Maailma laastav koroonaviiruse pandeemia on seisanud spordielu. Eestis, nagu mitmel pool mujal, kehtib eriolukord. Lisaks sellele, et võistluseid ja treeninguid ei toimu, on Eesti jalgpalliklubidel teinegi mure – nad kaotavad väga palju raha.

Soome meistri KuPS-i ridadesse kuuluv Eesti koondise ründaja Ats Purje saadeti puhkusele, Soome esiliigas KTP-s töötavad Eesti mängijad-treenerid kaheks kuuks koguni palgata puhkusele, Eesti korv- ja võrkpallihooajad lõpetati, jättes tiitlid jagamata – lisaks on Maarjamaa pallimänguvõistkondade üks suuremaid tegijaid BC Kalev/Cramo jõudnud olukorda, kus soovitakse lepingud lõpetada kõikide mängijatega, ka nendega, kelle kontraht kestis kauem kui tänavune hooaeg.

Eesti jalgpalliklubides pole aga töö seiskunud, vaid käib edasi. Tõsi, individuaalselt. See aga ei tähenda, et koroonaviirus siinsete tippklubide majanduslikku seisu poleks mõjutanud, vastupidi.

Kultuuriministeerium on viimase nädala jooksul kogunud alaliitudelt ning nende spordiklubidelt informatsiooni ja statistikat, et mõista rahalise voo muutust ja saamata jäänud tulu mahtu. Oma prognoosi kahjudest on koostanud kõik Eesti Jalgpalli Liidu poolt litsentseeritavad klubid (Premium liiga, Esiliiga, Esiliiga B ja naiste Meistriliiga), aga ka vutiliit ise.

Klubide prognoositav koroonakahjum on üle miljoni euro

Hooaja eel koostavad jalgpalliklubid eelarve nagu kõik ettevõttedki. Kirja lähevad tulud ja kulud, mille vahel balanssi otsides leitakse lõpuks see viis, mida ja kuidas on võimalik teha – kujuneb bilanss. Koroonaviirus ja eriolukord käivad aga praegu igapäevaselt kääridega tuluridade kallal, samal ajal kui kuluread püsivad võrdlemisi sarnased, sest erinevalt teistest pallimängualadest pole jalgpalliklubides lepinguid lõpetatud ja palka makstakse edasi.

26 Eesti tippklubi [10 Premium liigast, 7 Esiliigast (ülejäänud 3 on duublid), 7 Esiliiga B-st (ülejäänud 3 on duublid) ja 2 naiste Meistriliigast (ülejäänud 6 on meeste tippliigades esindatud)] prognoositav saamata jääv tulu, nimetagem seda koroonakahjumiks, on eriolukorrast tingitud perioodil ehk 13. märtsist 1. maini veidi üle ühe miljoni euro.

Kõige suurema osa ehk üle 410 000 euro moodustab sellest saamata jääv sponsortulu, mis on paljude klubide toimimise nurgakiviks. Kõva hoobi annab ka liikmemaksudest saadava raha vähenemine. Klubid, kel on kasutada oma baas, kaotavad tuhandeid eurosid, mis jääb saamata väljakute rendist. Kõik, kel oli aasta esimesse poolde planeeritud turniiride või laagrite korraldamisi, jäävad nendega teenitavast rahast ilma. Lisaks tuleb kõigil suu puhtaks pühkida mängude piletitulust.

Koroonakahjumi suurus klubide lõikes on mõistagi erinev, aga jääb tipus kümnete tuhandete eurode suuruseks. Mõnesajast tuhandest, mis on keskeltläbi ühe klubi eelarveks, moodustab see arvestatava augu. Samas on jalgpallis aastate jooksul tehtud põhjalik töö taganud vajaliku stabiilsuse ja hetkel ühegi vutiklubi elujõulisus kahtluse all ei ole. Ent mõistagi mida pikemaks venib paus, seda keerulisemaks muutub olukord ka majanduslikult.

Kolme aastaga 11 miljonit eurot tööjõumakse. Jalgpall loodab nüüd riigi abile

Klubide kõrval jääb väga suur summa raha saamata ka jalgpalliliidul. Ühe osa moodustab sellest sponsoritelt saamata jääv tulu, lisaks aga ka märtsiks planeeritud koondisemängude piletitulu, Lilleküla jalgpallikompleksi eri osade rentimisega kaasnev tulu, samuti U17 EM-finaalturniiri korraldamisega seotud toetused, kuivõrd ettenähtud ajal (ja kas üldse) seda üritust ei toimu.

Kõik see jätab eriolukorra ajaks EJL-i eelarvesse prognoosi kohaselt ligemale 700 000 euro suuruse augu. EJL-i president Aivar Pohlaku sõnul tegeletakse kriisieelarve loomisega, kuid abi loodetakse saada ka riigilt.

"Jalgpalliliit andis klubidele konkreetsed juhtnöörid, kuidas suhestuda valitsuse otsusega loodud ja Töötukassa kaudu toimivatesse leevendusmeetmetesse. Avasime niinimetatud "kuuma liini" sellesuunaliseks juriidiliseks nõustamiseks ja hangime ning saadame klubidele uut infot," rääkis Pohlak Soccernet.ee-le, millised meetmed on praegu kasutusele võetud.

Ta lisas: "Samuti kogusime kiiresti kokku litsentseeritavate klubide hinnangulise kahju ja otsime võimalust koostöös riigiga leida lahendusi. Meie tugevuseks on eespoolkirjeldatud organiseeritus – samuti oleme olnud riigile lojaalsed ja loodame, et nüüd on riik omakorda lojaalne meile. Kusjuures rõhutan, et otsime ikkagi leevendust kogu Eesti spordi jaoks ja meie tähendab Eesti sporti, mitte ainult jalgpalli.

Lojaalsuse all riigi suunal pean samas silmas jalgpalli kui maksumaksjat – Eesti Jalgpalli Liit on viimase kolme aasta jooksul tasunud tööjõumakse summas 3 489 953 eurot ja Eesti jalgpalliklubid kokku summas 7 636 773 eurot. Need on Eesti spordimaastikul suured summad."

Nii liit kui klubid loodavad, et Töötukassast õnnestub hüvitist saada. Hüvitise maksmise põhimõtted täidavad osapooled ilma igasuguste kahtlusteta, sest kuivõrd jalgpallielu seisab, pole kõigile töötajatele kokkulepitud mahus tööd anda, lisaks on võrreldes eelmise aasta sama perioodiga langenud märkimisväärselt saadavad tulud.

Riigi selletaolise abi saamise korral ei tohiks jalgpall katastroofilisse seisu kukkuda, ent nagu teisteski eluvaldkondades, mida kauem püsib kriis, seda suurem on kahju.

EJL-i president Aivar Pohlak tõdes, et koroonaviiruse levikust tekkinud olukorra reaalset mõju on täna võimatu ette ennustada, sest kõik muutub nii Eestis kui ka maailmas igapäevaselt. Ta rõhutas, et jalgpall soovib vältida nõrgenemist, seda igas mõttes.

Eesti tippklubide koroonakahjum ehk viiruse levikust ja eriolukorrast tingitud prognoositav saamata jääv tulu on ühtekokku veidi üle ühe miljoni euro. EJL-i sama number on ligemale 700 000 eurot. Kui suur on selle kõige reaalne mõju klubidele ja alaliidule?
Nagu paljusid teisi vastuseid, tuleb ka seda alustada nii – kõik sõltub kriisi kestvusest. Ja olukord muutub ülikiiresti, näiteks Euroopa jalgpalli tasandil oli piltlikult öeldes mõni päev tagasi üks, aga täna juba uus seis. On selge, et olukorra stabiliseerumine kontinendil võtab pigem rohkem aega ja see rohkem on mõõdetav parimal juhul kuudega. Selline on tänane reaalsus. Samas on Eesti väiksuse tõttu meil võimalus olukord kiiremini kontrolli alla saada – mõistagi on selle eelduseks, et kõik tajuvad probleemi ühtemoodi ja peavad reeglitest ja soovitustest kinni.

Enne kahjude jutu juurde tulemist rõhutaksin esimese asjana, et peame kõik ja kõigepealt keskenduma viirusest jagusaamisele. Ilma selleta olukord ei normaliseeru. Tõsi, organisatsioonina on meie kohus tagada jalgpalliliidu ja klubide jätkusuutlikkus ka kriisi ajal, mis sisuliselt tähendab, et peame mõtlema praegu ka sellele, kuidas kriisijärgselt oma tegevuse taaskäivitame ja millistes majanduslikes oludes see juhtub.

Olime praeguseks rohkem või vähem jõudnud olukorda, kus jalgpalliklubid tegutsesid ja tegutsevad nii huvi- kui kutseharidust andvate asutuste kui ka tulu teenivate ettevõtetena, kes suunasid ja suunavad teenitu jätkusuutliku toimimise tagamisele. Mis tähendab, et meie klubide näol on rohkem või vähem tegemist ettevõtetega, kelle ainsaks funktsiooniks ei ole erineva päritoluga raha vahendamine sportlaste ja treeneriteni, ja kes on seetõttu võimelised toimima ka praegustes tingimustes ja kes peaksid kvalifitseeruma ka riigi poolt ettenähtud kriisi mõju leevendamiseks mõeldud meetmete alla.

Milline on kriisi lõplik ja reaalne mõju alaliidule ja klubidele, ei ole võimalik täna prognoosida, aga me tegutseme selle nimel, et jalgpall tuleks kriisist välja maksimaalselt tugevana. Numbrid, millele küsimuses viitad, lähtuvad tänastest teadmistest kriisi mõju ja kestvuse kohta ja ega nende kohta rohkem öelda ei saagi.

Mis on taganud selle, et Eesti jalgpalliklubides ei ole hetkel väga äärmuslikke samme kasutusele võetud ehk siis kellegi lepinguid ei ole lõpetatud ja välismaalaseid pole minema saadetud? Näiteks Eesti edukaim korvpalliklubi Kalev/Cramo on juba astunud samme lepingute lõpetamiseks.
Ühelt poolt toetab meid hooaja algus – jalgpall on ainus sportmäng, mis Eestis toimib kevad-sügisese hooajaga – ja teadmine, et ühel või teisel moel mängime selle hooaja lõpuni. Tõsi, ei saa päriselt välistada ka varianti, et paus venib pikaks ja vahepeal on mõistlikum tippmängijad ja -treenerid puhkusele lasta või midagi seesugust.

Võrdluses korvpalliga on näiteks ka jalgpallis toimivate lepingute süsteem ja loogika teistsugne. Samas on teisel pool põhjusena ikkagi seesama terviklike ettevõtete või asutustena toimimine, mis tähendab, et nii jalgpalliliidul kui ka klubidel on erinevatest tuludest koosnev äriettevõtte tululoogikat meenutav spekter ja niinimetatud emotsionaalset raha, mis paugupealt täies mahus kaoks, meie jalgpallis sisuliselt ei ole. Muuhulgas tähendab see, et jalgpallis on küll tegevus väljakutel peatunud, aga nii liit kui klubid korraldavad praegu oma tegevust sarnaselt äriettevõtetega uutesse tingimustesse ümber.

Loomulikult on keeruline ja loomulikult on palju probleeme, aga kui kriis jääb mingisse vähegi mõistlikku ajalisse raami, siis saame hakkama. Oleme sarnases seisukorras teiste valdkondadega, kus tegevus enam-vähem ühe hetkega seisma jäi ja kus ettevõtted peavad samamoodi ühel või teisel moel toime tulema ja peale kriisi lõppu olema võimelised oma tegevuse taaskäivitama. Usun, et tugev katusorganisatsioon on samuti jalgpalli plussiks.

Kuula ka värsket osa "Pikk ette (ja ise järele)" saatest, kus arutati koroonaviiruse mõjude üle Eesti ja maailma jalgpallile!