Euroopa klubijalgpall vaevleb kriisis. Olukord meenutab väga börsikrahhide eelseid aegu nii meil kui mujal, kui pidevalt suureneva kasumi juures jäi tagala kindlustamata. Seebimulli lõhkemine oli tollal seda ootamatum. Kas sama saatus ootab klubijalgpalli?

Euroopa jalgpall on viimase kümne aastaga tohutult muutunud. 1990-ndatest alates on rahavood paisunud ülehelikiirusega. Skeem on lihtne. Teleõiguste mitmekordistumine suurendas klubide sissetulekuid, kes omakorda polnud kitsid maksma enneolematuid üleminekusummasid ning palkasid. Turu paisumine lubas igal aastal uusi rekordeid, mis ületasid eelmisi valgusaastatega.

Kindlasti mitte ainuke, kuid kahtlemata võimsaim katalüsaator on olnud Meistrite Liiga. UEFA poolt 1992. aastal loodud sari, tollal veel eelkvalifikatsiooni ja kahe neljaliikmelise alagrupiga, sai kiiresti TV-lanalite lemmiklapseks. Ka publik võttis uue sportlikult kõrgetasemelise võistluse hästi vastu. Juba kaks aastat hiljem suurendati osalevate meeskondade arvu 16-ni, 1997. aastal 24-ni ning juba 1999.aastal äratati unest 32-meeskonnaline kolme kvalifikatsioonivooru, kahe alagrupifaasi ja play-offidega monstrum . Kõik olid rahul: publikule pakuti suurel hulgal tippjalgpalli, klubid ja UEFA rahakotid täitusid, TV-firmad olid roosilises tulevikus kindlad.

Konservatiivne jalgpallipublik on küll suurema nurinata aktsepteerinud seda, et meistrite sarjas osalevad ka tugevamate vutimaade neljandad võistkonnad, või et mõlemad Meistrite Liiga finalistid ei peagi olema oma rahvusliiga tiitlivõitjad. Kuid Leo Kirch, Rupert Murdoch & Co. tahtsid teha veelgi ulatuslikumat revolutsiooni, algatades ambitsioonikaid nn pay-per-view (tasuline TV) projekte. Tõmbenumbriteks olid ekslusiivsed ülekanded liigamängudest. Raha näis olevat küllaga, sest pikaajaliste litsentside eest maksti uskumatuid summasid. Teenitud raha loopisid klubid aga sama kiiresti aknast välja. Eriti Hispaanias valitses arusaam, et zidane’de, figo’de ning ülejäänud maailma kokkuostmiseks jätkub krabisevat igavesti. Tõsi, sportlikult tõi see edu, samas kui klubidel puudus perspektiivi osas finantsiline kate.

“Lemmikloomad” pole aga hakanud kuldmune munema. Kirchi impeerium variseski mais kolinal kokku, mille mõjud ulatusid Saksamaast kaugemale. Süsteemist lõikasid kasu kõik, selle varisedes kisutakse kaasa kõik telerahadele lootjad: alates madalamatest poolprofi liigadest kuni absoluutsete tippudeni. Vahepeal vutimaailma tähelepanu koondanud MMi järel on jõutud kainenemiseni. Erinevate liigade jalgpalliettevõted, kellest mõned on lausa börsile jõudnud, teatavad järjest probleemidest kohaneda uue turusituatsiooniga. Mõned näited: isegi Bundesliga rikkad, nagu Dortmund või Bayern, plaanivad palgakärpeid, rääkimata teistest. Austria liiga viimaste aastate meister Insbrucki Tirol on juba sunnitud oma kohast meistrisarjas loobuma. Serie A profid eesotsas Interi Ronaldo, Recoba ja Vieriga on vabatahtlikult nõus vähem teenima, et kindlustada tööandja rahaline püsimajäämine.

Eriti saapamaal tundub olukord keeruline olevat. Paari päeva eest hindas kohalik majandusajakiri kõrgliiga klubide võlakoormat üle miljardi eurole. Seda vaid arvestuslikutl 2000/2001 hooajal, rahaliselt veelgi raskemaks osutunud viimane hooaeg on alles kalkuleerimisel. Euroopa hetke tugevaimas, Hispaania liigas kandsid kaks vutile keskendunud pay-per-view-kanalit kokku 1,5 miljardit Eurot kahjumit (u. Eesti riigieelarve 8 kuu jooksul!). La Liga klubid peavad kallitest mängijatest lahti saama, 160 proff juba istub kuival, kirjutab Saksa vutiajakiri Kicker.

Euroopa jalgpall balanseerib ohtlikult kuristiku serval. Meistrite Liigat on juba kärbitud ning kaotatud igav vahegruppide faas. Bundesliga mänge näeb nüüd jälle kodeerimata taevakanalitelt, kuid makstavad summad on kraadivõrra madalamad. Kataloonia hiiglane Barcelona on juba loobunud maailmameistrist Rivaldost, sest ei jõua talle palka maksta. Järgmise paari aasta jooksul peavad Euroopa klubid ja liigad tegema mõistlike otsuseid, et mitte kuristikku kukkuda.

P.S. Uudis kahe Rooma suurklubi võimalikust eemalejäämisest Seria A-st tuli pärast kirjatüki valmimist.Euroopa klubijalgpall vaevleb kriisis. Olukord meenutab väga börsikrahhide eelseid aegu nii meil kui mujal, kui pidevalt suureneva kasumi juures jäi tagala kindlustamata. Seebimulli lõhkemine oli tollal seda ootamatum. Kas sama saatus ootab klubijalgpalli?

Euroopa jalgpall on viimase kümne aastaga tohutult muutunud. 1990-ndatest alates on rahavood paisunud ülehelikiirusega. Skeem on lihtne. Teleõiguste mitmekordistumine suurendas klubide sissetulekuid, kes omakorda polnud kitsid maksma enneolematuid üleminekusummasid ning palkasid. Turu paisumine lubas igal aastal uusi rekordeid, mis ületasid eelmisi valgusaastatega.

Kindlasti mitte ainuke, kuid kahtlemata võimsaim katalüsaator on olnud Meistrite Liiga. UEFA poolt 1992. aastal loodud sari, tollal veel eelkvalifikatsiooni ja kahe neljaliikmelise alagrupiga, sai kiiresti TV-lanalite lemmiklapseks. Ka publik võttis uue sportlikult kõrgetasemelise võistluse hästi vastu. Juba kaks aastat hiljem suurendati osalevate meeskondade arvu 16-ni, 1997. aastal 24-ni ning juba 1999.aastal äratati unest 32-meeskonnaline kolme kvalifikatsioonivooru, kahe alagrupifaasi ja play-offidega monstrum . Kõik olid rahul: publikule pakuti suurel hulgal tippjalgpalli, klubid ja UEFA rahakotid täitusid, TV-firmad olid roosilises tulevikus kindlad.

Konservatiivne jalgpallipublik on küll suurema nurinata aktsepteerinud seda, et meistrite sarjas osalevad ka tugevamate vutimaade neljandad võistkonnad, või et mõlemad Meistrite Liiga finalistid ei peagi olema oma rahvusliiga tiitlivõitjad. Kuid Leo Kirch, Rupert Murdoch & Co. tahtsid teha veelgi ulatuslikumat revolutsiooni, algatades ambitsioonikaid nn pay-per-view (tasuline TV) projekte. Tõmbenumbriteks olid ekslusiivsed ülekanded liigamängudest. Raha näis olevat küllaga, sest pikaajaliste litsentside eest maksti uskumatuid summasid. Teenitud raha loopisid klubid aga sama kiiresti aknast välja. Eriti Hispaanias valitses arusaam, et zidane’de, figo’de ning ülejäänud maailma kokkuostmiseks jätkub krabisevat igavesti. Tõsi, sportlikult tõi see edu, samas kui klubidel puudus perspektiivi osas finantsiline kate.

“Lemmikloomad” pole aga hakanud kuldmune munema. Kirchi impeerium variseski mais kolinal kokku, mille mõjud ulatusid Saksamaast kaugemale. Süsteemist lõikasid kasu kõik, selle varisedes kisutakse kaasa kõik telerahadele lootjad: alates madalamatest poolprofi liigadest kuni absoluutsete tippudeni. Vahepeal vutimaailma tähelepanu koondanud MMi järel on jõutud kainenemiseni. Erinevate liigade jalgpalliettevõted, kellest mõned on lausa börsile jõudnud, teatavad järjest probleemidest kohaneda uue turusituatsiooniga. Mõned näited: isegi Bundesliga rikkad, nagu Dortmund või Bayern, plaanivad palgakärpeid, rääkimata teistest. Austria liiga viimaste aastate meister Insbrucki Tirol on juba sunnitud oma kohast meistrisarjas loobuma. Serie A profid eesotsas Interi Ronaldo, Recoba ja Vieriga on vabatahtlikult nõus vähem teenima, et kindlustada tööandja rahaline püsimajäämine.

Eriti saapamaal tundub olukord keeruline olevat. Paari päeva eest hindas kohalik majandusajakiri kõrgliiga klubide võlakoormat üle miljardi eurole. Seda vaid arvestuslikutl 2000/2001 hooajal, rahaliselt veelgi raskemaks osutunud viimane hooaeg on alles kalkuleerimisel. Euroopa hetke tugevaimas, Hispaania liigas kandsid kaks vutile keskendunud pay-per-view-kanalit kokku 1,5 miljardit Eurot kahjumit (u. Eesti riigieelarve 8 kuu jooksul!). La Liga klubid peavad kallitest mängijatest lahti saama, 160 proff juba istub kuival, kirjutab Saksa vutiajakiri Kicker.

Euroopa jalgpall balanseerib ohtlikult kuristiku serval. Meistrite Liigat on juba kärbitud ning kaotatud igav vahegruppide faas. Bundesliga mänge näeb nüüd jälle kodeerimata taevakanalitelt, kuid makstavad summad on kraadivõrra madalamad. Kataloonia hiiglane Barcelona on juba loobunud maailmameistrist Rivaldost, sest ei jõua talle palka maksta. Järgmise paari aasta jooksul peavad Euroopa klubid ja liigad tegema mõistlike otsuseid, et mitte kuristikku kukkuda.

P.S. Uudis kahe Rooma suurklubi võimalikust eemalejäämisest Seria A-st tuli pärast kirjatüki valmimist.