Ega ma hästi ei mäleta, milline see esimene kord oli ja ei tea, kas lugeda esimeseks korraks seda, kui ma olin Norramaal oma mõtetes, mis tulid Hamsuni ja Bojeri raamatuid lugedes - sest siis olid piirid veel kinni, aga unistusi nad ei pidanud - või peaksin arvestama seda, kui ma esimest korda lennukiga Oslos maandusin, aga ma olin alati uskunud, et norralased on eriliselt tõsised ja tugevad inimesed, sest ma teadsin, et ka mina olen tugev ja tõsine, aga poleks end kuidagi võinud kujutada Bojeri „Viimase viikingi“ tegelaseks, kuigi tema mured olid mulle mõistetavad, aga ma ei saanud päriselt aru, kuidas nende tõsiste ja tugevate inimestega käis kaasas nii palju romantikat ja armastust ja kergemeelsust.

Kui norralased inglastele ja hollandlastele jalgpallis tuule alla tegid ja esimest korda MM-finalturniirile jõudsid, siis mängisid nad ilusat ja vaba jalgpalli ja seal oli tõsidust ja tugevust ja armastust ja ilu ja Drillo oli väljaku kõrval nagu prillidega troll, kelle kujusid müüakse Gardemoeni lennujaamas ja see oli umbes sarnane tõus nagu enne Norrat oli teinud Taani ja ma tahtsin, et Eesti jalgpall oleks teinud samasuguse tõusu ja püüdsin mõelda, mis selle taga oli ja mulle tundus, et tahtmine ja usk ja võitlusvaim ja kord ja süsteem, nagu see iga vabaduse taga peab olema.

Ma käisin tihti Norras, sest meil olid seal mängijad, kellega töötasime ja Bosman oli just saanud omanimelise reegli nagu Pythagoras või Archimedes või Eukleides ja ega see just tore ei olnud, sest ma pidin teistele tegema seda, mida ma poleks tahtnud, et keegi minule teeb, aga Eesti jalgpalli arendamiseks oli raha vaja ja ma olin ühel aprillikuu viimasel päeval Norra – Soome mängul ja see lõppes 1:1 ja ma istusin järgmisel hommikul norralasest jalgpalluriga hotellis oma numbritoas, kui sinna tuli inglise klubi direktor ja viie minuti pärast olid lepingud allkirjastatud ja ma naeratasin ja surusin kõigil kätt ja naeratasin uuesti ja ütlesin viisakaid sõnu, aga kui nad ära läksid, siis oli mul kurb ja ma helistasin Kasepere Juksile ja mul oli üks hea ja üks halb uudis, sest ma olin teeninud Eesti jalgpalli arendamiseks palju raha, aga ma olin võtnud klubilt mängija ja Juks püüdis mind lohutada, et see on ju seaduslik ja kõik teeksid nii, kui saaksid ja maailm lihtsalt on selline ja kui ma nii ei teeks, siis saaksin ma ainult üksi metsas elada ja ma teadsin seda, aga tema jutt lohutas mind siiski veidi, sest mulle tuli mets meelde ja see oli tähtis, aga järgmisel hommikul kirjutasid Norra lehed ainult sellest ja ma muutusin taas kurvaks.

Jäin Norrasse paariks päevaks, sest mul oli seal teisigi toimetusi ja kui ma inglasest ja itaallasest kaaslastega hotelli restorani läksin, tuli lifti libeda näoga mees ja itaallane ja inglane tundsid teda ja inglane tutvustas libeda näoga meest mulle ja mind temale ja ütles, et see mees on endine Björn Borgi mänedžer ja libeda näoga mees kohmetus pisut ja kui ta liftist väljunud oli ja ma nentisin, et minu arvates ei lähe Borgi nägu ja selle mehe nägu mitte kuidagi kokku, siis vastas inglane naerdes, et küllap on mul õigus ja rääkis, et ta oli kunagi mehele maksnud sada tuhat dollarit, et Borg tuleks Lõuna-Aafrikasse tennist mängima ja täna oli esimene kord, mil ta seda meest peale raha üleandmist nägi ja ma imestasin, et ta nii rahulikuks jäi.

Kui ma olin hotellituppa tagasi läinud, helises telefon ja see oli Björn Borgi mänedžer, kes tahtis, et ma tuleksin alla fuajeesse ja ma ei tahtnud minna, aga ta käis nii kaua peale, kuni ma lõpuks nõustusin ja ta teadis, et mul on klubis Soome koondislane ja ütles, et inglise klubi on nõus tema eest maksma miljon naela, aga ma ei tahtnud seda juttu rääkida ja tuletasin talle Björn Borgi meelde ja läksin oma tuppa, aga hommikul oli tüüp mul taas telefoni otsas ja kutsus mind jälle ja ma pidin minema, sest tal oli selle klubi peatreener kaasas ja ma tundsin ta ära, sest ta oli endine inglise koondislane ja temagi pakkus miljonit ja ma hakkasin juba mõtlema, aga siis nad ütlesid, et tahavad saada kakssada viiskümmend tuhat sularahas tagasi ja ma läksin minema, sest ma ei teinud selliseid asju ja lendasin Torinosse, sest seal oli Juventuse ja Rosenborgi Meistrite Liiga mäng ja mul oli selle mänguga seoses paar kohtumist.

Viimane, kes mulle enne lennukile minemist helistas, oli Borgi mänedžer ja ta oli ka esimene, kes helistas peale seda, kui ma Torinos maandunud olin ja ta ütles, et nad lepiksid ka saja viiekümne tuhandega, aga ma palusin ennast rohkem mitte tülitada ja olin väsinud ja rääkisin hotellis tund aega Juksiga ja ta pidi mind kõvasti veenma, et ma mängule läheksin ja kohtumised ära teeksin, sest mul oli igasugune isu selleks kadunud.

Mul oli Bojeri „Suur nälg“ kaasas ja pooleli ja ma hakkasin seda lugema ja ei teadnud ikka veel, kas ma lähen mängule või hoopis sõidan kuskile mujale, aga siis sattusin ma kohale, kus Bojer kirjutas „Vaiki ja haara haamer, idioot. Päeval, mil saad universaalse südametunnistuse, sel päeval sured sa hirmust. Pea meeles, et oled selgrooline loom ja on ainult eksitus, et sa oled hinge saanud“ ja ma jäin teda uskuma ja läksin mängule, aga ma olin ikkagi kurb ja väsinud ja Juventus võitis 2:0 ja ma tahtsin koju või siis vähemalt Norrasse, aga seda tingimusel, et ma Björn Borgi mänedžeri ei kohtaks.

Elu on vahepeal edasi läinud ja Norra jalgpallil ei lähe nii hästi, kui vahepeal ja norralased ei ole Euroopa klubides nii tähtsates rollides kui Flo, Solskjaer, Johnsen, Berg, Rekdal ja Mykland vahepeal olid, kuigi see on sageli nii peale esimest suurt tõsu, sest iga sammuga läheb edasiminemine raskemaks ja Drillot süüdistatakse nüüd vabaduse puudumises, nagu seda sageli teevad inimesed, kes pole kunagi vabad olnud ja ei tea, et selleks on vaja süsteemi ja organiseeritust, aga Norrat ja inimesi on jalgpall palju mõjutanud, kuigi ma ei tea, kas seal on veel nii, et poisid saavad nagu iseenesest füüsiliselt tugevaks, kuna nende harjumused ja elustiil on sellised või on ka fjordides nüüd teistmoodi tegemised ja ma ei tea, mida sellest arvata ja kuhu see kõik viib, aga viga võib ka minus endas olla ja sellele ei peaks tegelikult mõtlema.

Ma ei tea, kas jalgpalliga saab Eestis kunagi olema nii, nagu Norras ja ma ei tea, kas see oleks hea ja õige tee, kuigi ma tegelikult usun, et hea ja õige on oma tee ja see tähendaks, et norralased peaksid ühel hetkel hakkama mõtlema, et nad tahaksid, et nende jalgpall oleks nagu Eesti jalgpall, kuigi see tundub imelik; sama imelik, kui see, et ma ei tea, kas ma üldse olen jõudnud tagasi oma esimeselt reisilt Norrasse, seda enam, et ma ei tea senini, millist reisi pidada esimeseks ja kust ta tegelikult algas ja kuidas sellesse suhtuda, kuigi minu sees on ta olemas ja elab oma elu, nagu paljud teised asjad, mida ma olen näinud ja läbi elanud ja mis mõjutavad mind ilma, et ma sellest arugi saaksin ja võimalik, et tähendus on isegi kunagi ammu kuuldud lausel, et kõik on korras nagu Norras. Vohh! Ega ma hästi ei mäleta, milline see esimene kord oli ja ei tea, kas lugeda esimeseks korraks seda, kui ma olin Norramaal oma mõtetes, mis tulid Hamsuni ja Bojeri raamatuid lugedes - sest siis olid piirid veel kinni, aga unistusi nad ei pidanud - või peaksin arvestama seda, kui ma esimest korda lennukiga Oslos maandusin, aga ma olin alati uskunud, et norralased on eriliselt tõsised ja tugevad inimesed, sest ma teadsin, et ka mina olen tugev ja tõsine, aga poleks end kuidagi võinud kujutada Bojeri „Viimase viikingi“ tegelaseks, kuigi tema mured olid mulle mõistetavad, aga ma ei saanud päriselt aru, kuidas nende tõsiste ja tugevate inimestega käis kaasas nii palju romantikat ja armastust ja kergemeelsust.

Kui norralased inglastele ja hollandlastele jalgpallis tuule alla tegid ja esimest korda MM-finalturniirile jõudsid, siis mängisid nad ilusat ja vaba jalgpalli ja seal oli tõsidust ja tugevust ja armastust ja ilu ja Drillo oli väljaku kõrval nagu prillidega troll, kelle kujusid müüakse Gardemoeni lennujaamas ja see oli umbes sarnane tõus nagu enne Norrat oli teinud Taani ja ma tahtsin, et Eesti jalgpall oleks teinud samasuguse tõusu ja püüdsin mõelda, mis selle taga oli ja mulle tundus, et tahtmine ja usk ja võitlusvaim ja kord ja süsteem, nagu see iga vabaduse taga peab olema.

Ma käisin tihti Norras, sest meil olid seal mängijad, kellega töötasime ja Bosman oli just saanud omanimelise reegli nagu Pythagoras või Archimedes või Eukleides ja ega see just tore ei olnud, sest ma pidin teistele tegema seda, mida ma poleks tahtnud, et keegi minule teeb, aga Eesti jalgpalli arendamiseks oli raha vaja ja ma olin ühel aprillikuu viimasel päeval Norra – Soome mängul ja see lõppes 1:1 ja ma istusin järgmisel hommikul norralasest jalgpalluriga hotellis oma numbritoas, kui sinna tuli inglise klubi direktor ja viie minuti pärast olid lepingud allkirjastatud ja ma naeratasin ja surusin kõigil kätt ja naeratasin uuesti ja ütlesin viisakaid sõnu, aga kui nad ära läksid, siis oli mul kurb ja ma helistasin Kasepere Juksile ja mul oli üks hea ja üks halb uudis, sest ma olin teeninud Eesti jalgpalli arendamiseks palju raha, aga ma olin võtnud klubilt mängija ja Juks püüdis mind lohutada, et see on ju seaduslik ja kõik teeksid nii, kui saaksid ja maailm lihtsalt on selline ja kui ma nii ei teeks, siis saaksin ma ainult üksi metsas elada ja ma teadsin seda, aga tema jutt lohutas mind siiski veidi, sest mulle tuli mets meelde ja see oli tähtis, aga järgmisel hommikul kirjutasid Norra lehed ainult sellest ja ma muutusin taas kurvaks.

Jäin Norrasse paariks päevaks, sest mul oli seal teisigi toimetusi ja kui ma inglasest ja itaallasest kaaslastega hotelli restorani läksin, tuli lifti libeda näoga mees ja itaallane ja inglane tundsid teda ja inglane tutvustas libeda näoga meest mulle ja mind temale ja ütles, et see mees on endine Björn Borgi mänedžer ja libeda näoga mees kohmetus pisut ja kui ta liftist väljunud oli ja ma nentisin, et minu arvates ei lähe Borgi nägu ja selle mehe nägu mitte kuidagi kokku, siis vastas inglane naerdes, et küllap on mul õigus ja rääkis, et ta oli kunagi mehele maksnud sada tuhat dollarit, et Borg tuleks Lõuna-Aafrikasse tennist mängima ja täna oli esimene kord, mil ta seda meest peale raha üleandmist nägi ja ma imestasin, et ta nii rahulikuks jäi.

Kui ma olin hotellituppa tagasi läinud, helises telefon ja see oli Björn Borgi mänedžer, kes tahtis, et ma tuleksin alla fuajeesse ja ma ei tahtnud minna, aga ta käis nii kaua peale, kuni ma lõpuks nõustusin ja ta teadis, et mul on klubis Soome koondislane ja ütles, et inglise klubi on nõus tema eest maksma miljon naela, aga ma ei tahtnud seda juttu rääkida ja tuletasin talle Björn Borgi meelde ja läksin oma tuppa, aga hommikul oli tüüp mul taas telefoni otsas ja kutsus mind jälle ja ma pidin minema, sest tal oli selle klubi peatreener kaasas ja ma tundsin ta ära, sest ta oli endine inglise koondislane ja temagi pakkus miljonit ja ma hakkasin juba mõtlema, aga siis nad ütlesid, et tahavad saada kakssada viiskümmend tuhat sularahas tagasi ja ma läksin minema, sest ma ei teinud selliseid asju ja lendasin Torinosse, sest seal oli Juventuse ja Rosenborgi Meistrite Liiga mäng ja mul oli selle mänguga seoses paar kohtumist.

Viimane, kes mulle enne lennukile minemist helistas, oli Borgi mänedžer ja ta oli ka esimene, kes helistas peale seda, kui ma Torinos maandunud olin ja ta ütles, et nad lepiksid ka saja viiekümne tuhandega, aga ma palusin ennast rohkem mitte tülitada ja olin väsinud ja rääkisin hotellis tund aega Juksiga ja ta pidi mind kõvasti veenma, et ma mängule läheksin ja kohtumised ära teeksin, sest mul oli igasugune isu selleks kadunud.

Mul oli Bojeri „Suur nälg“ kaasas ja pooleli ja ma hakkasin seda lugema ja ei teadnud ikka veel, kas ma lähen mängule või hoopis sõidan kuskile mujale, aga siis sattusin ma kohale, kus Bojer kirjutas „Vaiki ja haara haamer, idioot. Päeval, mil saad universaalse südametunnistuse, sel päeval sured sa hirmust. Pea meeles, et oled selgrooline loom ja on ainult eksitus, et sa oled hinge saanud“ ja ma jäin teda uskuma ja läksin mängule, aga ma olin ikkagi kurb ja väsinud ja Juventus võitis 2:0 ja ma tahtsin koju või siis vähemalt Norrasse, aga seda tingimusel, et ma Björn Borgi mänedžeri ei kohtaks.

Elu on vahepeal edasi läinud ja Norra jalgpallil ei lähe nii hästi, kui vahepeal ja norralased ei ole Euroopa klubides nii tähtsates rollides kui Flo, Solskjaer, Johnsen, Berg, Rekdal ja Mykland vahepeal olid, kuigi see on sageli nii peale esimest suurt tõsu, sest iga sammuga läheb edasiminemine raskemaks ja Drillot süüdistatakse nüüd vabaduse puudumises, nagu seda sageli teevad inimesed, kes pole kunagi vabad olnud ja ei tea, et selleks on vaja süsteemi ja organiseeritust, aga Norrat ja inimesi on jalgpall palju mõjutanud, kuigi ma ei tea, kas seal on veel nii, et poisid saavad nagu iseenesest füüsiliselt tugevaks, kuna nende harjumused ja elustiil on sellised või on ka fjordides nüüd teistmoodi tegemised ja ma ei tea, mida sellest arvata ja kuhu see kõik viib, aga viga võib ka minus endas olla ja sellele ei peaks tegelikult mõtlema.

Ma ei tea, kas jalgpalliga saab Eestis kunagi olema nii, nagu Norras ja ma ei tea, kas see oleks hea ja õige tee, kuigi ma tegelikult usun, et hea ja õige on oma tee ja see tähendaks, et norralased peaksid ühel hetkel hakkama mõtlema, et nad tahaksid, et nende jalgpall oleks nagu Eesti jalgpall, kuigi see tundub imelik; sama imelik, kui see, et ma ei tea, kas ma üldse olen jõudnud tagasi oma esimeselt reisilt Norrasse, seda enam, et ma ei tea senini, millist reisi pidada esimeseks ja kust ta tegelikult algas ja kuidas sellesse suhtuda, kuigi minu sees on ta olemas ja elab oma elu, nagu paljud teised asjad, mida ma olen näinud ja läbi elanud ja mis mõjutavad mind ilma, et ma sellest arugi saaksin ja võimalik, et tähendus on isegi kunagi ammu kuuldud lausel, et kõik on korras nagu Norras. Vohh!