viimaste suurturniiridega taas tärkama hakanud illusioon tippklassi koondisest muutunud nüüd Damoklese mõõgaks, mis on Southgate'i pea kohale riputatud peamiselt ettekäändel, nagu ei suudaks ta "kuldsest põlvkonnast" maksimumi võtta.

England are relegated to League B of the Nations League after a 1-0 defeat away to Italy. — Sky Sports News (@SkySportsNews) September 23, 2022

Kuid tõsi on seegi, et Rahvuste liiga illustreeris asjade tegelikku seisu märksa tabavamalt kui inglastele - ja rõhutagem, et siinkohal käib jutt eeskätt avalikkusest, mitte tingimata koondisest endast, aga võib-olla natuke ka neist - meeldiks tunnistada. Mille alusel tulnuks Inglismaal tingimata Itaaliat ja Saksamaad edestada? Miks ei pidanukski EM-il ülitugevas alagrupis kõigile kõvasti hambaid näidanud Ungari suutma neid üllatada?

MM-finaalturniiril lisanduvad Saksamaa kaliibriga soosikute sekka Brasiilia ja Argentina, aga samuti Portugal, Hispaania, Prantsusmaa, Belgia ... Kas inglased on heal päeval võimelised ükskõik keda neist võitma? Muidugi. Aga sama selge on, et mitte ainsagi eelmainitu vastu ei astu nad väljakule soosikuna.

Kaks viimast suurturniiri on inglastele andnud kogemuspõhiselt palju vajalikke teadmisi, mida tänavu Kataris ära kasutada. Ent võib-olla rohkemgi kui varem nõuab seekordne väljakutse neilt "peaga mängu", mille puhul polegi vahest nii tähtis, kes täpselt ühtlasest koosseisust väljakule astub. Eelkõige tuleb inglastel uuesti leida southgate'ilik tagasihoidlikkus, mida on vaja õigetel hetkedel julgusega maitsestada. Kui seda ei suudeta, saab üks helgemaid peatükke Inglismaa koondise ajaloos suure tõenäosusega läbi ja suur ootus jätkub.

Meeskonna staar - Harry Kane

Inglaste esiründaja sai kaptenipaela enda käsivarre ümber 2018. aasta MM-i eel ning tõestas otsekohe, et teda ei usaldatud asjata. Kuus väravat tõstsid Kane'i nelja aasta taguse turniiri suurimaks väravakütiks, mullusuvisel EM-il lisas ta oma suurturniiride saldosse veel neli tabamust. 

Koondise väravalööjate edetabelis lahutab Kane'i senisest kuningast Wayne Rooneyst vaid kaks kolli ning on aja küsimus, millal ta ise esikohale kerkib. Sel sügisel on Kane ka koduklubi Tottenhami eest hästi pakkudelt minema saanud, sest 13 liigamänguga on tal väravaid kirjas juba 10. Õhus võimas, palliga osav ja tänu teravale löögile ka ülikindel penaltite realiseerija - Kane sobitub Southgate'i koondisesse, kus ülejäänud ründajad pigem lühemad-kiiremad, eeskätt just palli hoidja ja mängu sidujana suurepäraselt.

29-aastaselt on Kane liidrirolliks igati küps ning Southgate on õigustatult meeskonna ründemängu tema ümber üles ehitanud. Ründaja kohta ebaharilikult pigem tagasihoidliku loomuga Kane pole suurem asi jutumees ja tema ümmargustest mittemidagiütlevatest intervjuudest on juba ammu kujunenud omamoodi heatahtlik naljanumber, aga väljakul, kus Kane laseb kõneleda jalgadel, suudavad teda pidurdada väga vähesed kaitsjad.

Silm peale - Jude Bellingham

Kõigest 19-aastane Bellingham mängis end Dortmundi Borussia põhimeheks juba eelmisel hooajal, Inglismaa koondises on ta seda teinud tänavu. Kuna keskväljaankur Kalvin Phillips oleks vigastuse tõttu äärepealt Katari-lennukilt sootuks maha jäänud, tundub tõenäoline, et esialgu peab ta leppima kohaga pingil ning Southgate asetab keskväljal lootused Bellinghami ja Declan Rice'i õlule.

Birminghamis sirgunud imelapse paar aastat tagasi Inglismaa tippklubide nina alt ära napsanud Dortmund on Bellinghamist kasvatanud noorusele vaatamata kiirelt väga küpseks saanud mängumehe, kelles on ühendatud paljud väärt omadused. Bellingham ei pelga kehakontakti - senise hooaja jooksul on ta võitnud Bundesligas kõige rohkem duelle -, on kiire, hea võhmaga ja loeb suurepäraselt mängu.

Sel hooajal on Bellingham oma arsenali lisanud ka väravalöömise, olles Bundesligas täpne olnud juba kolmel korral. Mullusel EM-il sai ta kolmes mängus platsile vahetusmehena, nüüd tuleb kõigi märkide järgi kanda hoopis vastutusrikkamat rolli.

Suurim mure - väravaid napib

Suvel ja varasügisel suudeti Rahvuste liigas lüüa viie mänguga üksainus värav ja seegi penaltist, kuniks viimases voorus Saksamaaga 3:3 viik tehti. Aga see ei leevendanud peamist muret, sest Inglismaa ründemäng, millel on potentsiaali olla terav ja mitmekülgne, kuivas ootamatult täiesti kokku. Enne MM-i ei peeta seejuures enam ka ainsatki kontrollkohtumist, seega saabub tõehetk avamängus Ecuadoriga.

Koondis ei toetu küll nii tugevalt Kane'ile nagu seda tegi aastaid Tottenham, aga mõnda ütleb seegi, keda on Southgate'il veel ründeliini valida. Manchester Unitedi särgis sel hooajal taas soonele saanud Marcus Rashford langes vahepeal koondisest üldse välja, Raheem Sterlingul ja Jack Grealishil pole koduklubis parimad ajad. Hästi alustanud Arsenali äär Bukayo Saka on samuti olnud kimpus traumadega.

Sähvatada võib Phil Foden, kellel napib aga suurturniiride kogemust, ning eelmisel hooajal Itaalia liiga parimate väravaküttide sekka kerkinud Tammy Abraham on tänavu alustanud mullusest palju kahvatumalt. Nii oli Southgate'i esialgses valikuringis ruumi ka Newcastle Unitedi edurivimehele Callum Wilsonile ja Brentfordi liidrile Ivan Toneyle. Hetkevormi pealt võis emma-kumma kaasamist oodata, ent kuna Toneyl polnudki veel koondisedebüüti kirjas, langes valik Wilsonile. Kuid temalgi on mõne aasta tagant saldos vaid neli mängu, samas kui suurturniir on harva katsetamise koht.

Treener - Gareth Southgate

Veel tänavu kevadel võis Southgate nautida juba mitu aastat püsinud kangelase oreooli. MM-il poolfinaali ja EM-il finaali jõudmine märkis Inglismaa parimat tulemustejada suurturniiridel alates aastatest 1966-68, kui tuldi esmalt maailmameistriks ja võideti seejärel maailmajao meistrivõistlustel pronks. Ka MM-valiksarjast purjetati läbi ainsagi kaotuseta ning kevadistes maavõistlustes nopiti kaks võitu.

Aga jalgpallis võib kõik väga kiirelt muutuda ning seda koges Southgate oma nahal Rahvuste liigas. Sisuliselt tuleb tal Kataris alustada avalikkuse usalduse võitmist nullist, sest põrumise korral pole kahtlust, et olgu hinnang õiglane või mitte, aga Inglismaal kleebitakse talle külge uus silt - mees, kelle käsutuses oli mitme kümnendi parim mängijatevalik, aga kes ei suutnud neist maksimumi võtta ja midagi suurt võita. Inglaste jalgpallikäsitlus lihtsalt kipub juba kord sedamoodi mustvalge välja nägema.

Kristjan Jaak Kangur: "Inglismaa lahkus viimati väljakult võitjana 29. märtsil. Kui  ligi kaheksa kuud hiljem esimeses alagrupimängus Iraani vastu põud lõpetatakse, on võimalik, et hoog saadakse uuesti üles. Kui aga mitte ... Grupp on täpselt selline, et optimisti hinnangul peaks Inglismaa võitma kõiki vastaseid, pessimisti meelest on aga võimeline ka igaühele neist kaotama. Kui alagrupis hea tunne tagasi saadakse, võivad inglased jõuda taas päris kaugele. Aga kas ka võiduka lõpuni? Näib, et selle jaoks on turniiril liiga palju neist tugevamaid meeskondi."

Mängud alagrupis:

E, 21. novembril kell 15.00 vs Iraan (Al Rayyan)
R, 25. novembril kell 21.00 vs USA (Al Khor)
T, 29. novembril kell 21.00 vs Wales (Al Rayyan)

Kinnitatud koosseis:

Väravavahid: Jordan Pickford (Everton), Nick Pope (Newcastle United), Aaron Ramsdale (Arsenal).

Kaitsjad: Luke Shaw (Manchester United), John Stones (Manchester City), Eric Dier (Tottenham Hotspur), Kieran Trippier (Newcastle United), Harry Maguire (Manchester United), Kyle Walker (Manchester City), Trent Alexander-Arnold (Liverpool), Conor Coady (Everton), Ben White (Arsenal).

Poolkaitsjad: Declan Rice (West Ham United), Jude Bellingham (Dortmundi Borussia), Jordan Henderson (Liverpool), Mason Mount (Chelsea), James Maddison (Leicester City), Conor Gallagher (Chelsea), Kalvin Phillips (Manchester City).

Ründajad: Harry Kane (Tottenham Hotspur), Phil Foden (Manchester City), Marcus Rashford (Manchester United), Bukayo Saka (Arsenal), Callum Wilson (Newcastle United), Raheem Sterling (Chelsea), Jack Grealish (Manchester City).