MÄNGUD
UUDISED
EILE
TÄNA
HOMME

Logi sisse

Sotsiaalmeedia kontoga portaali sisenemiseks pead sisestama õige salasõna ja kasutajanime ning nõustuma oma andmete jagamisega Soccernetiga.

Soccerneti kontoga portaali sisenemiseks logi eelnevalt foorumisse sisse ning seejärel kliki portaalis Soccerneti sisselogimisikoonil.

Olles foorumi mobiilivaates, saab portaali tagasi, kerides lehe lõppu ning klikkides "Portaal".

KOLUMN
15 Link kopeeritud

Koondise lähitulevik fänni silme läbi

15 Link kopeeritud
Mayhem
Mayhem
Kahtlemata ei ole jalgpalliliit ja Arno Pijpers ainsad, kes Eesti koondise tuleviku pärast muret peaksid tundma. Palju mõtlevad eelolevatele aastatele ka koondise tulihingelised pooldajad. Järgnevalt koondise fänn Mayhemi puhtsüdamlik ja subjektiivne arvamus Eesti meestekoondisest paari järgmise valiktsükli jooksul.

Ühel erandlikul vihmasel päeval hakkasin veidi tõsisemalt mõtlema Eesti koondise (lähi)tuleviku üle ning otsustasin mõeldu ka kirja panna. Eesmärgiks on püüd kaardistada Eesti koondise mängijatevalik eelkõige paari järgmist valiktsüklit arvestades, seetõttu olen välja toonud ka kõigi mängijate vanused. Samuti püüdsin välja tuua ka suuremad tulevikulootused (positsioonide kaupa).

Väravavahid: Mart Poom (31), Martin Kaalma (26).

Väravavahtide puhul on vanus suhteliselt vähetähtis näitaja. Poleks üllatav, kui näiteks Poom mängiks tipptasemel veel 5-6 aastat. Samas on Kaalma tõestanud end väga kindla teise numbrina. Vaieldamatult on Poom aga selles mõttes asendamatu, et ta lisab kogu meeskonnale enesekindlust ja mängudes oluliselt tugevamate vastastega on see väga tähtis. Kodaniku SP jätsin teatavatel põhjustel käsitlemata.

Tulevikulootused: Rene Kaas (21), Artur Kotenko (21), Pavel Kisseljov (23).

Kõige rohkem olen näinud neist mängimas vist Kaasi, kes on jätnud väga hea mulje nii Tervise kui U-21 eest mängides. Pikkust tal jagub (1.90), kiire reaktsioon, tundub, et saab hakkama ka kaitseliini juhendamisega. Kisseljovil on samuti häid eeldusi (pikkus 1.91), kuid ta on jätnud kohati ebastabiilse mulje. Arvatavasti on põhjuseks mängupraktika vähesus viimase paari aasta jooksul. Piisaks juba sellest, kui nendest kolmest nimetatust kasvõi ühest tuleks tipptasemel tegija (järgmise 5-6 aasta jooksul). Loomulikult võib selle ajaga ka päris uusi tegijaid esile kerkida.

Kaitseliin: Urmas Rooba (25), Erko Saviauk (25), Andrei Stepanov (24), Raio Piiroja (24), Marek Lemsalu (30), Sergei Hohlov-Simson (31), Teet Allas (26).

Seis on ikka päris rõõmustav. Enamikel mängijatel on parimasse jalgpalluriikka jõudmiseni veel 3-4 aastat aega. Lisaks sellele on nad näidanud end tahtejõuliste ja sihikindlate karakteritena, seega peaks nende arengukõver suure tõenäosusega ka ainult ülespoole minema. Veteranid Lemsalu ja Sergo täidavad küll pigem 2. valiku rolli, mis on kohati aga samuti väga oluline. Suhteliselt hea on ka komplekteeritus positsioonide kaupa, eriti vasak- ja keskkaitses.

Tulevikulootused: Enar Jääger (18), Taavi Rähn (22), Raido Raudnagel (18), Sander Post (18), Marko Pärnpuu (22), Karl Palatu (20).

Jäägeri võiks vist vabalt juba ka esimesse nimekirja tõsta. Noore mängija kohta on näidanud hämmastavalt kindlat kaitsemängu. Tundub, et ta korvab füüsilised puudused eelkõige tõsise tahte ja pühendumusega. A-koondises on figureerinud ka Rähn ning saanud tihti ka tugevat kriitikat. Mina ütleks selle peale nii, et anname talle aega. Igat mängijat tuleks käsitleda siiski kui indiviidi, kellel on ainult talle omane arengukõver. Leian, et tal on siiski väga tugevaid eeldusi (eelkõige füüsilisi) saamaks heaks keskkaitsjaks. See, et kogenematu mängija tuuakse Euroopa 3. meeskonna vastu vahetusest sisse ja ta selles, ülisuure tähelepanu all olnud mängus mõned vead läbi laseb, pole mitte tema, vaid eelkõige treeneri eksimus. Samas on tal juba praeguseks ka mõningaid õnnestunumaid koondisemänge (näiteks Eesti-Moldova 2002. augustis).

Häid eeldusi on ka Piiroja poolvennal Raudnagelil, kes Valgas on mänginud vist ka keskväljal, kuid näiteks äsja Tervise eest kaitseliinis, kuhu ta minu meelest ka paremini sobib. Vähem olen mängimas näinud nimekirjas kolme viimast, kuid kuna nad on pidevalt saanud mänguaega nii U-21 koondises kui meistriliigas, siis võiks neid siiski tulevikulootusteks pidada.

Poolkaitse: Sergei Terehhov (28), Joel Lindpere (21), Marko Kristal (30), Martin Reim (32), Liivo Leetma (26), Meelis Rooba (26), Kert Haavistu (23), Maksim Smirnov (23)

Seis on suhteliselt rahuldav. Ka hetkel koondise kõige vanem mängija Reim võib suurematest vigastustest hoidudes veel mitu aastat tipptasemel mängida, vajadusel ka 2006. aasta MM-tsükli lõpuni. Igatahes tundub, et lõpetamismõtteid ta veel ei mõlguta, see on ainult positiivne. Ta on jätnud väga sümpaatse inimese mulje, samas on ta suure kogemustepagasi omanikuna ka väga vajalik eeskuju koondise noorematele mängijatele. Kristalist. Tean, et paljud ootavad tema kõrvalejätmist. Mina isiklikult usaldan siiski tugevast jalgpalliriigist pärit Eesti koondise peatreenerit. Kui tema leiab, et Marko on väärt mängima PIDEVALT põhikoosseisus, siis ta ka ON seda väärt. Ülejäänud "poolikud" on kõik veel arenemisvõimelised, eriti tugevat edasiminekut ootaks lähiaastatel Haavistult ja Smirnovilt.. Kahjuks pole viimastel aastatel loodetud tasemetõusu näidanud Meelis Rooba, selle põhjused tunduvad peituvat tema pehmes iseloomus (eriti võrreldes venna Urmasega), võib-olla mõneti ka selles, et ta on pidanud liigselt mängupositsioone vahetama.

Lisasin siia ka Lindpere, keda vähemalt koondises on kasutatud rohkem just vasakul äärel. Heas vormis olev Terja on hetkel seal siiski esimene valik.

Tulevikulootused: Ragnar Klavan (17), Ott Reinumäe (19), Martin Vunk (18), Eduard Ratnikov (19).

Kristali ja Reimi vanust vaadates on selge, et lähima paari aasta jooksul peavad neile tõsised asendajad välja kujunema. Tõsiselt hea meel on sellest, et Pijpers on käitunud väga vastutustundlikult ja lasknud nii mõnelgi nooremal mängijal (eriti muidugi Reinumäe, kuid ka Klavan) nuusutada A-koondise õhkkonda. Selles peitub ka üks suurimaid erinevusi meie jalgpalli ja korvpalli vahel. Viimase puhul on vist alles nüüd aru saadud (kui sedagi), et noortele tuleb tunduvalt varem anda aimu põhikoondise tegevusest.

Ründajad: Andres Oper (25), Indrek Zelinski (28), Kristen Viikmäe (24).

Oper - ründeliini kindel liider, kelleta saab hakkama vaid tunduvalt nõrgemate vastastega mängides. Paremad ajad on tal loodetavasti veel ees. Zelinski - ebastabiilne, kuid heas vormis olles võib vägagi kasulik olla. Põhimõtteliselt käib sama jutt ka Viikmäe kohta, kuid temalt võiks ju vanust arvestades veel arengut oodata. Takistavaks asjaoluks võib saada liiga nõrk iseloom, vähemalt selline mulje on mulle jäänud.

Tulevikulootused: Vjatsheslav Zahovaiko (21), Ingemar Teever (20), Aleksander Saharov (21), Enver Jääger (20), Tarmo Kink (17), Vitali Gussev (20).

Zahovaiko mängib põhikoosseisu piiri peal, eeldusi tal on, kuid tõsiste vastastega mängides jääb puudu lisaks ka enesekindlusest ja otsustavusest. Kingist on muidugi kõige rohkem kirjutatud. Jääb üle vaid loota, et Spartakis pannakse tal mõtlemine paika, siis võib tast 2-3 aasta pärast rahvuskoondise tasemel midagi tulla ka. Kui vaadata praegust A-koondise mänguskeemi, siis Kingi omadusi arvestades (kiirus, vasak jalg, 1-1-le mäng) oleks kõige tõenäolisem positsioon nr.11. Kuid hetkeseisuga on see absoluutselt välistatud, sest tugevamate vastastega mängides läheb vaja tunduvalt paremat kaitsemängu oskust, rääkimata meeskondlikust koostööst.

Kahjuks on areng pidurdunud Saharovil. Tõenäoliseid põhjuseid on mitu, peale vigastuste perioodi ja mängupraktika vähesuse ka see, et tallegi pole leitud vist seda päris õiget positsiooni. Viimasel ajal on ta mänginud vasakul äärel, mis tema omadusi arvestades peaks ka sobima, kuid arvatavasti on ebaõnnestumiste taga ka mitte just kõige parem hetkevorm.

Huvitav tegija on Enver Jääger, kellel on mitme aasta tagusest perioodist kirjas ka üks maavõistlus. Vähemalt tundub, et nüüd on asjad hakanud jällegi paremuse suunas minema (väravad nii Tuleviku kui U-21 koondise eest).

Põhimõtteliselt võib kõikide positsioonide puhul väljakäidud lootustandvate mängijate puhul mainida seda, et oleks väga hea, kui nendest kasvõi ühest-kahest saaks koondisetasemel tegija. Selge on ka see, et välja võib 4-5 aasta jookusl võib välja ilmuda ka siin nimetamata talente.

Üldiselt olen aga nõus Poomiga, kes mainis hiljuti, et praeguse generatsiooni koondislaste parim aeg peaks tulema just 2006. aasta MM-tsüklis. Neist enamik saab jätkata veel ka järgmises, 2008. aasta EM-tsüklis.

* Seda lugu ja teisi arvamusi samal teemal võite lugeda ka Soccernet.ee portaali foorumist, teema alt “Eesti koondise tulevik”.Kahtlemata ei ole jalgpalliliit ja Arno Pijpers ainsad, kes Eesti koondise tuleviku pärast muret peaksid tundma. Palju mõtlevad eelolevatele aastatele ka koondise tulihingelised pooldajad. Järgnevalt koondise fänn Mayhemi puhtsüdamlik ja subjektiivne arvamus Eesti meestekoondisest paari järgmise valiktsükli jooksul.

Ühel erandlikul vihmasel päeval hakkasin veidi tõsisemalt mõtlema Eesti koondise (lähi)tuleviku üle ning otsustasin mõeldu ka kirja panna. Eesmärgiks on püüd kaardistada Eesti koondise mängijatevalik eelkõige paari järgmist valiktsüklit arvestades, seetõttu olen välja toonud ka kõigi mängijate vanused. Samuti püüdsin välja tuua ka suuremad tulevikulootused (positsioonide kaupa).

Väravavahid: Mart Poom (31), Martin Kaalma (26).

Väravavahtide puhul on vanus suhteliselt vähetähtis näitaja. Poleks üllatav, kui näiteks Poom mängiks tipptasemel veel 5-6 aastat. Samas on Kaalma tõestanud end väga kindla teise numbrina. Vaieldamatult on Poom aga selles mõttes asendamatu, et ta lisab kogu meeskonnale enesekindlust ja mängudes oluliselt tugevamate vastastega on see väga tähtis. Kodaniku SP jätsin teatavatel põhjustel käsitlemata.

Tulevikulootused: Rene Kaas (21), Artur Kotenko (21), Pavel Kisseljov (23).

Kõige rohkem olen näinud neist mängimas vist Kaasi, kes on jätnud väga hea mulje nii Tervise kui U-21 eest mängides. Pikkust tal jagub (1.90), kiire reaktsioon, tundub, et saab hakkama ka kaitseliini juhendamisega. Kisseljovil on samuti häid eeldusi (pikkus 1.91), kuid ta on jätnud kohati ebastabiilse mulje. Arvatavasti on põhjuseks mängupraktika vähesus viimase paari aasta jooksul. Piisaks juba sellest, kui nendest kolmest nimetatust kasvõi ühest tuleks tipptasemel tegija (järgmise 5-6 aasta jooksul). Loomulikult võib selle ajaga ka päris uusi tegijaid esile kerkida.

Kaitseliin: Urmas Rooba (25), Erko Saviauk (25), Andrei Stepanov (24), Raio Piiroja (24), Marek Lemsalu (30), Sergei Hohlov-Simson (31), Teet Allas (26).

Seis on ikka päris rõõmustav. Enamikel mängijatel on parimasse jalgpalluriikka jõudmiseni veel 3-4 aastat aega. Lisaks sellele on nad näidanud end tahtejõuliste ja sihikindlate karakteritena, seega peaks nende arengukõver suure tõenäosusega ka ainult ülespoole minema. Veteranid Lemsalu ja Sergo täidavad küll pigem 2. valiku rolli, mis on kohati aga samuti väga oluline. Suhteliselt hea on ka komplekteeritus positsioonide kaupa, eriti vasak- ja keskkaitses.

Tulevikulootused: Enar Jääger (18), Taavi Rähn (22), Raido Raudnagel (18), Sander Post (18), Marko Pärnpuu (22), Karl Palatu (20).

Jäägeri võiks vist vabalt juba ka esimesse nimekirja tõsta. Noore mängija kohta on näidanud hämmastavalt kindlat kaitsemängu. Tundub, et ta korvab füüsilised puudused eelkõige tõsise tahte ja pühendumusega. A-koondises on figureerinud ka Rähn ning saanud tihti ka tugevat kriitikat. Mina ütleks selle peale nii, et anname talle aega. Igat mängijat tuleks käsitleda siiski kui indiviidi, kellel on ainult talle omane arengukõver. Leian, et tal on siiski väga tugevaid eeldusi (eelkõige füüsilisi) saamaks heaks keskkaitsjaks. See, et kogenematu mängija tuuakse Euroopa 3. meeskonna vastu vahetusest sisse ja ta selles, ülisuure tähelepanu all olnud mängus mõned vead läbi laseb, pole mitte tema, vaid eelkõige treeneri eksimus. Samas on tal juba praeguseks ka mõningaid õnnestunumaid koondisemänge (näiteks Eesti-Moldova 2002. augustis).

Häid eeldusi on ka Piiroja poolvennal Raudnagelil, kes Valgas on mänginud vist ka keskväljal, kuid näiteks äsja Tervise eest kaitseliinis, kuhu ta minu meelest ka paremini sobib. Vähem olen mängimas näinud nimekirjas kolme viimast, kuid kuna nad on pidevalt saanud mänguaega nii U-21 koondises kui meistriliigas, siis võiks neid siiski tulevikulootusteks pidada.

Poolkaitse: Sergei Terehhov (28), Joel Lindpere (21), Marko Kristal (30), Martin Reim (32), Liivo Leetma (26), Meelis Rooba (26), Kert Haavistu (23), Maksim Smirnov (23)

Seis on suhteliselt rahuldav. Ka hetkel koondise kõige vanem mängija Reim võib suurematest vigastustest hoidudes veel mitu aastat tipptasemel mängida, vajadusel ka 2006. aasta MM-tsükli lõpuni. Igatahes tundub, et lõpetamismõtteid ta veel ei mõlguta, see on ainult positiivne. Ta on jätnud väga sümpaatse inimese mulje, samas on ta suure kogemustepagasi omanikuna ka väga vajalik eeskuju koondise noorematele mängijatele. Kristalist. Tean, et paljud ootavad tema kõrvalejätmist. Mina isiklikult usaldan siiski tugevast jalgpalliriigist pärit Eesti koondise peatreenerit. Kui tema leiab, et Marko on väärt mängima PIDEVALT põhikoosseisus, siis ta ka ON seda väärt. Ülejäänud "poolikud" on kõik veel arenemisvõimelised, eriti tugevat edasiminekut ootaks lähiaastatel Haavistult ja Smirnovilt.. Kahjuks pole viimastel aastatel loodetud tasemetõusu näidanud Meelis Rooba, selle põhjused tunduvad peituvat tema pehmes iseloomus (eriti võrreldes venna Urmasega), võib-olla mõneti ka selles, et ta on pidanud liigselt mängupositsioone vahetama.

Lisasin siia ka Lindpere, keda vähemalt koondises on kasutatud rohkem just vasakul äärel. Heas vormis olev Terja on hetkel seal siiski esimene valik.

Tulevikulootused: Ragnar Klavan (17), Ott Reinumäe (19), Martin Vunk (18), Eduard Ratnikov (19).

Kristali ja Reimi vanust vaadates on selge, et lähima paari aasta jooksul peavad neile tõsised asendajad välja kujunema. Tõsiselt hea meel on sellest, et Pijpers on käitunud väga vastutustundlikult ja lasknud nii mõnelgi nooremal mängijal (eriti muidugi Reinumäe, kuid ka Klavan) nuusutada A-koondise õhkkonda. Selles peitub ka üks suurimaid erinevusi meie jalgpalli ja korvpalli vahel. Viimase puhul on vist alles nüüd aru saadud (kui sedagi), et noortele tuleb tunduvalt varem anda aimu põhikoondise tegevusest.

Ründajad: Andres Oper (25), Indrek Zelinski (28), Kristen Viikmäe (24).

Oper - ründeliini kindel liider, kelleta saab hakkama vaid tunduvalt nõrgemate vastastega mängides. Paremad ajad on tal loodetavasti veel ees. Zelinski - ebastabiilne, kuid heas vormis olles võib vägagi kasulik olla. Põhimõtteliselt käib sama jutt ka Viikmäe kohta, kuid temalt võiks ju vanust arvestades veel arengut oodata. Takistavaks asjaoluks võib saada liiga nõrk iseloom, vähemalt selline mulje on mulle jäänud.

Tulevikulootused: Vjatsheslav Zahovaiko (21), Ingemar Teever (20), Aleksander Saharov (21), Enver Jääger (20), Tarmo Kink (17), Vitali Gussev (20).

Zahovaiko mängib põhikoosseisu piiri peal, eeldusi tal on, kuid tõsiste vastastega mängides jääb puudu lisaks ka enesekindlusest ja otsustavusest. Kingist on muidugi kõige rohkem kirjutatud. Jääb üle vaid loota, et Spartakis pannakse tal mõtlemine paika, siis võib tast 2-3 aasta pärast rahvuskoondise tasemel midagi tulla ka. Kui vaadata praegust A-koondise mänguskeemi, siis Kingi omadusi arvestades (kiirus, vasak jalg, 1-1-le mäng) oleks kõige tõenäolisem positsioon nr.11. Kuid hetkeseisuga on see absoluutselt välistatud, sest tugevamate vastastega mängides läheb vaja tunduvalt paremat kaitsemängu oskust, rääkimata meeskondlikust koostööst.

Kahjuks on areng pidurdunud Saharovil. Tõenäoliseid põhjuseid on mitu, peale vigastuste perioodi ja mängupraktika vähesuse ka see, et tallegi pole leitud vist seda päris õiget positsiooni. Viimasel ajal on ta mänginud vasakul äärel, mis tema omadusi arvestades peaks ka sobima, kuid arvatavasti on ebaõnnestumiste taga ka mitte just kõige parem hetkevorm.

Huvitav tegija on Enver Jääger, kellel on mitme aasta tagusest perioodist kirjas ka üks maavõistlus. Vähemalt tundub, et nüüd on asjad hakanud jällegi paremuse suunas minema (väravad nii Tuleviku kui U-21 koondise eest).

Põhimõtteliselt võib kõikide positsioonide puhul väljakäidud lootustandvate mängijate puhul mainida seda, et oleks väga hea, kui nendest kasvõi ühest-kahest saaks koondisetasemel tegija. Selge on ka see, et välja võib 4-5 aasta jookusl võib välja ilmuda ka siin nimetamata talente.

Üldiselt olen aga nõus Poomiga, kes mainis hiljuti, et praeguse generatsiooni koondislaste parim aeg peaks tulema just 2006. aasta MM-tsüklis. Neist enamik saab jätkata veel ka järgmises, 2008. aasta EM-tsüklis.

* Seda lugu ja teisi arvamusi samal teemal võite lugeda ka Soccernet.ee portaali foorumist, teema alt “Eesti koondise tulevik”.
Hispaania on Euroopa parim
Mis jääb meelde?
Ühe õnn, teise ebaõnn
Rekordid said löödud!
Vaatamist ja mõtlemist
Tasub vaadata
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.

RISTNURK