Kas Lionel Messist saab ikka rääkida kui kõigi aegade ühest paremast jalgpallurist, kui ta tänavu Argentinat maailmameistriks ei vea?

Seitsmekordse Ballon d'Ori võitja kohta sellise küsimus esitamine tundub iseenesest peaaegu pühaduseteotuse või lihtsalt asjatundmatusena. Ometi andis Argnetina üllatuskaotus Saudi Araabiale taas hoogu sisse juttudele, mida hakati ääri-veeri veeretama juba turniiri eel, sisuks "Messi viimane võimalus". Justkui poleks ta juba piisavalt kulda ja karda võitnud - aga midagi on endiselt puudu?

Kui isegi mees, kellel pole enam ammu kellelegi midagi vaja tõestada, sedasorti närimise-norimise ohvriks langeb (ja meenutagem, et enne 2021. aasta Copa America võitmist torgiti teda samasisulise küsimusega veel sagedamini), annab see aimu, et koondisejalgpall ja sealsed saavutused on endiselt au sees. Ehkki erinevad rahvuste, meistrite ja superliigad pressivad uksest ja aknast peale, suudab MM-finaalturniir neist endiselt eristuda.

Soovitus mitte nõuda "kõigest jalgpalluritelt" sõnavõtte millegi laiema teemadel on praeguse MM-i eel ja ajal päevakorral. Mõni usub, et sport ja kõik muu seisku lahus. Teine arvab, et jalgpalluri pärand ei ole enam ammu piiritletav vaid väljakuga. Üht ja õiget vastust siin vaevalt leidub, tõde on igaühe jaoks erinev sõltuvalt sellest, kust tullakse ja kuhu soovitakse minna.

Serblaste võrku kaks palli saatnud Richarlison ja tema koondisekaaslane Vinicius Jr on Brasiilia ajakirjanike hinnangul kodumaal kujunenud uue põlvkonna sümboliteks, kes ei unusta oma juuri. "Richarlison on iidol, keda meie paljukannatanud rahvas vajab," kirjutas spordiajakirjanik Talyta Vespa pärast neljapäevaõhtust kohtumist.

Suuresti seostub eelkirjeldatu Brasiilia poliitilise olukorraga. Koroonaeitajast ekspresidendi Jair Bolsonaro jäärapäisus lõi ühiskonna kahte leeri, käest lasti keskkonnahoid ja pandeemia nõudis enam kui 700 000 inimelu. Äsja kaotas Bolsonaro napilt valimised ning Richarlison, kes on korduvalt võtnud sõna rassismi, vaesuse, politseivägivalla, keskkonnaküsimuste ja inimõiguste teemadel, esindab selgelt vastasleeri.

Teise Brasiilia tippjalgpalliajakirjaniku Juca Kfouri sõnul on noorem ja edumeelsem põlvkond kaua oodanud võimalust uuesti riigi jalgpallikoondisesse armuda. "Richarlison kujutab endast hoolivamat ja armastavamat poolt koondislastest. Näib, et talle läheb Brasiilia käekäik tõepoolest korda," märkis Kfouri, tõmmates seejuures paralleeli Neymariga, kes toetas Bolsonaro tagasivalimist, lubades oma esimese MM-värava just talle pühendada.

Poliitika poliitikaks - sama hästi võib ju küsida, miks peaks värske presidendi Lula toetajatel olema kollasele jalgpallisärgile suurem õigus kui Bolsonaro pooldajatel, ehkki nad on viimastele canarinho "kaaperdamist" korduvalt ette heitnud. Väljakul vajab Brasiilia ühtviisi võrdselt nii Richarlisoni kui ka Neymari, kes on nüüd sunnitud kaks viimast alagrupikohtumist vigastuse tõttu vahele jätma. Ka tema puhul tõusetub alatasa küsimus - on's ilma MM-tiitlita tema pärand täielik?

Kuid kas suudame Euroopa heaoluühiskonnas üldse lõpuni aru saada, mida Lõuna-Ameerika riikidele nende jalgpalliedu tähendab? Vaevalt küll. Selleks tuleks mõista, mis tunne on elada, kui sul pole ainsatki muud rõõmuallikat. Ääreründaja Antony, kes jõudis Sao Paulo slummist kolme aastaga Amsterdami Ajaxi kaudu Manchester Unitedisse, kirjutab oma jalgpallisaabastele iga mängu eel ühe sõna: favela. Et mitte unustada. 

"Euroopas on kõigil igal õhtul leib laual. Ja vahel läheb inimestel meelest, et jalgpall on mäng. Kaunis mäng, ent ikkagi kõigest mäng. Nende jaoks, kes on sündinud mõnes maailma pisikeses põrguaugus, pole jalgpallis midagi rasket. Elu on see, mis on raske."

Need Antony sõnad, millele võiks sama hästi alla kirjutada samuti vaesuses sündinud Richarlison ja paljud teised Lõuna-Ameerika mängijad, mõjuvad vajaliku nõelatorkena. Tiitlid ja karikad on pelk vormistus, ent kas pole Messi, Neymar või kes tahes juba ammu iga täpse söödu ja iga löödud väravaga tuhandekordselt oma pärandit niivõrd suureks kasvatanud, et see on tänaseks objektiivselt mõõtmatu?