Al-Bayt tähendab araabia keeles telki ning just seda peaks meenutama ka antud nime kandev staadion, mis tänavuseks MM-iks valmis. Tõele au andes erinevalt muudest ambitsioonikatest püüdlustest täitsa meenutabki, ehkki kunagiste katari nomaadide varjualuse ümbrus polnud iial nii ohtra muruvaibaga kaetud ega põlenud nende peasissepääsu ees olümpiatõrvikut meenutav tuli. Aga teatava välise sarnasusega traditsioonidele toetumine selles jutus ka lõpeb.

Ligi 69 000 pealtvaatajat mahutav Al-Bayt asub Doha poolt lähenedes justkui eikellegimaal, pealinnast umbes-täpselt 50 kilomeetrit eemal. Arvestades, et tegu on MM-keskusest kaugeimal asuva areeniga, oli isegi üllatav, et Katari ja Hollandi alagrupimänguks olid tribüünid enam-vähem rahvast täis. Aga tuleb tõdeda, et mitte jalgpalli osas asjatundlikku rahvast.

Tegelikult on Al-Khor, mille külje alla kohalikku telki meenutav uhke staadion ehitati, muidugi Katari mõistes suurlinn. Aga taas – mitte jalgpallilises mõttes. Näiteks kohalik esindusklubi kukkus kõrgliigast tunamullu välja ja mängis juba siis oma mänge kümneid kordi väiksema publiku ees. Sestap ei ole ootamatu, et kaasaelamine Katari meeskonnale jäi ka MM-i viimases alagrupimängus leebelt öeldes tagasihoidlikuks.

Üks Mehhiko laine käis küll päris varakult üle staadioni, aga alles 37. minutil saadi tavapublik esmakordselt natukesekski kaasa plaksutama. Kui Katar rünnakule läks, siis muidugi hõisati. Ja kui Memphis Depay napilt mööda lõi, siis jällegi ahhetati. Aga kui pooletunnise mängu järel on MM-i alagrupimängus nii suure staadioni ülemistesse ridadesse selgelt kuulda Katari peatreeneri Felix Sanchezi karjumist oma mängijate peale, on midagi siiski päris valesti.

Kas Katari fännisektori näol on tegemist siiraste poolehoidjate või põhjakorealiku tunnitasu alusel töötava libamoodustisega, pole lõpuni võimalik hinnata. Hea samas, et nemadki olemas olid, sest Hollandi oranžide särkide vähene esindatus hämmastas. Ju siis ka ei oodata oma koondiselt tänavu midagi erilist, sest x-faktorit napib Hollandil tõepoolest. Tõsi, nappis väidetavalt ka enne 2010. aasta MM-i, kui kodumaal Bert van Marwijki viljeldavat mängupilti igavaks ja koledaks sõimati – just nagu praegu Louis van Gaaligi oma –, aga koondis MM-tiitlile üsna lähedale jõudis.

Samas polnud Hollandi oranž sektor kuigivõrd väiksem Katari omast, aga mõne korra kõmatas seal trumm, paar korda kõlas pasun – ei enamat. Polnuks katarlasi, polnuks staadionil ilmselt peaaegu üldse mingit atmosfääri ehk selles plaanis täitis ühesugustes särkides fanaatiliselt vehkiv seltskond oma rolli kenasti.

Mäng oli muidugi kohalike vastu irooniliselt karm, sest kohe, kui neljast noorukist koosnev seltskond üritas 70. minutil lõpuks ometi pressisektori kõrval kohalikke endaga kaasa tõmmata, et esitada repertuaari, mis tegi mitmekesisuse osas silmad ette isegi Katari fännisektorile, saatis Holland palli väravasse ja lõikas laulu nagu noaga läbi.

Selle tabamuse VAR küll tühistas, aga peamine tähelepanu, mille lauluhoos kvartett üldse kelleltki pälvis, tuli turvamehelt. Too imbus pikki pressitribüüni tasapisi nende lähistele, otsis taskust telefoni ja tegi seltskonnast pilti – kas isikliku kogu tarbeks, kellelegi edastamiseks või niisama "igaks juhuks", jääb muidugi teadmata. Ülejäänud ümbritsev rahvas igatahes lauljatega kaasa ei tulnud.

Lõpuvile hetkeks olid tribüünid juba kaunis tühjaks voolanud ja kui hollandlased käisid kambakesi veel korraks oma fänne tänamas, siis Kataril, kes oleks staadionil vähemalt mingitki sümboolset auringi väärinud, polnud seda enam õigupoolest kellegi ees teha. Lõppude lõpuks mängisid mehed nii nagu nad oskasid, jäid küll avamängus hirmsa surve alla, aga ei lasknud skoori koledaks ning suutsid kõigis kolmes mängus väärikat vastupanu osutada. Raske on ette kujutada, et mis tahes elementaarse jalgpallikultuuriga riigis oleks selline õlakehituse saatel toimunud lõppakord mõeldav.

Seega – Katar ei väärinud mõistagi finaalturniiri korraldusõiguse saamist ainuüksi sajal erineval eetilisel põhjusel. Aga samavõrd ei olnud nad osalemist väärt jalgpallikultuurilises plaanis. Milleks vajab MM meeskonda, kelle käekäik isegi omadele ülemäära korda ei lähe?