MÄNGUD
UUDISED
EILE
TÄNA
HOMME

Logi sisse

Sotsiaalmeedia kontoga portaali sisenemiseks pead sisestama õige salasõna ja kasutajanime ning nõustuma oma andmete jagamisega Soccernetiga.

Soccerneti kontoga portaali sisenemiseks logi eelnevalt foorumisse sisse ning seejärel kliki portaalis Soccerneti sisselogimisikoonil.

Olles foorumi mobiilivaates, saab portaali tagasi, kerides lehe lõppu ning klikkides "Portaal".

MM-PÄEVIK
Link kopeeritud

Kristjan Jaak Kangur | Pooleldi pühak, pooleldi paugutaja? Heast kaotajast ei saa kunagi võitjat

Link kopeeritud
Kristjan Jaak Kangur pilt
Kristjan Jaak Kangur
Kristjan Jaak Kangur pilt
Kristjan Jaak Kangur

Kas Bruno Fernandes ja Pepe on hingelt võitjad või kaotajad? Foto: Scanpix / SIPA / Chine Nouvelle / Xinhua / Li Gang

Pisarad ei ole enam ammu nõrkuse märk. Nuttes areenilt - ja võib-olla lõplikult - lahkuv Cristiano Ronaldo tekitab pigem kaastunnet kui näpuga näitamise soovi.

"Ma ei tea, kas nad annavad tiitli Argentinale. Mind ei huvita! Ma ütlen seda, mida ma tahan. Mingu nad kuradile! Väga imelik, et mängu vilistas mees, kelle kodumaa on endiselt konkurentsis. Ja MM-il pole Portugali kohtunikke üldse, kuigi nad vilistavad Meistrite liigat ehk neil on kvaliteeti, et siin olla. Need kohtunikud siin ei teeninda Meistrite liiga mänge, nad pole sellise tempoga harjunud."

"Nad on vargad, l*tapojad! Jah, võtke linti! L*tapojad!"

"See on mu karjääri halvim päev. Minu siht ja vastutus oli meeskond edasi aidata, nüüd on mul aga raske leppida sellega, et kirjeldatud pettumusi jäädakse alatiseks minuga seostama. Kardan veidi sellesse musta auku kukkumist."

"Olen vaimselt muserdatud. Just viis, kuidas kaotasime, tegi kahtlemata kõige rohkem haiget. Olin lõpuvile järel kümmekond minutid nagu halvatud, siis puhkesin nutma ega suutnud pisarate voogu peatada. See teeb paraku veel väga-väga kaua haiget."

Neymar oli MM-ilt langemise järel lohutamatu. Foto: Scanpix / AFP / Manan Vatsyayana

Kaks esimest tsitaati pärinevad vastavalt portugallaselt Bruno Fernandesilt ja uruguaylaselt Jose Maria Gimenezilt, kaks viimast aga sakslaselt Joshua Kimmichilt ja brasiillaselt Neymarilt. Kõik neli võtsid sõna pärast seda, kui nende MM valusal moel otsa sai.

Kes on siinkohal "head kaotajad"? Pealtnäha justkui Kimmich ja Neymar, kes valasid oma pettumuse sõnadesse moel, millega võtsid süükoorma kas otsesõnu või kaudselt iseenda õlule. Fernandes ja Gimenez seevastu leidsid süüdlase kolmandas osapooles, kelleks üheksal juhul kümnest on jalgpallimängu lõppedes kohtunik.

Teeb see mõlemast halva kaotaja? Võib-olla, kui samasugust mõtet nii kaua peas keerutatakse, et sellest saab justkui tõde. Ent kui sedasorti pahameel jääb vaid esmase emotsiooni tasandile, on võimalik pöörata pettumus sportlikuks vihaks, millest ammutada energiat järgmiste tõkete ületamiseks - või võtta uuesti ette needsamad, isegi kui starti asumiseks on vaja taas neli aastat oodata.

Süüdlase otsimine mujalt on küll nõrkus, ent ikkagi inimlik. Kas eelistaksime, et emotsioonide väljapaiskamise asemel keerutataks mikrofonide ees ümmargust juttu? Ideaalis suudab muidugi igaüks tasakaalukaks jääda, kui asjad ei lähe soovitud moel. Aga tegelikkuses? Kas oleme võimelised ise igapäevaselt sama tegema, kui aastatepikkune unistus puruneb?

Ammu on möödas ajad, kus mängumehed said võimaluse esmane pettumus riietusruumis välja elada ja siis duši all end jahutanuna ajakirjanike ette astuda. Muidugi tuli ja tuleb ka sellisel juhul ette emotsionaalsed purskeid või läbimõeldud ja kaalutletud teravusi. Aga kui esimesed intervjuud võetakse mängijatelt juba jalgpallimurul, kui lõpuvilest on möödas vaid loetud minutit, on vahetud tunded usutluse tulemusse juba sisse kirjutatud. Õigupoolest just neid ju püütaksegi, mistõttu mõjub seejärel ninakirtsutamine lihtsalt silmakirjalikult.

Inglismaa pikaaegne esiründaja Wayne Rooney sai kümmekond aastat tagasi mitmemängulise võistluskeelu selle eest, et ütles penalti realiseerimise järel kaamerasse paar roppu sõna kõigile, kes olid teda äsja avalikkuses tümitanud. Toona vaieldi palju: kas sportlasele peab väljaku piirides jääma õigus spontaanseks eneseväljenduseks või tuleb tal ka seal olla esmajärjekorras eeskuju ja alles seejärel sisemisest põlemisest pakataja? Ilma viimaseta ei sünniks ju ka sooritusi, mida jalgpallurilt oodatakse.

Muidugi on piire, millest üle ei sobi minna. Platsi ääristavate laste ees kõlavalt ropendav ega ka videokohtuniku ekraani jalahoobiga kostitav mängija pole eeskujuks kellelegi. Aga oma pettumust välja elava mängija nimetamine halvaks kaotajaks tundub samuti ebaõiglane. Häid kaotajaid pole niikuinii olemas - või kui on, ei saa neist mitte kunagi ka võitjaid.

Hispaania on Euroopa parim
Mis jääb meelde?
Ühe õnn, teise ebaõnn
Rekordid said löödud!
Vaatamist ja mõtlemist
Tasub vaadata
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.

RISTNURK