Dmõtro Martõnenko oli 25-aastane ründaja, Hostomeli meeskonna eelmise hooaja suurim väravakütt. Jah, FC Hostomel mängis kõigest Kiievi amatöörliigas. Küllap oli Dmõtro unistuse vägevast karjäärist mõnes Euroopa tippklubis oma hinges juba maha matnud. Aga kui agent Yoav Elimelech rääkis, et Iisraeli kolmanda liiga klubi Alef oleks valmis talle lepingut pakkuma, haaras Dmõtro mõttest innuga kinni.

Ta saanuks ju jätkata sellega, mida ta armastas – jalgpalliga. Ehk isegi teenida natuke raha, millega aidata isa, ema ja seitsmeaastast õde. "Dmõtro avaldas mulle muljet. Ta näis olevat väga haritud, nutikas ja tagasihoidlik mees," kirjeldas Elimelech ründajat. Suvel oodanuks Alef Dmõtrot enda ridadesse. Leping oli laual, jäi üle veel vaid mõnda pisiasja täpsustada.

Putini vihasõda Ukraina vastu oli kestnud seitse päeva, kui Kiievi äärelinna kortermaja, mille ühes korteris elasid Dmõtro, tema isa ja ema ning seitsmeaastane õde, tabas Vene vägede mürsk. Isa pääses imekombel eluga, õde viidi raskes seisus haiglasse. Dmõtrot ja tema ema ei ole enam. Nad ei näe iialgi suve.

Vitalii Sapõlo oli 21-aastane ja kandis kuulsa Lvivi Karpatõ särki. Klubi mängis tänavu küll tugevuselt kolmandas liigas, ent see ei olnud Vitalii jaoks tähtis. Sest nagu Dmõtro, armastas ka tema jalgpalli. Ja oma perekonda. Ning oma riiki.

Vitalii võis ju elada Lvivis, Ukraina lääneosas, mida otsene sõjategevus vaid üsna napilt riivas. Aga kui tuli minna rindele, ei kõhelnud Vitalii hetkekski. Märtsi algul hukkus ta Kiievi lähistel, kaitstes oma riigi pealinna. Kiiev on tänaseni iseseisva Ukraina riigi pealinn. Vitalii ei andnud oma elu ilmaasjata.

"Ta oli nii õnnelik ja alati lõbus poiss. Aga selle neetud Putini õhulöök jättis mu temast ilma. Putin röövis minult poja. Vähemalt tean, et Vitalii oli võitleja. Lõpuni."

Roman Sapõlo sõnadel on õõnes kõla, öelgu ta ükskõik mida. Sest kuidas pannagi sõnadesse oma lapse kaotamist? Ka Vitalii ei näe enam kunagi suve.

***

Hondurase jalgpalliliidu president Jorge Salomon oli pahur. Norralannast kolleeg Lise Klaveness oli just pidanud Kataris toimuval FIFA kongressil pika kõne, rõhutades, et viimased MM-finaalturniirid on antud korraldada riikidele, kus inimõigustega pole asjad sugugi hästi. Klaveness pani liikmesriikidele südamele, et migrantidest tööliste kohtlemise ja vähemuste turvalisusega seonduvad Kataris jätkuvalt suured mured. Et "demokraatia, võrdsus ja inimõigused ehk kogu eksistentsi ja ühtlasi jalgpalli põhialused ei kuulunud aastaid algkoosseisu," nagu norralanna märkis.

Calls out for change!

The president of The Football Association of Norway, Lise Klaveness, addressed the topics human rights, transparency and equal opportunities in her speech at the @FIFAcom Congress today.
Read the whole speech here: https://t.co/rKYy6STHYJ pic.twitter.com/EOOacXTVTZ — NorgesFotballforbund (@nff_info) March 31, 2022

"Jalgpall võib innustada unistusi täitma ja murda piire. Aga juhtidena peame käituma õigesti, meie standardid peavad olema kõige kõrgemal. Eetika ja läbipaistvus on spordis ülimalt kõrgel kohal. FIFA peab olema kõigile eeskujuks," kordas Klaveness. "Paljude probleemidega on juba tegeletud, aga meil on veel pikk tee käia."

Muidugi ei meeldinud see kõik Katari MM-i korralduskomitee juhile Hassan Al Thawadile, kes heitis kohe Klavenessile ette, et too polevat ise tingimustega tutvumas käinudki ja esitavat süüdistusi kuulujuttude põhjal. Eks võib Al Thawadit ju veidi mõistagi, sest kellele ikka meeldiks, kui tema töö ja tegemised kehvadeks tembeldatakse.

Al Thawadi järel silmapilguks sõna võtnud Salomoni turtsumine peorahu rikkumise üle kõlas aga märksa sümboolsemalt. Nagu ka FIFA presidendi Gianni Infantino vastus Ghana ajakirjaniku Gary Al-Smithi küsimusele: "Kas FIFA on nüüd paika pannud põhimõtte, et teisele riigile kallale tungiv riik eemaldatakse jalgpallielust, nagu juhtus Venemaaga?" Infantino rääkis seepeale mitu minutit sellest ja tollest, sekka kolmandast ja neljandastki. Aga ei öelnud lõpuks mitte kui midagi.

Today, I finally asked Gianni Infantino 𝙩𝙝𝙖𝙩 question. Will it now be Fifa policy that any country that invades another will be suspended, as has happened to Russia?

His answer was, well... you decide. #JoySports pic.twitter.com/MjZoylrGXf — Gary Al-Smith (@garyalsmith) March 31, 2022

Jah, Venemaa on jalgpallielust ajutiselt eemaldatud. Kas seepärast, et Putini sigadused hakkasid FIFA kollektiivset südametunnistust rõhuma, või selleks, et avalikkuse ees mahatmagandhilikku rahusobitaja nägu säilitada, olgu igaühe enda otsustada. Järgmine, jõulisem samm osutus aga juba võimatuks. Sest poliitikasse ju ometigi ei sekkuta.

Eemaldatud, aga ainult natukene

Jalgpallielust eemaldamine, muide, ei tähendanud, et Venemaa delegaadid poleks Dohas kohal olnud. Olid ikka. Peasekretäril Aleksandr Alajevil ja 2018. aasta MM-i korralduskomitee esimehel Aleksei Sorokinil oli nimelt vaja edastada maailmale võidukaid sõnumeid. Sest samal ajal kui Pakistani, Zimbabwe ja Keenia liikmelisus FIFA-s peatati, kuna nende riikide poliitilised jõud on alaliidu tegemistesse sekkunud, ei võetud küsimust Venemaa väljaviskamisest isegi arutusele.

Ning mõistagi lubas see nende esindajatel otsekohe rinna kummi lüüa. "Tulime siia, et näidata: me ei poe peitu. Siin on meie koht," kõmistas Sorokin Sports Illustratedile enesekindlalt. Ukraina alaliidu esindaja, olgu öeldud, osales kongressil videokõne kaudu. Kuulivest seljas.

“Venemaa alaliidule ei olnud mitte mingeid pretensioone. See on märk austusest Venemaa jalgpalliliidu ja kogu Venemaa suhtes. Teeb rõõmu, et FIFA ei keskendu poliitilistele protsessidele, vaid järgib reegleid,” lisas Venemaa Jalgpalli Liidu president Vjatšeslav Koloskov väljaandele Sport Ekspress uljalt.

#FIFA crashing deep down. Made very ‘timely’ decision. Instead expelling #Russia, introduced #Russian language as one of the official languages of organisation. As if living on another planet. They say love football very much, but love money much more. Just disgrace. — Linas Linkevicius (@LinkeviciusL) April 1, 2022

Ajaleht ise jätkas samal toonil, kui võttis jutuks vene keele tõstmise FIFA ametlikuks keeleks. Hääletusel, muide, ei kiidetud heaks ei araabia ega portugali keele samasse nimekirja arvamist. Seega on neid ametlikke keeli nüüd viis – inglise, saksa, prantsuse ja hispaania kõrval ka vene. "Ja õige ongi!" teatas korrespondent Goša Tšernov oma kolumnis. Ning jõudis siis loogilisele järeldusele: "Selle žestiga rõhutab FIFA Venemaa tähtsust ülemaailmses jalgpalliperes."

Muidugi pole vene keele lisamises ametlike keelte sekka iseenesest vähimatki halba. Dostojevski ja Puškin pole ju süüdi, et Vene väed Z-tähe varjus ja ühe sõjahullu päkapiku käsu peale Ukrainas juba teist kuud kirjeldamatuid õudusi korda saadavad. Ning midagi halba pole iseenesest selleski, kui Infantino räägib FIFA rollist Mahatma Gandhi ja Nelson Mandela väärtuste kandjana. Jalgpall toobki rahvaid kokku, ületab kõikvõimalikke piire, õpetab inimlikkust. Lühidalt, on ühiskondlike ideaalide peegelpilt ja lakmuspaber. Vähemalt tahab olla, ja see on kindlasti kiiduväärt. Aga ajastus ...

***

Seegi lause kuulub äsja Dohas kõnelenud Infantinole. Paraku ei näita see tema empaatiavõimet, kuigi ta seda ilmselt nii mõtles. Sallivamad, mõistvamad – kelle suhtes? Ukraina elumaju tulistavate ja kohalikke naisi vägistavate vene tankistide suhtes? Või viimastel nädalatel oma kodumaja ette lillepeenrasse maetud mariupollaste, tšernigivlaste, harkivlaste suhtes? Sest mujale matmiseks ei andnud automaadivalangud võimalust ... Mis on neil, kes nad seal igavest und magavad, enam sellest sallivusest ja mõistmisest?

Jah, Salomonil oli abstraktses plaanis õigus. Igal asjal on oma aeg ja koht. Ainult et FIFA ei näi vähimalgi määral mõistvat, mis ajas ja kohas nad praegu viibivad. Nende näpp on vabaduse ja inimlikkuse eest seisva maailma pulsilt maha libisenud.

Olgu, võib-olla räägitakse kuluaarides ja omavahel midagi hoopis muud. Võib-olla ütles Infantino kõva häälega välja vaid iseenda ja üksikute mõttekaaslaste seisukoha. Kuid võimalus olla tõepoolest kõigi eelkirjeldatud väärtuste eestseisja on juba ammu käest lastud. Ta oli olemas, kuid pelgalt sõnu öeldes uueks Gandhiks ega Mandelaks ei saa. Vaja on tegusid ja julgust.

Kas ideaalidesse klammerdumine pole mitte hukatuslik?

Apoliitilisus. Sallivus. Mõistmine. Ilusad sõnad kõik. Ideaalis toimiksid need igal ajal, igas olukorras. Aga türanniga ei saa läbi rääkida. Türanni südametunnistusele ei saa rõhuda, sest kui tal see olemas oleks, poleks ta türann. Kus algavad ühepoolne sõda, okupatsioon ja tapmine, seal saavad sallivus ja mõistmine järsu lõpu. Peavad saama.

Muidu muutuvad ideaalid iseenda paroodiaks, nagu praegugi. Sest Koloskovil, Sorokinil ja Tšernovil oli oma üleolevuses ju tegelikult õiguski – FIFA kinnitas kõigi oma otsustega venelastele, et nende vastu pole pretensioone.

Soovite kandideerida kuue aasta pärast toimuva MM-i korraldajaks? Olge lahked! Ei jõua kuue aastaga käsi ukrainlaste verest puhtaks pesta? Noh, olgu siis kümne aasta pärast. Küll leiame koha. Sõda, jah, see on muidugi ebameeldiv. Kutsume üles, avaldame tungivat lootust, paneme südamele ja nii edasi. Palun proovige kuidagi ilma. Aga kui see pisiasi kõrvale jätta, on kõik endiselt hästi.

Härrased Infantino, Salomon ja teisedki – millal on lõpuks õige aeg? Millal võib rääkida ka inetut, ebameeldivat tõde? Millal pole süütute inimeste tapmine enam poliitika sildi taha peidetav ebameeldivus, vaid tegudele sundiv kuritegu? Millal on lubatud välja öelda, et Venemaa otsustas juba ammu ise ja vabatahtlikult valida tee, mis viib neid Gandhi ja Mandela ideaalidest risti vastupidises suunas?

Kas siis, kui Vene tankid suunavad oma torud Mariupoli sünnitusmaja asemel Tallinna teletornile? Või alles siis, kui see juhtub Berliini väravate all? Zürichi ooperimaja ees?

Nii Dmõtro kui ka Vitalii isale tuleb järgmine suvi teisiti. Tuleb nii, nagu ei iial varem. Tuleb ilma nendeta, kes olid kõige kallimad. Just nii, nagu ta tuleb miljonitele ukrainlastele, kes on kaotanud kodu, lähedased või mõlemad. Ometi olid nemadki veel hiljuti mõistvad. Sallivad. Aga kurjuse peatamiseks sellest ei piisanud.

Ukrainian footballers Vitalii Sapylo (21) and Dmytro Martynenko (25) have been killed fighting against the Russian invasion, FIFPRO has confirmed.

Rest in peace. pic.twitter.com/yOplff0qsH — GOAL (@goal) March 3, 2022