Kas suurt mängijat saab hinnata kõrgelt ilma, et tema väljakul nägemine hinges erilisi tundeid tekitaks? Lionel Messi näitel olen juba aastaid olnud veendunud, et saab.

Pole küsimustki, et suur osa sellest, mida Messi väljakul teeb, on midagi ainulaadset. Veel ainulaadsem on see, et ta teeb seda viimased kakskümmend aastat üha uuesti ja uuesti ja uuesti. Kõik teavad, takistada ei suuda endiselt keegi. Mis muu see saab olla kui geeniuse puudutus?

Aga Messi ei lähe mulle suurelt ja sügavalt hinge. Pole kunagi läinud. Eestlaslikus tuimuses asi olla ei saa, sest mitmed teised, objektiivselt igatepidi kõvasti kehvemad mängumehed on läinud küll. Messi ent mitte. Miks see täpselt nii on? Ma ei tea.

Sama lugu on Robert Lewandowskiga. Muidugi pole ta Messi, sest isegi mina, kes ma erinevalt miljonitest inimestest üle kogu ilma Messit pooljumalaks ei pea, teen selget vahet, et argentiinlane on siin võrdluses ükssarvik ja poolakas lihtsalt väga-väga hea jalgpallur. Mis pole ka muidugi kategooria, kuhu oleks lihtne jõuda või mida tuleks häbeneda. Aga ta ei ole, noh … Messi-kategooria.

Kuidas pääseb üks ajakirjanik nägema korraga nii Messit kui ka Lewandowskit? Võib kinnitada, et see pole kuigivõrd lihtsam ülesanne kui tavainimesele, sest soovijaid on alati kordades rohkem kui kohti. Vahet pole, kas ja kes keda jumaldab, kuid kui iga nelja aasta tagant toimuval MM-il lähevad vastamisi kaks antud ajastu superstaari, on tegu jalgpalliajaloo kirjutamise seisukohast alati haruldase hetkega ja sellistest ihkavad kõik osa saada.

Küllap mõtles samamoodi arvestatav osa Dohasse lennanud ajakirjanikeväest, mistõttu tuligi esimesele piletisaamise katsele eitav vastus. Seda võis karta. Piletisüsteem on MM-il ajakirjanikele, muide, põhimõtteliselt sarnane nagu suurturniiridel fännina käijatele, ent vahe tuleb sisse õnnestumisprotsendis.

Lühidalt – vaja on teha esmane taotlus ja kui sellega läheb õnneks, on kõik hästi. Enamasti pigem läheb, eriti kui asju mitte viimasele minutile jätta. Ehkki nagu võib kinnitada ka kolleeg Järvela, tähendab isegi "koht pressitribüünil" teinekord reaalsuses kohta pressitribüüni kõrval tavatoolil, kus kirjutamine keerulisem. Siinkohal aitab kõvasti kaasa koduse Premium liiga kajastamise kogemus, kus komforti samuti vähevõitu. Katari kliima on seejuures tunduvalt töösõbralikum, nii et nuriseda oleks patt!

Ent kui esimese hooga isegi sellist võimalust ei pakuta, on kaks varianti. Esimene – lüüa käega. See ei tulnud kõne alla, sest nagu eespool kirjeldatud, siis neli aastat, ainulaadne hetk ja nii edasi. Teine võimalus – võtta mängupäeva hommikul suund pressikeskusesse, et panna enda nimi seal elavasse järjekorda.

Viimaene jaguneb jällegi kaheks variandiks. Elamuste otsija asub kell 9 õlg õla kõrval olelusvõitlusesse teiste samas olukorras olevate ajakirjanikega, kellest paljud on mõistetavalt lõuna-ameeriklased ja seetõttu järjekorra korrektse hoidmise mõttes, ütleme viisakalt, tasakaalukast põhjamaalasest mõnevõrra loomingulisemad. Teine ja taltsam variant näeb ette veidi hiljem kohale saabumist, et siis rahulikult leti juurde kõndida ja oma taotlus esitada. Tehtav mõne sekundiga.

Seejärel on mõistlik jätkata igapäevaste toimetustega, mis MM-i kontekstis tähistab üldiselt mõne muu mängu kajastamist. Ning võib juhtuda, et just selle mängu lõpuhetkedel saabub telefoni teada, mis kuulutab rõõmusõnumit – teie taotlus on rahuldatud!

Rõõmu on sellest muidugi napilt, sest ühelt staadionilt teisele viiv buss stardib sisuliselt “kohe pärast lõpuvilet”, mis ühes sel turniiril tavapäraseks kujunenud 8-9 üleminutiga tekitab meeliülendavalt pingerohkeid olukordi. Välismaa kolleegidega poolvõidu bussile joostes ja sellele lõpuks jõudes on tunne ühtpidi rahulolev, aga teisalt ka väsitav, sest loomulikult asuvad staadionid linna eri otstes.

Vahemärkuseks – nurinast on asi tegelikult kaugel, sest vaid tänavune MM pakub üleüldse võimalust ajaliselt niivõrd lähestikku asuvaid kohtumisi kajastada. Mitte et see heastaks kuidagigi Katari MM-i muid miinuseid, aga nii tihedalt koos pole võistluspaigad iial varem olnud. Selle poolest meenutab Doha oma staadionitega pigem isegi ühte suurt olümpiaküla.

Aga pole üllatav, et ühelt objektilt teisele tormavate ajakirjanike – ja eriti veel mõnikord peaaegu allveelaeva periskoopi meenutavaid objektiive kaasa lohistavate fotograafide – ühine 40-minutiline loksumine Dohat ääristaval ringteel on pigem sünge kui helge üritus. Alles pärast Ras Abu Abboudi staadioni juures peatumist, täpselt sekundi murdosa jagu enne bussiuste avanemist röögatab keegi ideaalse ajastuse meister bussi tagaotsast "Go!" ja vallandab üleüldise naerupahvakuga korraks pinged.

Viimaks Mundo Deportivo ajakirjanike keskel tribüünile maandudes näib nende delegatsioon koosnevat vähemalt kümnekonnast töötajast ja tõenäoliselt on neid kuskil veel teist samapalju. Mida kogu see seltskond täpselt teeb, jääbki ebaselgeks, näiteks teiseks poolajaks on kaks usinasti pastakale ja märkmikule valu andnud härrasmeest mu kõrvalt kadunud ja kadunuks jäävadki.

Messi saab esimese nurgalöögi kaheksandal minutil ja rahvas hõiskab. aga üldiselt ei olda siiski Messit vaatamas, vaid omasid toetamas. Messile kaasaelamine käib lihtalt selle hulka ja mis seal salata, eks argentiinlased ole temaga ju mõnes mõttes juba harjunud ka – niivõrd, kuivõrd Messi-suguse mängijaga on üldse võimalik harjuda.

#Qatar2022

Aplaudan, aplaudan, no dejen de aplaudir 👏 pic.twitter.com/gjM8JSas4c — Selección Argentina 🇦🇷 (@Argentina) November 30, 2022

Kerge närvilisus õhus terve esimese poolaja jooksul, sest Argentina edasipääs kõigub ju endiselt tegelikult noateral. Kui Messi saab kuus minutit enne poolaja lõppu võimaluse minna penaltit lööma, kruvitakse detsibellid korraks üles, aga eksimus ei paista samas kedagi väga šokeerivat. Ju on asi selles, et Messi penaltivääratustes viimasel ajal enam midagi uut polegi…

Teine poolaeg kisub mänguliselt üksluiseks. Poola ei suuda või ei taha, sest piisab sellestki, mis on. Alexis Mac Allister lükkab kärmelt Argentina juhtima ja kui Manchester City noor ründaja Julian Alvarez 67. minutil 2:0 teeb, mõjub see juba vabastavalt. Vahepeal kisub väljakul toimuv peaaegu piinlikuks, kunstliku vastasseisu tekitavad korraks palli valdav Messi ja temalt seda ära võtta üritav Lewandowski.

Välistelt paramaatritelt täiesti eri kaalukategooriate mehed lähevad korraks rinnutsi, enne kui rahunevad. Väikese vilekoori teenib seejuures Messi, kes keeldub poolaka väljasirutatud lepituskätt vastu võtmast. Aga sedagi ainult korraks.

Vahetult lõpuvile järel saavad hõisata vaid argentiinlased, poolakatel jagub selleni jõudmiseks veel natuke küüntenärimist, sest teine sama alagrupi kohtumine lõpeb hiljem. Siis on ka neil pidu.

Kas oma silmaga Messi nägemine puudutas siis lõpuks kalestunud spordiajakirjaniku hinge, küsib mõni ilmselt juba kannatamatult. Ei. Ehk ka seetõttu, et oodatud tants Lewandowskiga jäi ju sisuliselt ära, kuna üks osapool ei pääsenud seekord põrandalegi – Argentina talitses Poolat nii osavalt, et oma esiründajale mängitud söödud ei kannatanud suuremat kriitikat.

Aga emotsioon saamata ei jäänud. Kuna meediabuss viis ööbimiskohaga võrreldes vastassuunas, otsustasin sedapuhku metroo kasuks, teades küll hästi, et seal võib mängujärgselt valitseda kaos. Mõneti valitseski, aga loominguline ja meeldiv – pikki metrookoridore pealtnäha lõppematuna täitvad argentiinlaste laulud, millest valdav enamik tiirlevad Messi ja /või varalahkunud geeniuse Diego Maradona ümber, siiras ja ennastunustav ühishüppamine rongis, terane ja samas mitte hetkekski pilkamiseks teisenev omavaheline lõõp ühes peatuses sisenenud Saudi Araabia fänniga ning ennekõike lihtsalt puhas rõõm jalgpalli pakutavast ühtekuuluvustundest.

Messi kõnetab mind ka selle õhtu järel endiselt vaid väga hea jalgpalluri ja mitte kellegi ega millegi enamana. Kuid keset rõõmsaid argentiinlasi näis mulle, et nad on õnnelikud peamiselt ühel väga lihtsal põhjusel – teadmisest, et elavad jalgpalliliselt ilusal ajastul. Ja kuna selle ajastu ainulaadne võlu põhineb Messi erakordsusel, mõjutab ta kaude isegi neid, kes ise arvavad, et ei lase teda endale ligi.